/nginx/o/2021/08/11/13983377t1hd51c.jpg)
- Enamikul inimestest puudub ettevalmistus statistika õigeks interpreteerimiseks
- Mitmetähenduslikkus on eksitav nii ilmaennustuste kui terviseriskide hindamisel
- Vahet tuleb teha suhtelistel ja absoluutsetel riskidel
- Spetsialistid soovitavad pandeemia kontekstis igaühel luua oma kontaktieelarve
Koroonaviiruse nakatumisnäitajad on jälle tõusuteel. Ilmselt peame veel kuid, kui mitte aastaid püüdma hoida tasakaalu koroonaviirusest põhjustatud surmade ja muude kahjude minimeerimise ning majandusliku ja vaimse heaolu vahel.
«Selle pandeemiaga toimetulek on sisuliselt riskijuhtimisharjutus,» ütleb Manhanttani instituudi majandusteadlane Allison Schrager. Selleks, et ülesandega hästi hakkama saada, peame tuginema teabele, mida saame rahvatervise ekspertidelt, meediast ja valitsustelt. Me tahame täpselt teada, kui ohtlik see viirus meile on, kui ohtlik on see meie sõpradele ja lähedastele, kes vanuse või muude tegurite tõttu haavatavamad on. Me tahame teada, mis on riskid, mis kaasnevad nakatumismäära kasvuga, et aru saada, kas rakendatavad meetmed on proportsionaalsed.
Riskikommunikatsioon on isegi parimatel aegadel keeruline, kuid paljudes riikides on COVID-19 pandeemia endaga kaasa toonud tulva hirmutavast statistikast ja graafikutest nakatumismäärade ja surmajuhtumite kohta. David Spiegelhalter Wintoni riski- ja tõenduskommunikatsiooni keskusest Cambridge’i ülikoolis nimetab seda numbriteatriks.
Seega, kuidas võtta teatrist välja draama ja jõuda mõõdetavate hinnanguteni selle määramatuse kohta, millega me silmitsi seisame? Lihtsaid vastuseid ei ole, kuid mõistes, kuidas meie ajud riskidega tegelevad ja kuidas meile riskide kohta andmeid esitletakse, saame oma vaimset koormat kergendada – nii pandeemia, kui ka muudes kontekstides.
Emotsioonid ja hirm mõjutavad meie riskihinnanguid
Hoolimata lakkamatust meediakajastusest pandeemia algusest saati, jääb COVID-19 paljudele meist tundmatuks ohuks. See ongi koht, kus algavad raskused oma riskide hindamisel. «Me tunneme end mugavalt nende riskide suhtes, mida iga päev võtame, kuid uued ja dramaatilisemad viivad meid endast välja,» ütleb Schrager.
Eriti tuleb see ilmsiks siis, kui üksikud sündmused põhjustavad lühikese aja jooksul kahju väga paljudele inimestele korraga – näiteks lennu- ja loodusõnnetused ning terroritünnakud. Pildid sellistest sündmustest aktiveerivad meie aju need osad, mis on arenenud riskide hindamiseks ning panevad meid neid märkama.
«Mandeltuum hindab, mil määral on erinevad asjad riskantsed ning osa eesajukoorest võimaldab meil kaaluda erinevate sündmuste kulusid ja tulusid, et saaksime otsustada, kuidas oleks kõige õigem käituda,» selgitab neuroteadlane Joseph Kable Pennsylvania Ülikoolist.
Häda on aga selles, et need arenenud reaktsioonid võivad varjutada meie ratsionaalset mõtlemist, kui ohud on meie jaoks uued ja dramaatilised. Potsdami ülikooli riskiteadlane Gerd Gigerenzer nimetab neid
«heidutavateks riskideks». «Kuigi nad põhjustavad vähem surmajuhtumeid kui riskid, millega me igapäevaselt õnnelikult koos elame, püüavad taolised riskid meedia tähelepanu, tekitavad meis ärevust ja sunnivad meid nende ees liigselt hirmu tundma,» ütleb ta.
Hirm võib aga meie käitumist muuta viisil, mis tegelikult paneb meid suuremasse ohtu. 2004. aastal leidis Gigerenzer oma üllatuseks, et pärast 9/11 rünnakuid valisid paljud inimesed lennuhirmus hoopis ohtlikumaid transpordiviise. «Selle tulemusel kaotas oma elu liikluses hinnanguliselt 1600 ameeriklast rohkem,» ütleb ta.
