Horisondi suur intervjuu: Aivar Kriiska kiviaja elust ja inimestest (4)

Suvi on arheoloogidele kibekiire aeg: välitöödel kogutakse materjali, mida külmal ajal laboris analüüsida. Kui palju sa ise väljakaevamistel osaled?

Jätkuvasti väga palju. Ekspeditsioonid – väljakaevamised, uute muististe otsingud, looduslike kivimite levikualade piiride selgitamine – kõik see on mulle endiselt huvitav. Paar-kolm kuud aastas olen välitöödel, lisaks Eestile käin regulaarselt uurimisreisidel Soomes ja Venemaal, aeg-ajalt ka Lätis ja Valgevenes. Praegu on just vaikus enne tormi: homme sõidan kaevama kiviaegset asulakohta Narva lähedal, järgmisel nädalal alustan muinaspõldude uurimist Jägalas, siis olen traditsiooniliselt kaks nädalat välitöödel Soomes, seejärel lähen Lätti jne. Arheoloogid on selles mõttes erinevad: minul on vaja näha muistist kohapeal, tunda seda materjali näppude vahel, näha kohti, mida ma uurin. Saada paigakogemus, siis ma tunnen ennast hästi.

Kuidas kujunevad väljakaevamiste kohad? Kui palju on päästekaevamisi paigus, kuhu hakatakse midagi ehitama? Kui palju otsivad arheoloogid neid kohti ise?

Umbkaudu 95 protsenti töödest tehakse päästekaevamistena: kuna arheoloogide arv on piiratud ja uusehitisi on sedavõrd palju, siis ega väga palju aega teaduskaevamiste ehk probleemuuringute jaoks üle ei jää. Mul on õnnestunud probleemkaevamisi teha siiski suhteliselt palju. Kui rääkida kohavalikust, siis lähtub see suuresti teadlasest endast. Sul peab olema selleks huvi ja võimalusi, sest kaevamised on kallid ja väga ajamahukad. Üks võimalus on saada asjast huvituma potentsiaalsed rahastajad, teine, mida olen ka ise palju rakendanud, on kaevamine harrastusarheoloogidega, kes soovivad sellises uurimistöös osaleda ja on valmis oma osalemist ise finantseerima.

Kõige olulisem on siiski see, et sul peab olema mingisugune teaduslik küsimus, millele sa tahad vastust saada. Küsimustega on omakorda selline lugu, et kui hakkad otsast mingit tööd tegema, siis tuleb neid küsimusi nii palju, et neid ei peagi enam otsima: siis juba soovid, et jaguks ainult nii palju elupäevi, et neile kõigile vastuseid leida. Ja nende küsimuste järgi sa validki järgmise koha, kus kaevata. Näed, et suudad oma senise tööga midagi seletada, aga ikka on midagi puudu. Ja väga oluline on, et sul oleks materjali, mida võrrelda, mis tähendab, et pead hankima seda eri kohtadest. Kõigepealt Eestist, aga ka ümbruskonnast, et näha laiemat pilti, saada aru, mis uuritaval ajajärgul siinses piirkonnas toimus, millised olid kontaktid, kuidas eri regioonid üksteisest erinesid. Ja nii me enamasti leiamegi ise need kohad, kus kaevata. Uut materjali, uusi muistiseid, on uurimistöö jätkamiseks väga-väga vaja.

Kuidas arheoloog üldse tuvastab paiga, kus võib midagi põnevat varjul olla?

Kui ma alustasin arheoloogina kiviaja uurimist, siis oli üks suuremaid puudusi, et me teadsime Eestis vaid väheseid kiviaegseid asulakohti. Üks minu esimesi ülesandeid oli seega suurendada allikalist baasi. Tavaliselt tehakse seda nõnda, et kui sul juba on olemas mõned varasemad leiud, siis sa tead, kuidas kiviaegsed asukad oma elukohti valisid, ja saad selle teadmisega edasi liikuda. Seal on oma süsteem. Eesti kiviaja uurimise rajaja Constantin Grewingk kirjutas juba 1865. aastal, et kiviaegsed inimesed elasid veekogude kallastel. Seega on veekogude kaldad ja rannad need, kust on kõige kergem uusi asulakohti otsida. Muidugi tuleb arvestada, et Eesti rannajoon on aastatuhandete jooksul oluliselt muutunud, mis tähendab, et tuleb teha paleogeograafilisi rekonstruktsioone: selgitada välja, kus oli mingil ajajärgul mererand, lahed, jõesuudmed. Nende rekonstruktsioonide abil on võimalik tänapäeval juba merest väga kaugele jäävaid muistseid rannavorme maastikul ära tunda ja seda eriti saartel, kus muistne mererand on eriti hästi aimatav.

