New Scientist ⟩ Mis on kujutlusvõimepimedus ehk afantaasia?

Võibolla sunnib kujutlusvõime puudumine inimesi maailma teisiti nägema ning selle tulemuseks on ebatavaline vaade kunstile või alternatiivsetele mõtlemisviisidele. Foto: Max Pixel, Creative Commons Zero - CC0

Kaugsuhted ei ole ka parimatel aegadel lihtsad. Kui aga mina ja mu tüdruksõber pidime töö tõttu erinevatesse USA otstesse kolima, seisime me silmitsi takistusega, mis väheseid teisi puudutab. Ma ei suutnud tema nägu ette kujutada.

Sama on maastike ja päikeseloojangute, parkide ja jõgede puhul: kus iganes on tegemist vaimsete kujutluspiltidega, olen ma pime. Tol ajal ei mõelnud ma sellest, et ma oma tüdruksõbra nägu ette kujutada ei suuda, suurt midagi. Kuna mul sellist võimet mitte kunagi olnud ei ole, ei teadnud ma ka, millest ma ilma jäin. Mul ei olnud ka probleeme selliste ülesannetega, kus võiks arvata, et vaimseid kujutluspilte vaja läheb, nagu näiteks linnas orienteerumine või sõprade äratundmine.

Seega olin šokeeritud, kui nägin teleintervjuud Craig Venteriga, bioloogiga, kes lõi esimese sünteetilise organismi. Ta selgitas, kuidas ta peab oma akadeemilise edu saladuseks ebatavalist mõtteviisi, kus ta mõtleb puhtalt kontseptsioonide kaudu, ilma igasuguste vaimsete kujutluspiltideta. Ka nüüd ütleb ta sama: «See on justkui arvuti, mis talletab infot, aga tema külge ei ole kinnitatud ekraani.». Ka mina tunnen täpselt nii. Ja nii hakkasid mul tekkima erinevad küsimused.

Uurides avastasin, et ka teadus hakkab selle kohta vastuseid leidma. Irooniliselt aitab minusuguste inimeste uurimine aru saada, kuidas kõigi inimeste ajud töötlevad pilte sellest, mida me enda ümber näeme.