Niisamuti väldivad inimesed nüüd haiglavisiite, sest nad kardavad sealt koroonaviiruse üles korjata. Vastavalt Maailma Insuldiorganisatsiooni hinnangule 100 riigi põhjal, vähenes pandeemia esimestel kuudel haiglasse jõudnud insuldijuhtumite arv keskmiselt 60% võrreldes sama perioodiga 2019. aastal.
USAs ja Suurbritannias nähti sarnast trendi südameinfarktide puhul. Ühes uuringus Suurbritannia ja Walesi kohta leiti, et 2020. aastal märtsist juunini viis ravi puudumine 2085 täiendava surmajuhtumini südamehaiguste ja insuldi tagajärjel. See teeb 17 lisasurma päevas.
Statistika ajab mõnikord segadusse isegi eksperdid
COVID-19 risk erineb sündmustest nagu 9/11 selle poolest, et seda juhivad eelkõige numbrid, mitte pildid. Viiruse all kannatavate või selle tagajärjel surnud inimeste pilte ei ole nii laialdaselt levitatud, sest patsiendid on isoleeritud. Kuid ka numbritest piisab, et tekitada hirmu, eriti juhul, kui meil puudub kindel käsitlus sellest, mida need tegelikult tähendavad.
See viitab ka teisele probleemile, mis riskihindamise keeruliseks muudab. «Enamikul inimestest puudub ettevalmistus statistika interpreteerimiseks,» ütleb Gigerenzer. Isegi igapäevaste riskidega seotud numbrid võivad meile keeruliseks osutuda. Mida tähendab, kui ilmaennustus ütleb, et homme on 30% tõenäosus, et tuleb vihma? «Mõned arvavad, et see tähendab, et sajab 30% ajast, teised, et sajab 30% piirkonnast, mida prognoosid hõlmavad ja kolmandad, et kolm kümnest meteoroloogist ennustavad vihma,» ütleb Gigerenzer. Tegelikult tähendab see, et on 30% tõenäosus, et vihma üldse sadama hakkab.
Tegu on võrdlemisi kahjutu näitega, kuid sarnane mitmetähenduslikkus või puuduv kontekst võivad meid eksitada ka terviseriskide puhul. Näiteks, kui 1990. aastate keskel hoiatas Suurbritannia ravimiohutuse komisjon, et mõned rasestumisvastased tabletid kahekordistavad potentsiaalselt surmavate verehüüvete või tromboosi riski, ajendas see paljusid naisi nende võtmise lõpetama. Soovimatud rasedused põhjustasid sellest järgneval aastal veel 13 000 aborti.
Tromboosirisk kõlab ärevusttekitavalt, kuid absoluutarvudes tähendas see, et 7000 naisest kahel, kes kolmanda põlvkonna rasestumisvastaseid tablette kasutasid, tekkis tromboos. Teise põlvkonna pillide puhul on see risk üks naine 7000st. Esialgne risk oli väike ja seega tähendas riski suhteline kahekordistumine, et ka absoluutne risk oli väike.
Sageli vajame mõlemat liiki informatsiooni, et võimalik risk või kasu perspektiivi seada. Kuid nagu ka pandeemia ajal näinud oleme, võivad isegi eksperdid segadusse sattuda. Möödunud aasta augustis sai USA toidu- ja ravimiameti juht Stephen Hahn palju meediatähelepanu väitega, et COVID-19 läbi põdenud inimestelt võetud vereplasma kasutamine ravis säästab 35 inimelu iga 100 kohta, kellel seda ravimeetodit kasutatakse. Tegelikkuses leiti selles halvasti kavandatud uuringus, et plasmaravi vähendas COVID-19 surmajuhtumeid umbes 14%-lt 9%-le. Riski suhteline vähenemine oli tõesti 35%, kuid absoluutne risk vähenes vaid 5%, mis tähendab, et ravi säästaks igast sajast patsiendist viis.
