Nobeli auhind ⟩ Tšillipipraga maitsestatud teadustööd tõid meditsiinipreemia

Professor Ardem Patapoutian oma tööruumides Scrippsi instituudis San Diegos Californias. Foto: Reuters/ScanPix

Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhind anti 4. oktoobril kahele teadlasele – David Juliusele ja Ardem Patapoutianile – selle eest, et nad selgitasid välja, kuidas täpselt muundavad loomades olevad temperatuuri- ja survetundlikud rakud «mõõdetava» väärtuse närvisüsteemis rändavaks elektrisignaaliks.

Tõsiasi, et närvisüsteemis on osi, mis reageerivad erinevatele mõjutustele, on iseenesest teada olnud sajandeid. René Descartes kirjeldas juba 17. sajandil hüpoteesi selle kohta, et näiteks põletus saadab ajju omalaadse mehaanilise signaali, mille tõttu inimene tõmbub kuumast objektist eemale. Sarnase töö eest nagu selgi aastal said Nobeli meditsiinipreemia 1944 Joseph Erlanger ja Herbert Gasser – nemad avastasid erinevatele ärritajatele reageerivad närvikoe tüübid. Iga avastuse jaoks on oma aeg.

Asjaolu, et tšillipipar, nagu paljud muudki vürtsid, tundub talumatult põletav, ning mentool mõjub jahutavana, tuleb meie aistingutest. See on ka asjaolu, mis juhatas kätte teeotsa, kuidas uurida kuuma- ja külmataju ning leida need molekulid retseptoreist, mis kõnealustele ainetele reageerivad. 1990. aastate alguseks oli selge, et õigete valkude leidmiseks tuleb tuvastada neid tekitavad geenid. David Juliuse ja tema kolleegide jaoks tähendas see aga miljonite geenijuppidega katsetamist, kuni jõuti nendeni, mis olidki selliste valkude «disainijoonised», kust pärines tundlikkus tšillipipra tulipõletavale koostisosale – kapsaitsiinile – ja jahutavat tunnet tekitavale mentoolile. Kui neile oli jälile jõutud, siis oligi kindlaks tehtud nii see valk, mis reageeris kuumale – TRPV1 –, kui ka see, mis reageeris külmale – TRPM8​.