AK ⟩ Viguriga kaardid: sohu jõhvikale

Jõhvikaid esineb sagedamini Ida-, Kagu- ja Loode-Eestis. Foto: Elmo Riig

Hapu mari, mis kasvab soos. Just nii võib tõlkida hariliku jõhvika ladinakeelset nime Oxycoccus palustris. Vähem on teada, et tegelikkuses kasvab Eestis veel teinegi jõhvikaliik – väikseviljaline ehk väike jõhvikas. Nagu nimigi ütleb, on ta harilikust jõhvikas kribum, ja teda esineb sagedamini Ida-, Kagu- ja Loode-Eestis.

Ilmselt on jõhvikas kõige kauem meie looduses söödavana püsiv mari. Kuigi peamine jõhvika korjeaeg on septembris ja oktoobris, kannatab teda suhu pista ka kevadel lume alt vabanevatelt soomätastelt. Samuti on ta teada kui ravimtaim, mida on kasutatud ja kasutatakse väga erinevate hädade korral. Üldtuntud on tema vitamiinirohkus. Kuigi marjade hulk varieerub aastati ja jõhvikat leidub peaaegu kõigis soodes, saame siiski rääkida saagikuse erinevusest meie soodes. Rohkem leidub teda hõreda puurindega siirdesoodes. Kuivendatud kõdusoo- ja rabametsades me punetavaid jõhvikavälju harilikult ei kohta.

Siinse kaardi andmestik pärineb ökosüsteemi teenuste hindamise (ELME) projektist, kus hinnati looduse hüvede pakkumist. Projekti käigus analüüsiti muuhulgas meie tuntumate looduslike marjade potentsiaalset saagikust. Uuring põhines olemasolevatel andmebaasidel ja andmestikel. Jõhvika puhul lähtus saagikuse hinnang mullastiku, veerežiimi, puurinde kõrguse ja katvuse ning elupaigatüübi tunnustest, mis seostati üleriigilise jõhvikasoode inventuuriga. Kuigi häid jõhvikasoid võib leida peaaegu kõikjal Eestis, laiuvad parimad neist idapoolses Eestis. Just Emajõe Suursood võib pidada meie parimaks jõhvikapiirkonnaks. Nõukogude perioodil korraldati sinna Emajõge pidi suisa spetsiaalseid jõhvikaretki.