Hiljuti tehtud analüüs näitab, et viimase kolmekümne aasta jooksul on perfektsionism oluliselt laiemalt levima hakanud. Eelkõige seavad just noored nii endale kui teistele kõrgemaid ja kõrgemaid nõudmisi. Maailm, kus paljud inimesed teeksid ükskõik mida, et edukad olla, on täis laitmatuid pilte sellest, millised peaksid välja nägema meie kehad ja karjäär. See olukord on tekitanud suure hulga noori täiskasvanuid, kes oma täiuseihaluses panevad ohtu nii enda vaimse kui füüsilise tervise.
Seda trendi uurinud teadlaste hinnangul kujutab perfektsionismiepideemia endast tõsist, isegi surmavat probleemi. See kõlab küll murettekitavalt, kuid sellele leidub lahendusi. Kuidas me siis selgeks saame, millal «hästi» on piisavalt, kuidas õpime oma eesmärkideni jõudma ilma, et me läbi põleks ning kuidas õpetada oma lapsi saabuvat tormi vältima?
Thomas Curran Bathi ülikoolist Suurbritannias, kes perfektsionismi leviku uurimisega tegelenud on, tõdeb, et perfektsionismi on tegelikult raske määratleda. Kindlat viisi selle diagnoosimiseks ei ole.
Paljudes uuringutes mõõdetakse seda Multidimensionaalse Perfektsionismi Skaalal, mis töötati välja kolmekümne aasta eest. See koosneb 45 väitest, näiteks «Ma püüan olla parim kõiges, mida ma teen», «Kui ma palun kellelgi midagi teha, siis ma eeldan, et seda tehakse veatult» ja «Inimesed ei oota mult midagi vähemat, kui täiuslikkust». Testi täitja peab skaalal ühest seitsmeni hindama, kui väga ta nende väidetega nõustub. Kui te end neis väidetes ära tunnete, siis on tõenäoline, et teil on perfektsionistlikud kalduvused.