Ja lõpuks ongi selgunud, et Grewingkil oli õigus: kiviaegsed kütid ja korilased elasid tõepoolest veekogude kallastel, ehkki ajal, mil Grewingk selle järelduse tegi, ei olnud tal Eestist teada ühtegi kiviaegset asulakohta. Ta vaid oletas seda omaaegsete loodusrahvaste ja teistel aladel tehtud uurimistöö põhjal. See oli pigem hüpotees või õigemini heit, mille sa nipsuga lahti lased, aga teaduslikult tõestada ei suuda. Nüüdseks oleme välja selgitanud juba enam kui viissada kiviaegset asulakohta, mis tähendab, et nende arv on sellest ajast peale, kui ma arheoloogina alustasin, umbes kümnekordistunud. Me võime nüüd juba julgelt rääkida seaduspärasustest ja kirjeldada kiviaegsete inimeste elupaikade muutusi pikemal perioodil.

Kui palju sul on olnud õnnestunud leida midagi sellist, mis paneb käed erutusest värisema?

Ikka väga palju. Mul ei ole palju selliseid uhkeid leide, mis on kuidagi väga erilised ja ainulaadsed. Neid on, aga mitte palju. Enamik asju toimib siin maailmas ju pisiasjades. Suure osa ajaloost on inimesed kasutanud lihtsaid tööriistu, teinud lihtsaid potte, valmistanud neis oma lihtsat toitu ja elanud lihtsat elu. Kõik need väikesed leiud, iga väike teadusavastus, on lõppkokkuvõttes tohutult oluline: iga leid, isegi kui see on vaid väike kvartsikild, annab uut teadmist, kui asetada see mingisugusesse süsteemi. See, mida me vajame, on ju süsteemne arusaam sellest, kuidas need inimesed minevikus elasid, mida nad tegid ja kust nad pärit olid. Ajaloolane Yuval Noah Harari on oma raamatus «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu» öelnud, et ajalugu on see, mida tegid vähesed, samal ajal kui teised kandsid pangedega põldudele vett. Minu jaoks ei ole ajalugu ainult see, mida tegid need vähesed. Suurema osa ajaloost ongi inimesed teinud väga lihtsaid asju.

Esiaeg on jagatud perioodideks – kivi-, pronksi- ja rauaajaks – selle järgi, millisest materjalist peamiselt tööriistu valmistati. Kuidas sünnivad selliste periodiseeringute algus- ja lõpudaatumid ning kui palju need on ajas nihkunud? Kui palju sa ise oled neid piire nihutanud?

Periodiseerimine on kõige tänamatum asi maailmas ja eriti arheoloogias, kui me räägime, et meil on tohutult vähe materjali. Samas on seda vaja, et kuidagiviisi ajalugu lahterdada, korrigeerida oma mõtteid ja luua ajastutele raame. Mingis mõttes on see ju kõik jama. Mida annavad meile sõnad «uusim aeg» või «kiviaeg»? Mitte midagi. Ajaloolastele ja arheoloogidele on see lihtsalt üks abivahend, et teha oma tööd, ilma et peaks iga kord ütlema, mis aastatuhandest või sajandist sa räägid. Mina eelistan siiski rääkida aastatuhandetest, olla ajaskaalas, mis on igale inimesele mõistetav. Ajaskaalas, kus Kristuse sünd on see kokkuleppeline punkt, millest ette- ja tahapoole me oma aega mõõdame.