Teadlikkus suhtelise ja absoluutse riski erinevusest ning teadmine, mida need arvud endast kujutavad, on juba suur samm koroonaviiruse riski mõistmiseks. Aga isegi siis võib selle riski kindlaksmääramine pööraselt keeruline olla. Kogu aeg tekib uut infot. Risk, mida COVID-19 igaühele meist – kas absoluutses või suhtelises käsitluses – tekitab, sõltub sellest, kui vanad me oleme ja kas meil on mingisuguseid kaasuvaid terviseseisundeid.
Väike risk ei tähenda veel riskivabadust
«Seos vanuse ja võimaluse vahel, et COVID-19 on teie jaoks surmav, on hämmastav,» ütleb Spiegelhalter. «80-aastane sureb sellesse haigusesse 1000 korda suurema tõenäosusega, kui 20-aastane.» Imperial College Londoni meeskonna hinnangute järgi on tõenäosus koroonaviiruse tagajärjel surra vanuses 10-20 0,006% ehk kuus surma iga 100 000 inimese kohta, kes on nakatunud. Vanusevahemikus 40-49 on see risk 15 inimest 10 000-st ja üle 80-aastaste puhul on see 10-st peaaegu 1.
Nende numbrite olulisust on aga keeruline ilma täiendava kontekstita hinnata. USAs on riikliku ohutusnõukogu hinnangute kohaselt risk elu jooksul surra mootorsõidukiavariis üks 106-st. Südamehaigustesse suremise risk on üks kuuest.
Selleks, et veel paremini mõista, milline on meie tõenäosus koroonaviiruse põhjustatud haigusesse surra, soovitab Spiegelhalter seda riski võrrelda teistel põhjustel suremise riskiga järgneva aasta jooksul. See risk hakkab eksponentsiaalselt tõusma siis, kui oleme saanud 10-aastaseks, ning kahekordistub iga kaheksa aasta järel. Koroonaviirusega nakatumine kahekordistab meie iga-aastast surmariski, mis on noorte inimeste puhul endiselt väga madal, kuid tõuseb vanusega.
Üks faktor teeb hindamise veelgi keerulisemaks. Kõik need riskihinnangud kirjeldavad infektsiooni fataalsuse määra, suremise tõenäosust, kui olete saanud koroonaviiruse. On olemas ka populatsiooni fataalsuse määr, tõenäosus koroonaviirus saada ja siis sellesse surra. Neid arve on lihtne segamini ajada ning selle tagajärjed võivad moonutada ratsionaalseid isiklikke ja avalikke poliitilisi vastuseid kriisile.
Näiteks avaldas Suurbritannia riiklik statistikaamet möödunud aasta mais aruande, milles paljastati suured erinevused elanikkonna fataalsuse määras erinevate etniliste rühmade puhul. Leiti, et see määr oli mustanahaliste seas pea kaks korda kõrgem, kui valgete inimeste puhul. Ometi arvasid paljud inimesed uudiste põhjal, et mustanahalised surevad COVID-19-sse kaks korda nii tõenäoliselt kui valge nahaga inimesed. Mitte seda, et laiaulatuslik tervishoiualane ebavõrdsus muudab vähemused nakkuse suhtes haavatavamaks.
Mis puutub nakatumise riski, siis on neid nendest numbritest veelgi keerulisem aru saada, sest selles mängivad rolli väga paljud erinevad tegurid, sealhulgas üldine kokkupuude viirusega.
Kui kogu selle segaduse juures numbritega õigesti ringi käia, võib see meil aidata maandada meie loomulikku hirmu ja ärevust. Koroonaviiruse kontekstis on pilt, mida meile esitatakse, üldjoontes rahustav – eriti, kui olla terve ja alla 50-aastane. Kuid kindlasti ei tähenda see, et kokkupuude viirusega nooremate inimeste jaoks riskivaba oleks, kaugel sellest – me püüame endiselt aru saada, mida koroonaviiruse põdemine endaga pikas perspektiivis kaasa toob.
Isikliku riski kõrval tuleb mõelda ka kollektiivsele riskile
Isegi siis, kui inimese isiklik risk on väike, võib nakkust levitada teistele, haavatavamatele inimestele. Seetõttu tuleb otsustades, kuidas reageerida ja pandeemia määramatusega tegeleda, mõtlema kaugemale individuaalsest riskist ning keskenduma ka kollektiivsele riskile, ütleb Nassim Nicholas Taleb New Yorgi Ülikooli Tandoni tehnikakoolist. «Pandeemia puhul võivad individuaalsed riskid olla madalad, samal ajal kui kollektiivsed riskid on suured.»
