/nginx/o/2021/07/30/13956416t1he516.jpg)
Isegi suurimatele koerasõpradele võib paista, et koertel on naeruväärselt kehvad ellujäämisoskused. Rufus jookseb jalgade välkudes väga otsusekindlalt orava järgi ja põrkab vastu puud, kuhu orav on põgenenud. Bella haugub raevukalt metallist hirveskulptuuri peale. Poppy varitseb tee ääres tuules lendavat paberkotti. Dickens keeldub väljas urineerimast, sest vihma sajab. Jethro jookseb saba jalge vajel koju, kui metsloomaga kohtub.
Sellised anekdoodid lõbustavad paljusid inimesi koerteparkides, sotsiaalmeedias ning need teemad võetakse tihti üles, kui koertest räägitakse. Kuid nende naljade taga on ka teaduslik küsimus: kui inimesed järsku kaoksid, kas koerad oleksid võimelised ellu jääma? Kas pärast vähemalt 14 000 aastat inimese kõrval elamist oleks see liik võimeline toime tulema ilma neile muretsetud toidu, hoolitsuse ja korrapäraste kaisutusteta?
Käsitleme seda küsimust mõtteeksperimendina oma peagi ilmuvas raamatus «A Dog’s World» («Koera maailm» -toim). Kasutades evolutsiooniteooriat ja järjest täienevaid teadusartikleid vabalt elavate koerte kohta, maailme me pildi koerte võimalikust tulevikust ilma inimesteta. Me püüame välja selgitada, millised nad välja võiksid näha, kuidas nad võiksid oma toitu koguda, kuidas järglasi kasvatada, millised oleksid nende kognitiivsed ja emotsionaalsed oskused, milline nende sotsiaalse elu olemus ning milliseid oskusi peaksid nad kasutama maailmas, kus nad peavad eksisteerima teiste loomade kõrval, tegema koostööd ja konkureerima. See, kuhu me välja jõudsime, oli meile endalegi üllatav. Me mitte ainult ei avastanud, et meie parimates sõprades peitub tohutu paindlikkus, vaid leidsime ka mõned olulised õppetunnid selle kohta, kuidas inimesed koerte elu parandada saaksid, nii kaua kuni me veel siin oleme.