Neid perioodide piire olen ma aga nihutanud palju ja põhjusi on olnud mitmesuguseid. Esiteks on paranenud dateerimismeetodite täpsus: oleme juba jõudnud olukorda, kus saame rääkida aastatuhandeid tagasi toimunud asjadest poolesaja-aastase täpsusega. Teine põhjus on dateeringute rohkus, mida on olnud võimalik uute leidude põhjal teha selle aja jooksul, mil ma olen arheoloogina tegutsenud. Iga kord, kui me loome mingisuguse kronoloogilise pildi või periodiseeringu – ma olen seda teinud oma tegevuse jooksul kümneid kordi –, siis me lähtume ju ikka neist andmetest, mis meil käepärast on. Vahel on küsimus ainult sajandites – me leiame uuest leiukohast, et savinõusid ei hakatud Eesti alal valmistama mitte 5000, vaid 5100 või 5200 aastat eKr. Praegu ongi selleks daatumiks aasta 5200 eKr. Kahe järgmise aasta jooksul võib selguda, et see oskus pärineb aga juba aastast 5400 eKr, mis tähendab, et võimalused sajanditega mõõdetavateks muutusteks on üpris suured.

Kui mõelda, millega ma ise kõige aktiivsemalt tegelen, siis on see ajavahemik umbes 9000–2000 eKr. See on periood, kus ma tunnen ennast kõige paremini ja mille kohta püüan mingisugust koondpilti hoida. Aga oma pika arheoloogielu jooksul olen tegelenud väga mitmesuguste probleemide ja ajastutega. Arheoloogias ei ole probleemi ega ajastut, mis ei oleks minu jaoks huvitav. Kõike aga paratamatult ei jõua ja tuleb teha valikuid.

Enamik su uurimistöödest ongi seotud kiviajaga ehk perioodiga umbes 9000–2000 eKr. Eesti esiajalugu algab just sel perioodil – umbes 11 000 aasta eest –, mil mandrijääst vabanenud Eesti aladele asusid elama esimesed inimesed. Kust need inimesed siia tulid?

Meie kõige varasemad inimasustuse jäljed pärinevad ajast umbes 9000 eKr või on isegi veidi nooremad. Uued dateeringud näitavad, et päris 9000 ei tule täis. Või õigemini, ei tule päris täis selle koha peal, kust me oleme oma varaseimad materjalid saanud, ehk siis Pulli asulakohas.

Loomulikult pidid need inimesed siia kusagilt tulema ja nagu meie uurimistöö Eestis ja naaberriikides näitab, on see esimene asustuslaine väga tihedalt seotud sellega, mida me näeme lõunapoolses Soomes, Lätis ja läänepoolsel Venemaal. Näeme, et selle ulatusliku territooriumi esmaasukad on hoidnud omavahel kontakti, sellest annab tunnistust samasugune materiaalne kultuur. Need suhteliselt väikesed inimrühmad olid sajandeid ühenduses, et nad saaksid üleüldse toimida ja ka bioloogilises mõttes jätkuda. Tuhanded kilomeetrid ei olnud nende jaoks küsimus. Umbes 8500–8400 eKr need kontaktid aga järsku katkevad. Materiaalses kultuuris toimub muutus, mis ei seo Eesti ja Läti ala enam nii tugevalt Põhja- ja Ida-Euroopa metsavööndi teiste piirkondadega. Võõrad materjalid peaaegu kaovad, põhiliselt pruugitakse kohalikke materjale, välja kujunevad omanäolised esemed. See tähendab, et inimesi on olnud siin juba piisavalt palju, et vajadus niisuguse läbikäimise järele kaob. Oleme teinud kiviaja kohta ka demograafilisi konstruktsioone, mille järgi võis Eestis sel ajal elada juba paarsada inimest.

Aga kust nad siia tulid? Ma ootaksin sellega veel kaks aastat. Oleme nende inimeste geneetilise pildi teadasaamisele väga lähedal. Kuna Eestist ega Lätist ei ole leitud esmaasukate luid, ja Soomes on kogu kiviajast neid säilinud vaid üksikuid, siis alustame koos geneetikutega uuringuid, kus vana DNA-d ei ammutata mitte inimluudest, vaid kasetõrvast. Sellest valmistati toona liimainet, mida inimesed on enne kasutamist suus pehmendanud ja jätnud sinna nii oma pärilikkusainet. Usun, et sealt saadava materjali abil on võimalik jõuda nende inimeste päritolule väga lähedale.

