New Scientist ⟩ Kas superdeterminism on vandenõu?

Michael Brooks
, New Scientist, kaasautor
Copy
Kvantteooria tekkis, et seletada vaatlustel nähtud aatomite käitumist ja selle tulemusel väitsid füüsikud, et osakesed käituvad nagu lained ja saavad korraga olla mitmes erinevas olekus
Kvantteooria tekkis, et seletada vaatlustel nähtud aatomite käitumist ja selle tulemusel väitsid füüsikud, et osakesed käituvad nagu lained ja saavad korraga olla mitmes erinevas olekus Foto: Gerd Altman

«Ma pole kunagi millegi nii ebapopulaarsega tegelenud,» naerab teoreetiline füüsik Sabine Hossenfelder Frankfurdi süvauuringute instituudist (FIAS), olles ometi selgelt häiritud. Küsimus, mida ta uurib, puudutab kvantteooria suurimat müsteeriumi, nimelt, mis juhtub, kui hägune ja määramatu kvantmaailm destilleerida millekski piiritletuks, millekski reaalsuses tajutavaks. Kas sellise tekkeloo tulemus oleks täiesti juhuslik, nagu teooria viitab?

Albert Einsteinil polnud mingeid kahtlusi: jumal, vaidles ta, ei mängi universumiga täringumängu. Hossenfelder kaldub temaga nõustuma. Nüüd õhutavad tema ja käputäis teisi füüsikuid vastuolu, proovides mittejuhuslikku «deterministlikku» ideed elustada, kus nähtustel on alati põhjus. Kvantmehaanika veidrus avaldub nende väitel ainult seetõttu, et oleme seni kvantmaailmale piiratud vaatega lähenenud.

Panused on kõrged. Superdeterminism, nagu seda vaadet tuntakse, ei seletaks ainult ära kvantteooriat sada aastat pärast viimase sündi – vaid võimaldaks ühendada ka kvantteooria relatiivsusteooriaga, et luua lõplik universumi teooria. Hossenfelderit ja tema kolleege kõrvalt küll päris tagant ei kannustata. Paljud teoreetikud usuvad vankumatult, et superdeterminism on füüsika kõige ohtlikum teooria. Kui võtta selle järeldusi tõsiselt siis justkui sa õõnestaks kogu teaduse alustalasid, vaidlevad nad.

Mis on siis vastuseks? Kas superdeterminism väärib oma halba mainet või ei jää meil parema lahenduse puudumisel muud üle kui sellele võimalus anda?

Kvantteooria kirjeldab aine kõige fundamentaalsemaid omadusi – aatomeid ja osakesi, millest nad koosnevad. Teooria tekkis, et seletada vaatlustel nähtud aatomite käitumist ja selle tulemusel väitsid füüsikud, et osakesed käituvad nagu lained ja saavad korraga olla mitmes erinevas olekus - see on tuntud kui superpositsioon. Idee seisneb selles, et ainult osakese otsesel vaatlusel omandab ta kindlad omadused.

Erwin Schrödinger mõtles kvantmaailma hägususe tabamiseks välja võrrandi, millega ta näitas, et seda võib esindada matemaatiline esitlus, mida hiljem kutsuti lainefunktsiooniks (ingl k. wave function -toim). Selle lainefunktsiooni ruut iseloomustab tõenäosust, et mõõtmisel leidub kvantosake teatud kohas või olekus. Aga see funktsioon ei saa seda meile kindlalt öelda.

Tegelikult jõuavad teooria ja katsed üksmeelele ainult siis, kui me keskmistame paljude identsete kvantobjektide mõõtmistulemused. Sellest võib järeldada, et iga eraldi tulemus esineb juhuslikult, millest järeldame omakorda, et meile teadaolevalt kõige fundamentaalsemal tasemel on universum mittemääratud (ingl k indeterministic - toim.) – juhitud juhusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles