New Scientist ⟩ Surm on vaatenurga küsimus - teaduse areng paneb seda ümber mõtestama

Piiri tõmbamine elu ja surma vahel muutus keeruliseks alles siis, kui leiutati hingamisaparaadid. Pilt on illustratiivne. Foto: CLEMENS BILAN

Egiptlaste jaoks oli surm lihtne. Keegi lõpetas hingamise ning tema sõbrad ja perekond jätsid temaga hüvasti. Seejärel pistsid nad selle inimese ninna konksu ja koukisid sealt välja tema aju, teades, et nad kohtuvad selle inimesega teispoolsuses uuesti.

Tänapäeval on elu ja surma erinevuse väljaselgitamine muutunud problemaatilisemaks. Esiteks ei ole maailmas kokku lepitud ühtset määratlust surma kohta, mis tähendab, et ühes riigis võib inimene olla surnud, samas olukorras teises aga elus.

Samuti on hiljuti avastatud, et surm ei toimu hetkega, vaid nädalate jooksul ning katsed on näidanud, et aju saab pärast surma uuesti elustada. Seega pole ime, et teadlastelt, filosoofidelt ja isegi Vatikanilt küsitakse, kuidas me peaksime otsustama, millal on surnud inimesed tegelikult surnud.

Kuni 20. sajandi keskpaigani oli surma määratlus üheselt mõistetav: inimene oli surnud, kui ta lõpetas hingamise ja tal ei olnud pulssi. Asjad muutusid keeruliseks alles siis, kui leiutati hingamisaparaadid. Ligikaudu sel ajal alustasid arstid ka surnud elundite siirdamist elusorganismidesse ja leidsid, et protseduur läheb edukamalt, kui kasutada hingamisaparaati doonori südame hapnikuga varustamiseks. Need nn hingavad laibad olid seaduse silmis elus, kuigi nende ajud enam ei toiminud.

Kimbatus, kuidas eemaldada mõni elund ilma mõrva sooritamata, viis 1980. aastatel USAs ühtse surma määramise seaduseni. Sellega võeti kasutusele ajusurma mõiste. Sellest ajast saati on võimalik olla surnud, kui seiskunud on kas inimese süda või kui kõik tema aju osad on pöördumatult lakanud töötamast.

Sellest hoolimata erinevad kriteeriumid, mida arstid kasutavad surma määramiseks endiselt inimeseti, haiglati ja riigiti, ütleb NYU Langone Healthy’i neurokliinilise ravi direktor Ariane Lewis. Näiteks on erinevused selles, kuidas hindamisi läbi viiakse.

Õnneks oleme edasi liikunud 19. sajandi tavadest – siis oli kombeks näpistada inimese nibusid või vaadata, kas kaanid inimese tagumikust kinni hakkavad. Tänapäeval vaatavad arstid pigem, kas inimese silmad reageerivad valgusele (see on märk ajutegevusest), kas küünenahkade muljumine tekitab valuaistinguid ning kas hingamine jätkub ka siis, kui hingamisaparaat välja lülitada. Samuti võib arst aju elektrilise aktiivsuse tuvastamiseks teha EEG, et välistada võimalus, et surma moodi näeb välja mõni teine seisund. Narkootikumid, alkohol ja hüpotermia võivad kõik hingamist märkimisväärselt aeglustada, lausa nii palju, et seda ei ole võimalik kõrvalt näha.