Kuidas sa Eesti esmaasukaid kirjeldaksid: kus nad elasid, mida nad sõid?

Esimesed kolonistid pidid olema raudselt seotud paigaga, kus on suured siseveekogud, sest Läänemere äärde jõudes ei olnud neil erilist huvi kasutada selle veekogu ressursse. Esimesed jäljed hülgeküttimisest jäävad siin kandis ajajärku 7800 eKr. See on Pulli asula rajamisest umbes tuhat aastat hiljem. Merelise asustuse kujunemine jääb veelgi hilisemasse aega, umbes 7000 eKr. See tähendab, et kulus tuhatkond aastat, enne kui need inimesed hakkasid endale Läänemerest toitu hankima. Selle muutuse uurimine, mereäärse asustuse ja merelise majanduse tekkimine on muide valdkond, millega ma oma aktiivsemat teaduslikku tegevust kunagi üldse alustasin.

Ühesõnaga, Eesti esmaasukad peavad olema pärit kusagilt metsavööndist, siseveekogude äärest, ja me näeme seda ka nende toiduvalikust. Kuna meil ei ole sellest ajast inimluid, ei saa me uurida stabiilsete isotoobide abil ka nende individuaalset toitumist, aga üldisem plaan tuleb arheoloogilisest materjalist välja. Muidugi püüdsid nad siseveekogudest kala ja jahtisid loomi, kõige enam põtru ja kopraid.

Küttimise juurde kuulus ka korilus, aga sellest teame arheoloogiliste andmete põhjal paraku väga vähe, need materjalid lihtsalt ei säili. Põhiline, millest korilus välja tuleb, on pähklikoored, nii et me teame kindlalt vaid seda, et nad sõid pähkleid. Teoreetiliselt pidi korilus moodustama suure osa nende toidulauast, aga me oleme sellega hädas. Tänapäevaste loodusrahvaste toitumise uurimine näitab, et inimestel on kummalised tabud, nad ei söö kõike, mis ümberringi kasvab. Seega võib väide, et küllap kiviaja inimesed sõid seeni, olla õige, aga sama hästi võib see olla vale. Võib-olla nad ei söönud seeni. Võib-olla välistas nende kultuuriline käitumine seente söömise. Selleks et püsida toonaste inimeste toidulauast rääkides teaduslikul lainel, peab olema väga hea alus üht või teist asja väita.

Milliseid kiviajal toimunud muutusi seletatakse tänapäeval migratsiooniga? Mitu suurt rändelainet kiviaegsest arheoloogilisest materjalist aimub?

Kui me vaatame kiviaega tervikuna ehk ajavahemikku umbes 9000–2000 eKr, siis näeme pidevalt mingeid väikesi muutusi asustuses, rahvastikus ja materiaalses kultuuris. Näeme, et kogu aeg on midagi toimunud: kui 8500 eKr toimub materiaalses kultuuris muutus, mis seob Eesti ala lahti ümberkaudsetest metsavööndi piirkondadest, ja umbes 7000 eKr hakkab siinmail kujunema mereline asustus, siis umbkaudu 5200 eKr järgneb sellele täiesti uue esemeliigi ilmumine: õpitakse valmistama savinõusid, mis tähistab uue arheoloogilise kultuuri, niinimetatud Narva kultuuri algust (Eestis ja Lääne-Venemaal umbes 5200–3900 eKr).

Umbes 3900 eKr jõuame aga väga suure muutuseni, see kajastub peaaegu kogu materiaalses kultuuris, millega algab niinimetatud kammkeraamikakultuur. Kuni senimaani on väga raske või isegi mõttetu otsida ainelise kultuuri või püügiviiside muutuste tagant suuremaid migratsioone, sest nendeks muutusteks ei olnud vaja tugevat välist mõju. Need võisid kujuneda siinsamas või olla naabritelt õpitavad. Kammkeraamikakultuuriga tulnud muutusi on pikka aega seostatud migratsiooniga ja nüüd me saame sellest ajast pärit geneetilise materjali uurimise järel öelda, et jah, oli küll migratsioon. See tähendab, et me võime unustada vaidlused, kas keegi tuli või ei tulnud. Tuli küll. Umbes 3900 eKr toimus sisseränne, sest muutunud ei ole mitte üksnes materiaalne kultuur, vaid ka inimeste geneetiline pilt.

