E, 3.10.2022

Inauguratsiooniloeng: kui kokku saavad elusrakk ja sünteetiline nanoosake

teadus.postimees.ee
Inauguratsiooniloeng: kui kokku saavad elusrakk ja sünteetiline nanoosake
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Täna peab Tartu ülikoolis inauguratsiooniloengu Angela Ivask (pildil).
Täna peab Tartu ülikoolis inauguratsiooniloengu Angela Ivask (pildil). Foto: Tartu Ülikool

Täna, 5. oktoobril kell 16.15 peab Tartu ülikooli geneetika professor Angela Ivask ülikooli aulas inauguratsiooniloengu «Kui kokku saavad elusrakk ja sünteetiline nanoosake». Loengut saab jälgida ka veebi vahendusel.

Nanoosakeste suurusele viitab juba nende nimetus – tegemist on nanomeetri mõõtskaalas olevate osakeste ja struktuuridega. Nanoskaalasse kuuluvate osakeste ja struktuuride iseloom on väga mitmekesine. Nende hulgas on bioloogilisi struktuure, näiteks valgukompleksid, vesiikulid ja looduslikud anorgaanilised osakesed, ent ka suur valik sünteetilisi nanoosakesi, mis on enamasti valmistatud mõneks spetsiifiliseks otstarbeks.

Professor Angela Ivaski sõnul oli esimene oluline sünteetiliste nanoosakeste kasutusvaldkond meditsiin, kus nanosuuruses ravimkandjate uurimist alustati juba 1980. aastatel. «Järk-järgult on sünteetiliste nanostruktuuride kasutusala laienenud ning hõlmab tänapäeval juba ka materjalitehnoloogiat, sensoreid, toiduainetööstust ja kosmeetikat,» selgitab ta.

Mitmes nimetatud kasutusvaldkonnas puutuvad sünteetiliste nanoosakestega suure tõenäosusega kokku ka bioloogilised süsteemid ja seepärast on alates 2004. aastast hoogu kogunud uus uurimisvaldkond: nanotoksikoloogia. Selle raames püütakse mõista, mis toimub organismi või raku tasandil pärast nanoosakestega kohtumist.

Angela Ivask on lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bioloogia erialal ning omandanud samal ajal ka põhikooli loodusteaduste ja gümnaasiumi bioloogiaõpetaja eriala. Seejärel suundus ta magistrantuuri ja siis doktorantuuri Tallinna Tehnikaülikoolis, tehes samal ajal teadustööd Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis. 2006. aastal kaitses ta Tallinna Tehnikaülikoolis doktoriväitekirja «Rekombinantsed luminestseeruvad sensorbakterid biokättesaadavate raskemetallide määramiseks». Aastatel 2010–2012 töötas ta järeldoktorantuuris California Ülikoolis Los Angeleses ning aastatel 2014–2017 tegutses teadurina Lõuna-Austraalia Ülikoolis. Aastatel 2018–2020 töötas Angela Ivask tervisevaldkonna teadusnõunikuna Sotsiaalministeeriumis.

Alates 2020. aastast töötab Ivask Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis geneetika professorina. Oma uurimistöös keskendub ta ühelt poolt sünteetiliste nanoosakestega seotud rakendusviisidele, mille üks näide on nanostruktuuridel põhinevad mikroobivastased pinnad, ning teiselt poolt nanoosakeste bioloogilise mõju uurimisele, pühendades põhitähelepanu nanosuuruses plastiosakestele. Seetõttu aitab tema teadustöö ühelt poolt leida nanoosakestele sobivamaid kasutusviise, ent teiselt poolt mõista meid ümbritsevates nanoosakestes pesitsevaid ohte.

Tagasi üles