New Scientist Seened või teraapia: kuidas muuta oma isiksust

, New Scientist, kaasautor
Copy
Psühholoogid arutlevad jätkuvalt selle üle, mil määral on isiksus täiskasvanueas plastiline, kuid ei ole kahtlustki, et see võib muutuda ja muutubki.
Psühholoogid arutlevad jätkuvalt selle üle, mil määral on isiksus täiskasvanueas plastiline, kuid ei ole kahtlustki, et see võib muutuda ja muutubki. Foto: AFP / Scanpix

Sa ei ole see inimene, kes sa olid lapsena. Isegi mitte see, kes sa olid eelmisel aastal. Emma Young arvab, et fakt, et meie isiksus elu jooksul muutub, on vabastav.

Lapsena oli Wendy Johnson äärmiselt häbelik. «Ühel minu hinnetelehel oli kirjas, et Wendy on nii häbelik, et seda on lausa valus vaadata,» meenutab ta. Enam ta selline ei ole. «Ma õppisin oma üleüldisest häbelikkusest üle olema,» ütleb Johnson, Edinburghi ülikooli psühholoog. Tema sõnul on häbelikkus märk madalast ekstravertsuse tasemest, mis on peamine isiksuste kategoriseerimise viis, mille uurimisega ta tegeleb. Kas see tähendab, et Johnson on oma isiksust muutnud? Kahtlemata, tunnistab ta.

See vastus võib lugejat üllatada. Enamik meist peab oma isiksust lahutamatuks ja muutumatuks osaks sellest, kes me oleme – ehk selle asja olemusest, mida me nimetame iseendaks. 1887. aastal läks psühholoog William James lausa nii kaugele, et väitis, et 30-aastaseks saades on meie isiksus lausa kivisse raiutud. Tema idee aga edasi ei arenenud.

Psühholoogid on juba pikka aega arutlenud, kuidas isiksust mõõta, taandudes paljuski nn suure viisiku meetodile. Kuid isiksuse definitsioonis suudeti kokku leppida: isiksus viitab indiviidi mõttemustritele ja käitumistele, mis on püsiva loomuga. Praeguste tõendite põhjal aga paistab, et see teooria ei seisa sugugi kindlatel jalgadel. Isiksus on nimelt muutustele palju altim, kui seni arvanud oleme. See võib ehk tunduda veidi rahutukstegev, kuid tegelikult on see ka hea uudis pea 90%-le inimestest, sest justnimelt niipaljud soovivad, et nende isiksused oleksid vähemalt natuke teistsugused.

Tagasi üles