Järgmine muudatus, mille taga me näeme uute inimeste tulekut, paigutub ajaperioodi 2800 eKr, kui siia tulevad jälle sootuks teistsugused inimesed, niinimetatud nöörkeraamikakultuuri esindajad. Seega näitavad nii arheoloogiline materjal kui ka vana DNA uuringud kiviajal esmaasustamise järel kahte väga suurt muutuste ajajärku, millega seondub arvukam uute asukate lisandumine.

Kas maaviljelus jõudis siia puhtalt uute inimestega või oli oma osa ka varasematel kontaktidel?

Ükskõik, milliseid maaviljeluse algeid siin enne seda ka polnud, maaviljeluslik kultuur ja põllumajandusliku ühiskonna teke seostub selgelt viimase suure kiviaegse rändega umbes 2800 eKr. Need inimesed, kes siis siia tulid, tõid kaasa uue kultuuri, nende tööriistad-tarbeesemed olid teistsugused, nende ühiskond oli teisiti organiseeritud ja nad valisid elamiseks hoopis teistsuguseid elupaiku. Miski pidi seda tingima ja parim, millega seda seletada, on elatusviis: kui su igapäevane toit ei tule suurtest veekogudest, siis sa ei pea elama jõekaldal või mererannas. Nöörkeraamikakultuurist ei ole meil teada ühtegi vahetult mererannas paiknevat elukohta. Neile ei olnud vahetu veekogu ääres elamine enam tähtis. Muidugi püüdsid ka nemad kala ja pidasid jahti, aga nende põhiline toiduallikas oli põllumajandus.

Igale sisserändele järgneb kohanemine kohalike oludega ja kokkupuuted varem olnutega. Kas arheoloogiline materjal näitab midagi ka selle kohta, kuidas maaviljelejad varasemate küttide-korilastega läbi said?

Kui seda ajajärku võrdlevalt vaadelda, siis need inimesed elasid 800 aastat kõrvuti, aga mõlemad kultuurid jäid väga selgesti eraldi seisvaks. Olen teinud prognoosi, et toona elas Eesti alal umbes 5000 inimest, aga kui palju neist oli ühe või teise kultuuri esindajaid, ei julge öelda. Kammkeraamikakultuur jätkus ja ilmselt segunesid sellesse need, kes siin varem elasid. Nende kõrval eksisteeris aga justkui paralleelne maailm, milles elasid nöörkeraamikakultuuri esindajad, ning välja kujunes ka omanäoline Eesti nöörkeraamikakultuur, mille esindajad tegid silmaga kivikirveid ja savinõusid veidi teisiti kui nöörkeraamikakultuuridesse kuulunud inimesed teistes piirkondades.

Kui vaadata kamm- ja nöörkeraamikakultuuri inimeste asulapaiku, siis oli viimastel mitu korda suurem võimalus endale elukohta valida kui kammkeraamikakultuuri esindajatel, kes elasid vaid veekogude kallastel. Oleme seetõttu võtnud kasutusele sellise mõiste nagu «sallitud migratsioon»: kuna nöörkeraamika inimesed ilmselt ei ohustanud algul otseselt siinsete küttide-korilaste toidubaasi, siis neil võidi lubada täiesti rahumeelselt siinsetele territooriumitele asuda. Kui vaadata nende asulakohti, arvestada nende materiaalse kultuuri mittesegunemist ja väheseid teadaolevaid konfliktijälgi, siis kaldun arvama, et nende tulekut tõepoolest salliti.

Siis, 800 aastat hiljem, umbes aastal 2000 eKr nöörkeraamikakultuur aga järsku kaob ja me ei tea, mis neist inimestest sai. Kammkeraamikakultuur jätkus veel paarsada aastat. Seejärel valitseb meil Eesti ajaloos aga üldse must auk või valge laik: 800-aastane periood, mille kohta me oskame vaid õlgu kehitada.

