R, 27.05.2022

Doktoritöö: eestlased ja venelased liiguvad segregatsiooni nõiaringis

Kaur Maran
, toimetaja
Doktoritöö: eestlased ja venelased liiguvad segregatsiooni nõiaringis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 14
Veronika Moosese doktoritöös selgub, kuidas eestlaste ja venelaste tegevusruum erinevad.
Veronika Moosese doktoritöös selgub, kuidas eestlaste ja venelaste tegevusruum erinevad. Foto: Sille Annuk / Postimees

Kuigi paljude näitajate poolest on segregatsioon Eestis vähenenud, näitavad mobiilpositsioneerimise andmed hoopis muud: kahe rahvusgrupi olemine ja käimine on küllaltki erinev ning noorte seas on erinevus veel suuremgi.

Nimelt on segregatsioon uuemate käsitluste järgi märksa komplekssem nähtus kui vaid see, kus või kuidas inimesed elavad. Isegi hüpoteetiliselt, kui ühes kortermajas elaksid eestlased-venelased kõrvuti korterites ja oleksid matemaatilise täpsusega võrdselt paigutatud, ei tähenda see, et erinevused nende vahel kaoksid, kuna koduväline liikumine ja lävimine ei pruugi sugugi kattuda. Liikuvusuurijate sõnadega: peale eluruumi tuleb silmas pidada ka inimese kogu tegevusruumi.

Seda tegigi doktoritöös «Etnilise segregatsiooni terviklikuma mõistmise suunas: tegevusruum ja segregatsiooni nõiaring» Tartu Ülikooli inimgeograafia nooremteadur Veronika Mooses. Oma uuringutes kasutas ta Eestis elavate inimeste liikumist anonüümselt kajastavaid nn passiivseid mobiilpositsioneerimise andmeid. Kasutusel olid andmed 2500 – 75 118 inimese kohta. Andmed saadi mobiilside operaatoritelt anonüümsel kujul ning mobiilimasti täpsusega (vt kõrvallugu).

Telefoninumbri kasutaja loeti kas eesti või vene keele kõnelejaks teenusel kasutatava keele põhjal ning vastuseid otsiti küsimustele, kuidas erinevad eestlaste-venelaste tegevusruumid, kuidas erinevad eri vanuse- ja keelegruppide tegevusruumid ning kuidas suhestuvad tegevusruumid eri rahvusgruppide suhtlusvõrgustikega.

Progress takerdus juriidikasse

Progress takerdus juriidikasse

Veronika Moosese doktoritöös on kasutatud inimeste liikumist kirjeldavaid mobiilpositsioneerimise andmeid aastatest 2007–2016. Tänapäeval enam selliseid uuringuid aga teha ei saaks, põhjuseks geograafidele tuska tekitav seaduste tõlgendus. Passiivsete ehk inimestele endile teadmatult kasutatavate isikustamata mobiilpositsioneerimise andmete kasutamine oli aktuaalne ka 2020. aasta eriolukorra ajal, kui teadlased eesotsas TÜ linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaruga tõid esile, et liikumispiirangute teaduspõhiseks kujundamiseks oleks inimeste reaalse liikumise info eluliselt oluline.

Sama kirjutas 2020. aasta juuli-augusti Horisondis ka Tartu Ülikooli inimgeograafide perest välja kasvanud mobiilpositsioneerimise firma Positium juht Erki Saluveer. Tema seletuse järgi kerkis probleem esile pärast Euroopa Liidu uue andmekaitseregulatsiooni vastuvõtmist 2018. aastal, mille järel tekkis mitmesuguseid tõlgendusi, kas mitteisikustatud asukohaandmeid saab ikka lugeda anonüümseteks andmeteks, mida mobiilioperaatorid tohivad elektroonilise side seaduse järgi kasutada.

Seniajani oli üldine seisukoht, et tegemist on anonüümsete andmetega, kuna need on pseudonüümsed ja mitteisikustatud. Sellised vaidlused käivad ka teistes Euroopa riikides ning igaüks tõlgendab praegu seadusi omamoodi ja kõik ootavad juba pikka aega ELilt uut regulatsiooni, mis need küsimused üle Euroopa selgesõnaliselt paika paneks. Eestis tõlgendatakse asja aga praegu niimoodi, et geograafid passiivse mobiilpositsioneerimise andmetele ligi ei pääse.

«Praegu on olukord mobiilpositsioneerimisega päris nukker. Muidu oli meil olemas juba päris pikk, oma kümneaastane andmerida, mis ühel hetkel lihtsalt ära katkes. Nüüd peame leiutama, et kuidas liikuvust edasi uurida. Võimalusi muidugi on, aga need on kõik kulukamad, uuringus osalejatele tülikamad, valimid palju väiksemad,» tõdes Mooses.

Näiteks on geograafidel praegu käimas uuring, mille raames jagati Lasnamäel elavatele inimestele kätte hulk mobiiltelefone spetsiaalse GPS-rakendusega, mille abil nende liikumist jälgida. Sellise metoodikaga saab aga uuringusse hõlmata vaid ligikaudu 200 inimest, samas kui Veronika Moosese doktoritöö uuringute valimisse kuulub mitu tuhat inimest. Need 200 inimest on andnud uuringus osalemiseks oma nõusoleku, aga värbamisprotsess oli küllaltki keeruline ja väga aeganõudev. Lisaks on uuringus osalejatelt saadav andmestik kindla ajavahemiku kohta, mitmeid aastaid hõlmavat andmestikku on keeruline saada.

Eraldatus jätkub

Tulemused näitavad, et venekeelsete inimeste tegevusruum on tunduvalt väiksem ja vähem mitmekesine kui eestlaste oma. Samuti külastavad venelased kaheksa protsenti vähem Eesti eri piirkondi. Kujundlikult öeldes satuvad venelased oma tuumikaladelt Harjumaalt ja Ida-Virust näiteks Lõuna- ja Lääne-Eestisse küllaltki vähe, samas kui eestlased liiguvad neis paigus palju rohkem. Teisisõnu, käiakse ennekõike piirkondades, kus on rohkem oma emakeelega inimesi. Eestlaste liikuvus üle Eesti on seetõttu märksa laiem.

«Iseenesest valmis doktoritöö huvitaval ajal, sest hiljuti ilmus ka Eesti integratsiooni monitooring, millest tuleb välja, et olukord läheb paremuse poole. Integreerumist kinnitavad positiivsed trendid on tõesti olemas, samuti on paranenud meelestus haridussüsteemi muutmise suhtes. Kui integratsiooni monitooring kasutas statistikaameti andmebaaside ja küsitlusuuringu andmeid, siis oma doktoritöös kasutan inimeste reaalseid liikuvuse andmeid. Minu tööst tuleb aga välja, et monitooringus leitud muutused ei ole veel ruumiliselt nähtavad – ruumikasutuse järgi oleme jätkuvalt eraldatud,» ütles Mooses. Ka väitekirjas seisab, et tulemus viitab segregatsiooni süvenemisele ja sellele, et integratsioon ei toimu lineaarselt, nagu mõned mudelid näitavad.

Märksõnad
Tagasi üles