Täiendavat segadust lisab asjaolu, et nakkushaigused levivad ja paljunevad ühiskonnas viisil, mis teiste surmavate riskide puhul, nagu autoavariid või südameatakid, aktuaalne ei ole. Kuigi need teised riskid on ajas stabiilsed ja ühiskond on võimeline nendega toime tulema, lisab uus puhang kogu süsteemile ootamatut pinget, ähvardades kogu asja kokku jooksutada.
«Pandeemiad on väga ettearvamatud,» ütleb Taleb. Koos Pasquale Cirilloga Delfti tehnikaülikoolist Hollandis uurisid nad viimase 2500 aasta jooksul aset leidnud massilisi nakkushaiguste puhanguid ning leidsid, et enamikul neist oli võrdlemisi väike mõju. Kuid mõned neist olid katastroofilised.
Näiteks tappis katk aastatel 1331-1353 kuni 200 miljonit inimest. Kui see proportsioon tänasesse päeva tuua, oleks tegemist pea nelja miljardi surmaga. «Uus viirus võib kas kiiresti surra või siis võib olukord täiesti käest minna ja muutuda tõeliseks eksistentsiaalseks ohuks,» ütleb Taleb.
Möödunud aasta jaanuaris väitis ta, et meil on vaja erakorralisi ettevaatusabinõusid, et kindlustada, et puhang kontrolli alt ei väljuks. «Varemetest tagasi pöörduda ei saa,» ütleb ta. Kollektiivne oht tähendab, et oleme kõik selles olukorras koos. «On ülioluline, et inimesed tunnistaksid, et olles ühiskonna osa, tuleb võtta vastutus ka teiste eest,» märgib Gigerenzer.
Mõistlikke otsuseid aitab teha eelarve pidamine
Kuidas see siis praktikas välja näeb? Kuidas me saame hinnata riske, millega me isiklikult ja kogu ühiskonnas silmitsi seisame ning teha otsuseid, mis võimaldavad meil oma eluga normaalselt edasi minna? See ei ole lihtne.
Määramatud ja raskesti tõlgendatavad olukorrad tekitavad ebakindlust, mis omakorda tekitab reaktsioone ajupiirkondades, mis tegelevad riskide registreerimiseks, mis Kalebi sõnul muudab ohtude perspektiivis hoidmise keerulisemaks. Kõik inimesed taluvad ebakindlusi erinevalt, samuti on erinev riskitase, mida peame enda jaoks vastuvõetavaks.
Küll on aga olemas mõned rusikareeglid, mida riskihindamise spetsialistid kasutada soovitavad. Alustuseks tuleks püüda perspektiiv paika seada, tehes kindlaks, kas numbrid, millega tegelete, kujutavad suhtelisi või absoluutseid riske. Samuti tuleks hinnata, kas teie emotsioonid võimendavad nende olulisust.
Ka sündmuste käiguga tuleks end kursis hoida – kuigi uudiste obsessiivne jälgimine võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda, on kiiresti muutuvas olukorras oluline otsida usaldusväärseid allikaid ja riskihinnanguid, sest uut teavet tuleb pidevalt juurde.
Näiteks arvati pandeemia varases staadiumis, et pinnad võivad olla suureks levikuallikaks. Viimaste tõendite kohaselt on aga puudulik ventilatsioon siseruumides ehk kõige ohtlikum tegur. Meeles tasub pidada ka seda, et riski ei ole võimalik täielikult kõrvaldada ja mõnikord võib ühe riski vältimine tekitada teisi, hullemaid riske.
Mõned rahvatervise spetsialistid usuvad, et mõistlik oleks endale kokku panna iganädalane «kontaktieelarve» - võttes arvesse enda elu-olu ja haavatavust nakkuse raskete tagajärgede suhtes, mida arvesse võttes tuleks piirata tegevuste hulka, kus potentsiaalne kokkupuude viirusega võib olla suurem. Samuti on Gigetenzeri sõnul vaieldamatult oluline arvesse võtta, kuidas teise valikud teisi inimesi mõjutada võivad.
