/nginx/o/2021/09/20/14081825t1h25e8.jpg)
Liialt tihti laskutakse eri põlvkondi käsitlevates aruteludes stereotüüpidesse ja võltskonfliktidesse: avokaadosöödikutest nartsissistlikud millenniumilapsed isekate ja raiskavate beebibuumerite vastu. Tõsiseltvõetava analüüsi asemel lõpetame apokrüüfiliste ennustustega selle kohta, kuidas Y-põlvkond «tapab» kõik alates veinikorkidest lõpetades salvrätitööstusega, kirjutab New Scientisti kaasautor Bobby Duffy.
Niisugune diskursus ei oleks sedavõrd murettekitav, kui see ei seaks kahtluse alla teaduslikku uurimistööd põlvkondlike erinevuste kohta, mis iseenesest on võimas vahend ühiskondlike muutuste mõistmiseks ja prognoosimiseks. Need võivad anda ainulaadseid ja sageli ka üllatavaid teadmisi, kuidas ühiskonnad ja üksikisikud arenevad ja muutuvad.
Seda seetõttu, et põlvkondlikud muutused on nagu looded: võimsad, aeglased ja suhteliselt etteaimatavad. Kui põlvkond on võtnud teatud kursi, kipub see ka nii jääma – see aitab meil näha tõenäolisi tulevikustsenaariume. See on nii isegi tõsiste šokisünduste puhul, nagu sõjad või pandeemiad, mis kalduvad suundumusi rõhutama ja kiirendama. Olemasolevad kitsaskohad tuuakse halastamatult päevavalgele ning meid lükatakse kiiremini edasi mööda teid, kuhu me juba sattunud oleme.