Millest see auk? Kas pole leitud piisavalt materjali?

Jah, meil on väga-väga vähe materjali ajajärgu kohta umbes 2000–1200 eKr. See on periood, millele tahaks oma järgmistes Eestit käsitlevates uurimistes keskenduda, et seda auku täita või vähemasti püüda aru saada, mis siin juhtus. Meil on praegu juba teada üks Hiiumaa asulakoht, mis on dateeritud 1500 eKr, nii et unistus on seal lähiaastatel kaevama hakata.

Arheoloogia puhul on see üks sagedasemaid ja vihastavamaid küsimusi üldse. Me suudame kirjeldada pikemaid protsesse, aga nende servad kipuvad minema uduseks. Jah, me teame, et umbes 3900 eKr elasid siin Narva kultuuri esindajad, kellele tulid ida poolt juurde kammkeraamikakultuuri kandnud inimesed, aga me ei näe seda väikest, kaks-kolm inimpõlve kestnud segunemist, mis nende vahel toimus. Kiviaja uurija jaoks on see liiga lühike aeg.

Muutused toimuvadki aga enamasti väga kiiresti, näiteks uute asjade kasutuselevõtt: kui sul on kõht tühi ja sul pole tulekivi, siis tuleb kohe leida mingi uus materjal, sest muidu sa lihtsalt sured ära. Meil ei ole meetodeid, et näha asju, mis toimuvad tundide või mõne põlvkonna jooksul. Hirmsasti tahaks näha, kuidas nad omavahel suhtlesid, piiluda kusagilt põõsa vahelt, kas neil olid konfliktid või ei, aga me ei näe seda, näeme vaid protsessi.

Kuidas arheoloog kiviaegsele põllupidamisele jälile saab?

Karjakasvatuse kohta on meil säilinud loomaluud: nöörkeraamikakultuuri haudadest on leitud sea-, lamba- ja veiseluid ning nendest tehtud tööriistu. Viljelusmajanduse kohta on otseseid tõendeid vähem. Meil on savinõudele jäänud viljaterade jäljendeid ja ühel juhul koguni söestunud viljatera. Otsene tõend on ka soo- ja järvesetetesse talletunud põlluviljade õietolm. Samuti annavad maaviljelusest tunnistust stabiilsete isotoopide uuringud: leitud inimluude lämmastiku ja süsiniku uurimine, mis näitab, et nöörkeraamikakultuuri esindajate toidulaud erines totaalselt sellest, mida kammkeraamika inimesed sõid.

Nii et meil on loomaluud, natuke õietolmu, säilinud viljatera, viljaterade jäljendid, individuaalne toitumine ja erinev asustusviis, ning tervik tekib alles siis, kui see andmestik kokku panna. Ükski neist allikatest ei anna iseseisvalt täit pilti. See on loomulik ja kehtib kõigi ajastute kohta. Ainult üht allikat kasutades saad sa suure tõenäosusega veidi väära pildi. Mida rohkem eriilmelisemat teadmist sa mineviku uurimiseks kasutad, seda suurema tõenäosusega sarnaneb su käsitlus sellega, mis sel perioodil tegelikult toimus.

Oled öelnud, et hea teadus on kahe inter’iga teadus: esiteks peab see olema internatsionaalne, teiseks interdistsiplinaarne. Oled aastaid teinud tihedat koostööd nii teadlastega välisriikidest kui ka teiste erialade esindajatega oma koduülikoolist.

Mulle tundub järjest enam, et tänapäevane teadus ei ole enam üksikute inimeste pärusmaa. Suures osas sünnivad uued teadmised ikkagi töörühmades ning eri uurimisviise ja teadmisi ühendades. See tähendab, et üha rohkem tuleb teha koostööd ka sellistel erialadel, kus on seni harjutud töötama üksinda.

