1980. aastatel New Yorgi Bronxi linnaosas üleskasvamine ei ole just tüüpiline teoreetilise füüsiku arengutee osa, kuid samas on see osaliselt põhjustanud Alexanderi teistest füüsikutest erineva mõtteilma kujunemise. «Eri kultuuride kokkusulamine ja põrkumine viis nähtavalt väärtusliku tulemuseni,» ütleb Alexander, kes muu hulgas õppis toime tulema ka ebamugavustundega, mis kaasneb teistest erinemisega. Noort mustanahalist teadlast tögasid ja aasisid tema kolleegid. Mõned pidasid tema spekulatiivseid ideid võõristavalt väljakannatamatuks.
Alexander otsis pelgupaika džässiklubides, kohvikutes ja zen-budistlikes keskustes. Ta tutvus bioloogide, muusikute ja kunstnikega, kujundas nii oma lähenemise suurtele küsimustele tegelikkuse olemuse kohta – sellise, mis väärtustas mitmekesiseid vaatenurki, intuitsiooni ja kujutlusvõimet.
Alexander on kosmoloog, stringiteoreetik ja džässmuusik. Ta juhib uurimislaborit Browni ülikoolis Providence’is Rhode Islandil, püüdes ühendada väikseimaid ja suurimaid üksusi kosmoses, ning välja selgitada, mis juhtus enne suurt pauku. Ta on ka mustanahaliste füüsikute ühingu president.
Oma raamatus «Fear of a Black Universe: outsider’s guide to the future of physics» («Hirm musta universumi ees: autsaideri teejuht tulevikufüüsikasse» – toim) väidab Alexander, et uute vaatenurkade vastuvõtmine selles füüsikaklubis on oluline, et saaks toimuda vaimne innovatsioon.
Tema arvates võiksid teadlased kord vandaalideks peetud, kuid nüüd kunstiringkondades lugupeetud grafitikunstnikelt palju õppida. «Nad tunnistavad, et on oluline jalga ukse vahel hoida ning jätkata teistega suhtlemist. Nii – ulatuslikku suhtlust jätkates – saamegi loota, et innovatsioon toimub,» ütleb ta. Samamoodi loodab ta, et kastist väljas mõtlemine ning vahel maanteelt metsa põrutamine võiks füüsikud õigele teele tagasi juhtida.
