New Scientist ⟩ Kuhu on jäänud isesõitvad autod?

Cadillaci Super Cruise’i tehnoloogia võimaldab erinevalt Tesla Autopilotist päriselt käed-vabad-funktsiooni. Foto: Jessica Lynn Walker

Isejuhtivate autode revolutsioon on pidurdunud. Viimase kümne aasta ennustused, et fossiilkütuseid õgivad autod – mida juhivad inimesed, kes paratamatult teevad vigu – asendatakse isesõidukitega, on vajumas unustuste hõlma, ehkki liiklemise tulevik pidi olema elektriline ja autonoomne.

Elektriautosid on liikvel juba üsna palju, kuid kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb liikuda palju kiiremini ja kaugemale. Autonoomsust puudutav paistab aga olevat pehmelt öeldes maha jäänud.

Kindlasti on mõnel uuemal autol varasemast rohkem arvutitarkust, näiteks kohanduv kiirushoidik, mis võimaldab spetsiifilistes teeoludes juhuslikku käed-vaba-kasutust, kuid kui välja arvata paar väikest katsetust tõeliselt autonoomsete sõidukitega, peavad juhid silmade ja mõistusega siiski sõidule keskendunud olema. Tulevikku, kus keskmine autojuht saab lõõgastuda, isegi sõba silmale lasta ja lubada autoarvutil end terve tee kodust tööle ja tagasi viia, silmapiiril veel ei paista.

Mõned vaatlejad on nüüdseks ka avalikult välja öelnud, et unistus täisautonoomsest sõidukist on miraaž: robotsõiduk, mis suudaks lahendada igasuguse tee- või liiklusolukorra, on lihtsalt liiga kõva pähkel, et seda katki hammustada. On neil õigus? Kui jah, siis mis täpselt isesõitvate autode arengut pidurdab?