Ma olen alati arvanud, et kõige parema tulemuse annab see, kui ühendada mingi asja uurimisse parimad võimalikud meetodid ja inimesed ehk kaks peamist ressurssi, mis meil teaduses on, kui rahad ja muu materiaalne kõrvale jätta. Kui eri uurimisviisidega saadud tulemused haakuvad, siis on võimalik luua hea üldpilt. See on põhjus, miks eri teadused peavad kokku saama. Mulle tundub, et just neis hõõrdekohtades, kus eri teadused üksteist leiavad ja loovad mingisuguse uue sünergia, sünnib midagi, mis muudab maailma. Ei ole tähtis, kas see muutus sünnib meie teadmistes mineviku, tuleviku või mingisuguste protsesside kohta. Eri teaduste kokkupuuted ja sünergiad on igal juhul väga andvad, suurt pilti loovad või kinnitavad, ning aitavad ära hoida neid pingeid, mis tekivad siis, kui sa istud üksinda, vaatad oma potikildu ja mõtled, mis nüüd edasi saab.

Olen teinud uurimistööd peamiselt koostöös geoloogide, geograafide, geneetikute, keemikute, zooloogide ja antropoloogidega. Arheogeneetikutega me elamegi täielikus sümbioosis: me ei saa teineteiseta. Ei ole võimalik kasutada tänapäevase geneetika meetodeid ja oskusi, kui meil ei oleks arheoloogiliselt välja kaevatud objekti, näiteks kusagilt Moskva või Kohtla-Järve lähedalt leitud inimjäänuseid, mille konteksti arheoloogid on selgitanud ja andnud radiosüsinikumeetodil dateeringu.

See on justkui uus teadusharu, mis kasutab kahe senise teadusharu uurimisviise ja meetodeid ega saa eksisteerida, kui üks neist välja jätta. Arheoloogid ei saa oma meetoditega öelda midagi pärilikkusaine kohta, ja ehkki geneetikud saavad, ei kõneleks see midagi minevikus toimunud protsessidest, kui arheoloogid ei oleks neid minevikusündmusi oma vahenditega mõtestanud.

Räägime veel kiviaegsetest inimestest. Mis ajast on pärit vanimad Eestist leitud inimluud?

Kõige vanemad on kahjuks alles umbkaudu aastast 6500 eKr. Kokku on kiviajast leitud sadakonna inimese luid, üheksal juhul on tegu nöörkeraamikakultuuri esindajatega, ülejäänud pärinevad varasemast ajast. Kogu see materjal on väga hästi uuritud: oleme väga lähedal sellele, et Eestis ei ole enam kiviaegsete inimeste luid, kelle DNA-d me ei teaks. Ja see on üks laboratoorse arheoloogia suurimaid võlusid. Kui me esiaja puhul oleme harjunud uurima eelkõige suurte protsesside ajalugu, siis laboriuuringud toovad neisse sisse indiviidid.

Suurepärane näide on Sope nöörkeraamika matmispaigast leitud naine, kelle näorekonstruktsiooni me hiljuti tegime ja oskame geneetiliste andmete alusel öelda, milline oli tema silmade ja juuste värv. Teame, et nii kamm- kui ka nöörkeraamikakultuuri esindajad olid tumeda naha ja tumedate juustega, kuid «kammkeraamikute» hulgas võis esineda enam sinisilmsust. Lisaks oli seesama Sope naine viis aastat tagasi, kui need uurimistulemused valmis said, kõige vanem kopsukatku põdenud inimene kogu Euroopas.

Mida sa kiviaegsete inimeste tervise kohta oskad öelda?

Esiteks on võimalik puhtalt luude mõõtude põhjal öelda, kui pikk inimene oli. Samuti oskame kolju järgi teha oma praeguste kogemuste ja oskuste pinnalt suhteliselt usaldusväärse rekonstruktsiooni tema näost, nagu sellesama Sope naise puhul on tehtud. Kui luudel on säilinud patoloogiaid, siis on võimalik uurida kiviaegsete inimeste haigusi; kui luudelt leiab vigastuste jälgi, siis on võimalik vaadata, kuidas need vigastused tekkisid. Ja seejärel saab uurida luude keemilist koostist, et teha kindlaks, kust see isik on pärit.

