New Scientist ⟩ Avatud kontoriruumid teevad produktiivsusele karuteene

Avatud kontoris on palju visuaalset infot, mille töötlemine kasutab märkimisväärselt vaimseid ressursse, mis jätab töötegemiseks vähem potentsiaali. Foto: By Peter Bennets - Commissioned Professional Photography, CC BY 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=15506397

2001. aasta suvel oli Sapna Sheryan värskelt ülikooli lõpetanud ning otsis endale California Bay piirkonna tehnikafirmades praktikakohta. Ta meenutab, et ühes firmas nägi tööruum välja nagu arvutinohiku kelder – seal olid action-nukud, Nerfi püssid (mängurelvad -toim) ja limonaadipurkidest ehitatud San Fransisco Kuldvärava silla mudel.

Talle tundus, et see peaks kutsuvalt mõjuma firma ideaalsele töötajale. Noore vähemusrassi esindava naisena ei tundnud ta end seal eriti oodatuna, ta tundis isegi veidi võõristust. Praktikakoha võttis ta vastu ühes teises firmas. Sealne tööruum oli valgusküllane ja kutsuv.

Viis aastat hiljem astus Cheryan Californias Stanfordi ülikooli, et doktorantuuris uurida, kuidas meid ümbritsev füüsiline ruum koos oma detailidega mõjutab seda, kuidas me mõtleme ja tunneme. Ta on üks kasvavast grupist psühholoogidest ja tunnetusteadlastest, kes oma tööga on kahtluse alla seadnud mõtte, et aju on nagu arvuti.

Arvuti suhtuvad oma ümbrusesse ükskõikselt: sülearvuti töötab samamoodi luminofoorlampidega valgustatud kontoris ja puulehti täis pargis. Inimese aju puhul sama ei kehti. Tegelikult on nii Cheryan kui teised leidnud, et inimaju on end ümbritseva konteksti suhtes väga tundlik.

Praegu tundub see teadustöö eriti asjakohane. Pandeemia ajal olid paljud meist järsku sunnitud õppima ja töötama väga erinevates ümbrustes ning erinevate kohtade mõju meie kognitsioonile tõusis teravalt fookusesse. Kuna mõned meist on kontoritesse ja koolidesse naasmas, on meil võimalus neid ruume ümber kujundada vastavalt sellele, mida teadlased on välja uurinud. Kui me sellest õppust võtame, võivad toimuda päris suured muudatused.