Lõppu küll veel ei paista, aga ühel päeval läheb pandeemia ikkagi mööda. Kuid kas me õpime sellest midagi? «Ma arvan, et see muudab meid palju ja tulevikus tegeleme selliste asjadega teistmoodi,» ütleb Schrager. «Paljudes riikides, sealhulgas USAs, on just riskikommunikatsioon olnud rahvatervise mõttes suur läbikukkumine. Ei ole olnud mingit arutelu teemal, kuidas koroonaviirusega seotud riske tähendusrikkalt kommunikeerida ning kuidas suhelda viisil, et inimesed neist ka aru saavad.» Ehk sunnib kriis meid leidma paremaid viise, kuidas me riskidest räägime ja mõtleme.
Intervjuu Bostoni ülikooli rahvatervise kooli epidemioloog Eleanor Murrayga
Kuidas te kontaktieelarve loomise peale tulite?
Märtsis ja aprillis (möödunud aastal -toim) jagati inimestele selgeid juhiseid selle kohta, mida nad teha tohtisid – seda ei olnud eriti palju. Mõnevõrra muutis see elu väga ebameeldivaks, kuid osalt ka lihtsamaks. Kui ühiskondi taas avama hakati, pidi igaüks ise otsustama, mille suhtes nad end mugavalt tunnevad ja mis võib nende jaoks riskantne olla.
Hakkasin mõtlema sellest, et mul on risk, mille suhtes ma end mugavalt tunnen. Kui ma n-ö tipptunnil toidupoodi lähen, ei tohi ma keskmise riskitaseme konstantsena hoidmiseks järgmisel päeval midagi riskantset ette võtta. Me oleme kõik kursis rahaliste eelarvete kontseptsiooniga – seda on hea kontaktieelarvega võrrelda.
Kuidas oma kontaktieelarve kokku panna?
Meeles tuleb pidada nelja mõõdikut. Esiteks, kui palju riski te isiklikult taluda suudate. Kui teil või kellelgi teie majapidamises on meditsiiniline riskitegur, siis on teie tolerants madalam.
Järgmine on see, kui mugavalt te end tunnete, teades, et võite nakatuda ja viiruse ka teistele edasi anda. See on midagi, millest me eriti ei räägi, kuid paljud inimesed on mulle öelnud, et nad tundsid kellegi teise nakatamise pärast tohutuid süümepiinu.
Kaks viimast faktorit on meie töö ja vaimse tervise jaoks vajaliku kontakti hulk. Kui olete tervishoiutöötaja või müüja toidupoes, tekib teil juba tööl teatud hulk vältimatuid kontakte. Siis on veel olemas kontaktid, mida vajame emotsionaalsetel põhjustel. Väga oluline võib olla oma eaka naabri aitamine või jumalateenistusel osalemine.
Millised tegurid põhjustavad suuremaid riske?
Tuleb mõelda inimestest, kohtadest, ajast ja ruumist. Kui palju on mingis teatud kohas inimesi ja kui palju te pidevas kontaktis olete. Mida vähem regulaarset kontakti, seda tõenäolisem on, et infektsioonivõrk laieneb. Samuti tuleb kaaluda, kas sündmused toimuvad väljas või siseruumides ning millised riskid on seotud konkreetse asukohaga. Kui kaua te kusagil viibite ja kas ruumid on hästi ventileeritud, kui palju kantakse maske ja hoitakse distantsi.
Oluline on ka veenduda, kas tegevused on vajalikud ja kuidas neid võimalikult madala riskiga läbi viia. Kas süüa väljas või selle asemel toit koju kaasa võtta? Millised kasud ja kahjud sünnivad erinevatest valikuvariantidest?
Mis siis, kui eelarve lõhki läheb?
Mäletan, kui mu kaalujälgijatest sõbrad ütlesid, et kuna nad juba on oma n-ö dieedieelarve lõhki ajanud, söövad nad nüüd, mida iganes nad tahavad. Nii ei tohiks mõelda. Parem on endale selgeks teha, et olete mingile konkreetse tegevusega palju kulutanud ja nüüd tuleb säästma hakata, et endale tulevikus rohkem kontakte lubada.
Samuti on võimalik oma eelarvet proaktiivselt planeerida. Kui teile on tõesti oluline osaleda sõbra 30. sünnipäevapeol, siis on võimalik sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel veenduda, et teete madala riskiga tegevusi, et kõik klapiks.
Carrie Arnold, New Scientisti reporter
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.