Stabiilsete isotoopide, lämmastiku ja süsiniku abil saame teada, mida see inimene on söönud, ja kui me räägime ebastabiilsetest isotoopidest, siis on süsiniku järgi võimalik dateerida, mis ajast see inimene pärineb. Dateeringu täpsus võib sel juhul olla koguni pluss-miinus 25 aastat, aga tekkida võib nihkeid, näiteks mõjutab dateeringuid toit, mida see inimene oli söönud. See on üks ülesanne, mida me püüame Eestis oma uurimisrühmaga lahendada: leida uusi viise, et saada neid dateeringuid võimalikult täpseks. Peale selle saab luude ja hammaste põhjal tuvastada liigese- ja hambahaigusi, mida oli palju. Selle poolest ei erine kiviaegsed inimesed nüüdisaegsetest.

Teiseks, arheogeneetika abil on võimalik välja selgitada haigusi, mida inimene on põdenud. Kiviaja kohta on meil praegu olemas katku-uuringud. Mul on aga lootus, et eri uurimisviiside ja eriti paleogeneetika abil on meil võimalik nende vanade inimluude põhjal lõpuks välja selgitada ka midagi sellist, mis aitab jagu saada mingitest tänapäevastest haigustest, näha nende muutumise kiirust vms. Tore on mõelda, et me saaksime olla oma minevikus elanud inimestega abiks, et muuta tänapäevaste inimeste elu kuidagiviisi kergemaks.

Millised uurimused sul praegu käsil on?

Mulle meeldivad väga rühmatööd, mis tähendab, et olen praegu ühel või teisel viisil osaline eri uurimisrühmades. Sel suvel alustame geoloogide, geofüüsikute ja arheoloogide koostöös üheaastast projekti, mis uurib muinaspõlde ja inimese mõju loodusele ajavahemikul umbes 1000 eKr kuni 1000 pKr. Seda projekti rahastab National Geographic Society, mis on Eestis esmakordne.

Teiseks käib suur töö, et selgitada välja tulekivi looduslikud leiukohad: levikuala piirid ja ulatus. Olen tegelenud sellega aastaid, sellest ajast peale, kui ma arheoloogiasse tulin, ja minu unistus on sellega aasta või kahe jooksul valmis saada. Kuna tulekivist valmistati kiviajal tööriistu, siis me oleme hädas, kuni me ei oska öelda, kust kiviaegsed inimesed seda kivimit said. Tõenäoliselt ida ja lõuna poolt, aga ma tahaksin minna täpsemaks ja olen sellele üpris lähedal. Seegi uuring on rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne, ainult et selle algne idee on sündinud minu peas.

Ühtlasi käib suurem uuring, mis on seotud Narva kultuuriga, perioodiga 5200–3900 eKr. Märkasin juba aastaid tagasi kummalist erinevust: kui läänepoolses Eestis kasutati sel ajal kvartsi ja Siluri tulekivi, siis idas tehti tööriistu Karboni ladestust pärit tulekivist, mis pärineb ida poolt. Tekib küsimus, miks ja kuidas see materjal toona Eesti alale jõudis. See protsess on vaja dateerida ja mõista, kas tegu oli pika- või lühiajalise kontaktiga.

Loomulikult jätkub tihe koostöö geneetikutega, sealhulgas juba aastaid kestnud uuring, mis on keskendunud pikaajalistele populatsiooniajaloolistele muutustele soomeugrilaste asualal. See loetelu ei ole siin kaugeltki ammendav, peale selle on mul pooleli hulk muid töid. Arheoloogias võtab iga asja väljaselgitamine aastaid, nii et selleks, et mingeid uurimusi pidevalt valmis saaks, peabki mitu asja korraga käsil olema. Pealegi pole ma kunagi suutnud tegeleda vaid ühe asjaga, minu vaimne tervis nõuab, et mul oleks pidevalt korraga käsil viis-kuus projekti. Mõni aeg tagasi lugesin arvutis pooleliolevaid faile kokku ja sain 72 artiklit ja raamatut, aga neid on vahepeal kindlasti veel juurde tulnud.

Helen Rohtmets-Aasa (1977) on ajalooane, ajakirja Horisont toimetaja. On uurinud kodakondsus- ja rändeküsimusi 19. ja 20. sajandil, sh kaitsnud Tartu ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis doktoritöö Eesti Vabariigi sisserändepoliitikast 1920. aastate alguses.

Artikkel ilmus ajarkirja Horisont juuli-augusti numbris.