New Scientist ⟩ Kui kiipe lihtsalt pole

2013. aastal valminud RISC-V protsessor on lihtsama ja avatud lähtekoodiga ja iga kasutaja muutmisõigusega protsessorite perekond, võib tuua leevendust ka praegusse kiibikriisi. Et vastata kasvavale nõudlusele, ei piisa vaid toorainest, vaja on ka uusi tehaseid, mille ehitamist takistab praeguste monopoolsete ettevõtete soov oma kontrolli intellektuaalse omandi üle säilitada. Foto: Derrick Coetzee/CC 0 litsentsi alusel/Wikimedia Commons

Kiibikriisi juured on sügavamal kui pelk toorainepuudus: vaidlused faktiliste monopolide ning nende toodete kasutajate vahel tekitavad omalaadseid pingeid, mis võivad leevenduda ka sootuks uute – vabavaraliste – kiibiplatvormide ning -arhitektuuri tekkega.

​Elektroonikaseadmete jaoks oluliste kiipide tootmist ning tarnimist on pärssinud ühelt poolt halbade asjaolude kokkusattumine: ülemaailmne pandeemia, kaubandussõda, õnnetused ettevõtteis ja kohutav ilm, sealhulgas nii põud kui lumetormid. Teisalt aga on olnud enneolematu nõudlus ühe maailma ihaldatuima toote järele – ainuüksi selle aasta jaanuaris oli kiibituru maht 40 miljardit dollarit.

Sellegipoolest üllatas paljusid inimesi selle aasta alguses ilmunud uudis, et üleilmne nappus on arvutikiipidest, ja see on tõstnud hindu alates sülearvutitest kuni külmikuteni.

Kriisis on nähtud üle maailma nii riike kui ettevõtteid, kus on püütud kasvatada oma kiibitootmisvõimekust. See on tõstnud tähelepanu keskpunkti ka tööstuse, mille tooted on populaarsed ja vajalikud, ning üsna sageli on järeldatud, et see on nii tänu nende endi arendustegevusele. Paraku on kiibiturg vaid üksikute tootjate pärusmaa ning see näib mängivat olulist rolli innovatsiooni pidurdamisel ja tööstusliku arengu aeglustamisel, kuna tööstused sõltuvad suurel määral kiibitootjaist.