AK ⟩ Urmas Tartes: kuidas vaadelda hetke?

Urmas Tartes
, loodusteadlane
Copy
Müürimesilane maandub liivapaljandile. Ka tavatehnika võimaldab salvestada lühikesi hetki ja avastada silmaga nähtamatut maailma. Mesilase tiivad jäävad siiski 1/4000 s säriajaga pildistades ebateravaks.  FOTO: Urmas Tartes
Müürimesilane maandub liivapaljandile. Ka tavatehnika võimaldab salvestada lühikesi hetki ja avastada silmaga nähtamatut maailma. Mesilase tiivad jäävad siiski 1/4000 s säriajaga pildistades ebateravaks. FOTO: Urmas Tartes Foto: Urmas Tartes

Kui uurime putukate maailmas kasutusele võetud tehnoloogilisi lahendusi, näeme küllalt tihti asju, mida inimesed juba jäljendavad või proovivad jäljendada. Kuid sellest ei maksa ka pead norgu lasta. Putukate ja inimeste maailma võrdlusest leiame ka mõnda, kus inimtehnoloogia nutikus on putukate lahendusi ületanud. Üheks selliseks valdkonnaks on suutlikkus jälgida väga lühikesi ajahetki.

Alustuseks tuleb meil muidugi ette võtta tänamatu töö ja defineerida hetk. Nagu kõikide asjadega maailmas, on hetke defineerimine ajaloos näinud väga erinevaid lähenemisi. Hetke defineerimise vajadus tekkis tõenäoliselt juba siis, kui inimkond elas veel päikese järgi. Esimene hetke määratlus pandi kirja Benediktiini munga püha Beda poolt 8. sajandil. Selle järgi jagunes päev kahekümne neljaks päikesetunniks ja iga tund omakorda jagunes neljakümneks momendiks ehk hetkeks. Lühemate ajahetkede mõõtmise järele puudus tollal ilmselt vajadus ja ka võimalus. Päikesetunni kestus võis aasta kestel ka varieeruda, seetõttu polnud ka hetk igal pool alati ühesuguse pikkusega. Tänases taustsüsteemis oli keskaegse hetke kestus ligikaudu 90 sekundit. Küllap annab keskaegne hetke pikkus parema arusaamise meie keelde jäänud kujunditele, kui räägime näiteks hetkeks välja minemisest või kellegi hetkeks enda juurde kutsumisest. Pooleteise tänase minutiga on mõlemad toimingud teostatavad.

Küllap nii üha kiireneva eluviisi kui ka täpsemate ajamõõtmisviiside kasutuselevõtmise tulemusel on hetke pikkus järjest lühenenud. Kui vaatame Eesti keele seletavat sõnaraamatut, leiame sealt lisaks kujunditele ka konkreetse viite looduses toimuvale protsessile – hetk on silmapilk. Silmapilgust tuleneb aga oluline järeldus – hetke kestus pole absoluutne ühik, vaid sõltub pilgutaja silmapilgu kestusest. Kui räägime inimhetkest, on hetke ühikuks inimese silmapilgutus, kui räägime putukate hetkest, peaks selleks olema putukate silmapilgutus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles