New Scientist ⟩ Ausad inimesed jätavad surve all mulje, nagu nad valetaksid

Isegi, kui kehakeele ja näoilmete tõlgendamise kohta on olemas üldised kokkulepped, siis võime neis siiski eksida - ja seda päris sageli. Foto: Tom Maddick / SWNS

Kui Tom Cruise ja Katie Holmes oma lahutusest teatasid, hakkasid tabloidiajakirjanikud üksteise võidu kirjutama, et nad aimasid juba ammu, et midagi sellist hakkab juhtuma. Kulme kortsutava Cruise’i käevangus Holmesi piltide kohal ilutsesid pealkirjad nagu «Vaadake vaid nende kehakeelt!» ja «Piinlik!».

Ja kui Barack Obama kaotas presidendidebati vabariiklaste Mitt Romneyle, panid mõned kommenteerijad selle «vähese energiaga» kehakeele süüks ning taunisid Obama kalduvust alla vaadata ja huuli närida, mis jättis temast «letargilise ja ette valmistamata mulje».

Popkultuur on sellistest arvamustest tulvil. Lõppude lõpuks on ju lõbus nn vaprate ja ilusate siseheitluste üle spekuleerida. Kuid igaüks, kellel on skeptiline või loogiline hoiak, ei suuda märkamata jätta toas tammuvat suurt elevanti – oletust, et võime inimese mõtteid ja emotsioone lugeda nende kehakeelt jälgides.

Paljude teemat ümbritsevate müütide puhul on lihtne arvata, et mõistame kodeeritud sõnumeid, mida teised edastavad, kuid mida ütleb selle kohta teadus? On selles midagi enamat, kui meelelahutuslik väärtus? Kui jah, siis millised liigutused ja žestid räägivad palju ja millel ei ole pea mingisugust tähtsust? Ja kas neid aspekte teades saame oma kehakeelt teadlikult muuta, et mõjutada, kuidas teised meid tajuvad?