New Scientist ⟩ Paljudel professionaalsetel otsustustel ei ole reaalsusega midagi pistmist

Müra on lahkarvamuste hulk inimeste vahel, kes teevad professionaalseid otsuseid - müra on nende inimeste hinnangute varieeruvus sama ülesande kohta. Foto: Jernej Furman (CC BY-SA 2.0)

Püüdes olla erapooletud ja objektiivsed, teeme ometi otsustamisel suuri vigu, valesid järeldusi ja kipume jääma kallutatuks. Käitumisteadlaste Daniel Kahnemani, Olivier Sibony ja Cass Sunsteini pingutuste tõttu teab maailm juba päris hästi, mis on kognitiivne nihe ehk süstemaatiliste vigade kogum inimmõtlemises. Kuid nüüd juhivad teadlased tähelepanu nähtusele, mida nad kutsuvad «müraks» – otsuste tegemist saadavad pidevalt ebakõlad ja väärinfo, mis võivad kõigis eluvaldkondades viia halbade või mittesoovitud tulemusteni.

Kahneman ja Sibony vestlesid New Scientistiga oma töörühma uuest raamatust «Noise: A Flaw in Human Judgment» (Müra: puudused hinnangute andmisel – toim). Algselt pidi ka Sunstein vestluses osalema, kuid ta kutsuti viimasel minutil hoopis oma uue tööandja, USA presidendi Joe Bideni ülesandeid täitma.

Me teame, et kognitiivsed nihked mõjutavad otsuste tegemist. Teie uus raamat räägib aga millestki muust – mürast. Kas oskate nende erinevust selgitada?

Kahneman: Müra on lahkarvamuste hulk inimeste vahel, kes teevad professionaalseid otsuseid. Mõelge näiteks meditsiini- või kohtusüsteemile, kus on isikud, kes täidavad otsustusülesandeid. Müra on nende inimeste hinnangute varieeruvus sama ülesande kohta.

Müra olemasolu ei üllata tegelikult kedagi. Anname pidevalt hinnanguid, millega teised mõistlikud inimesed võivad mitte nõustuda, sest et need ongi hinnangud. Aga tegelikult tuleb välja, et müra on meie tegevuses palju rohkem, kui tavaliselt arvatakse.

Sibony: Üks raamatu põhilisi teese on, et kus iganes tuleb otsuseid teha või hinnanguid anda, seal on kohal ka müra.

Te nimetate paljusid valdkondi, kus müra on otsuste tegemisel probleem, alates kriminaalõigusest, meditsiinilise diagnoosi panemisest kuni inimeste palkamise ja vallandamiseni. Aga need on vaid jäämäe tipp. Tooge palun mõni konkreetne näide!

Kahneman: Mõned aastad tagasi konsulteerisin ma üht kindlustusfirmat ning tegin ettepaneku uurida müra kindlustusandjate otsustes. Ülemused koostasid valiku oma töötajate jaoks tavapärastest juhtumitest ning esitasid need umbes 50 kindlustusandjale. Neile näidati üht või mitut juhtumit ning nad pidid seejärel neile hinnangud andma.

Küsisin mõne juhi käest nende ootuste kohta. Oletame, et võtate kaks juhuslikku kindlustusandjat ja arvutate nende otsuste erinevuse protsentides. Milline arv oleks teie jaoks ootuspärane?

Juhid vastasid, et 10 protsenti, mis on tegelikult väga levinud arvamus. Olivier on sadu inimesi küsitlenud ning 10 protsenti ongi kõige tavalisem vastus. Kuid katsetes osutus selleks erinevuseks 55 protsenti. See on suur vahe, lausa nii suur, et tekib küsimus, kas nende otsuste tegemiseks on üldse inimesi vaja.

Kindlustusfirmale oli see suur uudis, et neil on «müraprobleem». Nii see töö siis algas.