Paljude potentsiaalsete kasutusvõimalustega uudsest materjalist – grafeenist – kosmoselendude jaoks päikesepurje ja üliõhukest kuvarit ehitava hispaanlase Santiago Jose Cartamil-Bueno sõnul muudab grafeen tunduvalt meie igapäevaelu 10–20 aasta pärast. Saksamaal elav mees on seotud ka Eestiga, meie e-residendi staatuse sai ta juba 2018. aastal, ehkki Eestimaa pinda puudutasid ta jalad esimest korda alles mõne nädala eest.
Ometi ütleb Cartamil-Bueno, et Eesti on tema mõtteis pea iga päev - nimelt on füüsik ja elektrotehnikateadlane tohutult tänulik, et Eesti e-residentsuse programmi kaudu on tal õnnestunud luua täpselt selline elu ja karjäär, mis tema iseseisvusihaluse ja kangekaelsusega parimal võimalikul moel kokku kõlab.
Enda sõnul on ta suurepärane näide sellest, kuidas täiesti normaalne inimene, kelle tiitlite hulka ei kuulu MBA ja kes ettevõtlusest suurt midagi ei tea, oma äri edukalt püsti panna saab. Ise arvab ta, et kui suutis tema, suudavad ka teised.
Kuidas jõuab üks teadlane – nagu teie – ülikooli kaitsvate seinte vahelt ärimaailma?
Lapsepõlvest saati olen ma tahtnud väga iseseisev olla, mõnikord olen olnud isegi liialt kangekaelne. Kui ma midagi tahan, siis tahan ma seda väga. Pärast doktorikraadi kätte saamist mõistsin, et mul on palju oskusi, mida akadeemilisse maailma jäädes täielikult ära kasutada ei saa. Akadeemilises sfääris peaksin ma ka mängima sealsete reeglite järgi ning ma ei tunneks end kunagi täielikult iseseisvana.
Elate praegu Saksamaal. Miks te oma ettevõtet seal ei registreerinud?
Kuna mu naine on sakslane, kolisin mõne aasta eest Saksamaale. Seega, kuigi ma teadsin, et saksa tööstus on kõrgelt arenenud ja väga tugev, eriti just auto- ja keemiatööstuse vallas, milles minu valdkonnas enim rakendust on, ei olnud see mu otsuste alus – läksin sinna ikkagi perekonna pärast. Ma olin küll teadlik, et Saksamaal digilahenduste suhtes eriti kirglikud ei olda, aga reaalsus lõi mulle siiski valusalt vastu näppe, kui seal oma ettevõtet üritasin luua. Sealne bürokraatia käis mulle üle jõu.