E, 3.10.2022

Rõugemäda haava peale - kuidas vana idamaade rahvatarkus kujunes vaktsiinide eelkäijaks

Ülar Allas
, molekulaarbioloog
Rõugemäda haava peale - kuidas vana idamaade rahvatarkus kujunes vaktsiinide eelkäijaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rõugete (vasakul) ja veiserõugete villid 6. ja 7. päeval pärast haigestumist (G. Kirtland, 1896). Veiserõuged kulgevad inimesel väga kergelt.
Rõugete (vasakul) ja veiserõugete villid 6. ja 7. päeval pärast haigestumist (G. Kirtland, 1896). Veiserõuged kulgevad inimesel väga kergelt. Foto: Wellcome Collection

Juba sajandeid tagasi teati, et rõugeid põdenud inimesed nakatuvad uuesti samasse haigusse üksnes haruharva, kirjutab molekulaarbioloog Ülar Allas ajakirjas Horisont ilmunud loos.

Kui siiski nakatuti, kulges tõbi kergelt, raskete tagajärgedeta. Sellest tähelepanekust sündis idee, et inimesi on võimalik muuta rõugete vastu immuunseks, kui neid rõugetesse nakatada! Niisugust kaitsetehnikat nimetati 18. sajandil Euroopas inokulatsiooniks ja seejärel variolatsiooniks. Viimane tuleneb tuleneb sõnast variola, mis tähendab ladina keeles rõugeid.

Enne vaktsiini kasutuselevõttu oli variolatsioon levinuim viis, mille abil inimesi rõugete eest kaitsta. Variolatsiooni käigus nakatati immuniseeritavat isikut rõugehaige villidest kogutud materjaliga. Sellega kutsuti patsiendil esile rõugeinfektsioon, mis enamasti kulges suhteliselt leebelt. Variolatsiooniga ajendati immuunsüsteemi viiruse vastu antikehi tootma. Lõpuks sai organism nakkusest jagu ning muutus edaspidi rõugete vastu immuunseks.

1796. aastal hakkas Edward Jenner kasutama rõugete vastu immuniseerimisel inimese rõugeviiruse asemel veiserõugete lima. Selline meetod ristiti vaktsineerimiseks (tuleneb sõnast vacca, mis tähendab ladina keeles lehma). Kuna vaktsineerimise korral puudus võimalus, et vaktsiini saanud inimene rõugetesse haigestub või haigust levitab, oli see märksa ohutum kui variolatsioon.

Varioleerimine pärineb idamaadest

Osmanite kroonikute väitel leiutati variolatsioon araabia maades. Samuti on võimalik, et see meetod sündis Hiinas ning levis sealt Indiasse ja Pärsiasse. Hiinas tunti variolatsiooni kindlasti juba keiser Longqingi valitsusajal (1567–1572).

Hiinas varioleeriti ninasõõrmete kaudu. Rõugehaigete nahalt kraabiti kärnasid ja lasti neil kuivada. Selleks et ohtlikkust vähendada, kärnu aurutati. Seejärel jahvatati need pulbriks ja sisestati puhkpüssi abil ninasõõrmesse. Teadaolevalt prooviti nina kaudu varioleerida korra ka Inglismaal, kuid eksperimenti ei korratud, sest patsient sai selle tagajärjel tugeva peavalu.

1731. aastal kirjutas arst Robert Coult, et India braahmanitel on variolatsiooni tarbeks oma meetod: terav raudnõel pisteti rõugevilli ja seejärel torgiti sellega mitu korda patsiendi õlavart. Coult märkis, et selline menetlus olevat ligemale 150 aastat vana.

Mary Montagu toob varioleerimise Inglismaale

Variolatsiooni levimisse Euroopas andis suure panuse kirjanik, poeet ja üks oma aja värvikamaid naisi Inglismaal leedi Mary Montagu. 1713. aastal oli surnud rõugetesse leedi Mary vend. Kaks aastat hiljem haigestus rõugetesse noor naine ise. Ta paranes, kuid tõbi jättis tema näole inetud armid ja ripsmed langesid välja.

1717. aastal saatis leedi Mary oma diplomaadist abikaasat Konstantinoopolis ja nägi seal esimest korda varioleerimist, mis oli Osmanite riigis oluline kaitseviis. Kohalikud variolaatorid olid eakad naisterahvad. Nad tegid laste õlavartesse nõelaga täkkeid ja sisestasid sinna väikese koguse rõugevillidest pärit mäda.

Nähtust vaimustatuna kirjutas leedi Mary sõbrannale, et kavatseb seda meetodit proovida oma viieaastase poja Edwardi peal. Protseduur tehti Konstantinoopolis 18. märtsil 1718. aastal. Briti saatkonna kirurg Charles Maitland tegi poisi õlavarde skalpelliga lõike ja sisestas sinna rõugemäda. Teise õlavarde tegi nõelaga torke kohalik variolaator.

Kui leedi Mary Londonisse naasis, asus ta seda meetodit entusiastlikult propageerima, kuid kohtas tugevat vastuseisu. Briti arstid olid Türgi asjaomasest traditsioonist kuulnud juba sultani arsti Emanuel Timoniuse kirjutiste kaudu, kuid pidasid variolatsiooni a la Turca pelgalt rahvaraviks. Niisugust menetlust rakendades oleksid nad riskinud kaotada oma hea nime.

Kui 1721. aasta aprillis tabas Londonit järjekordne rõugepuhang, pöördus leedi Mary taas Charles Maitlandi poole, et varioleerida ka oma nelja-aastane tütar. Sellest sai esimene Inglimaal tehtud variolatsioon. Operatsiooni jälginud doktor James Keith oli sellest sedavõrd vaimustunud, et laskis sama teha ka enda pojale, ainsale oma viiest lapsest, kes polnud veel rõugete ohvriks langenud.

Variolatsioon äratas huvi Walesi printsessis Caroline’is, kes soovis samuti oma lapsi rõugete eest kaitsta, kuid tahtis enne veenduda, et operatsioon on ohutu. 1721. aasta suvel pakuti kuuele surmamõistetud kurjategijale amnestiat, kui nad on nõus laskma end varioleerida. Kõik vangid jäid protseduuri järel ellu.

Eksperimenti korrati viie orvu peal ja selgi korral läks kõik hästi. 1722. aasta aprillis läbisid operatsiooni edukalt kaks printsess Caroline’i tütart ning printsessi eeskuju järgisid teisedki kuninglikud perekonnad. Inglise arstidelt lootis rõugete vastu kaitset saada ka Vene keisrinna Katariina Suur: 1768. aastal kutsuti Inglismaalt Peterburi doktor Thomas Dimsdale, kes varioleeris nii keisrinna, tulevase keisri Pauli kui üle 140 õukonnaliikme.

Thomas Dimsdale (1712-1800) sai tuntuks Vene keisrinna ja tema poja varioleerijana. Oma töö eest pälvis Dimsdale parunitiitli ja tasu, mis praeguses vääringus ulatub üle kahe miljoni naela.
Thomas Dimsdale (1712-1800) sai tuntuks Vene keisrinna ja tema poja varioleerijana. Oma töö eest pälvis Dimsdale parunitiitli ja tasu, mis praeguses vääringus ulatub üle kahe miljoni naela. Foto: Wikimedia Commons

Ent peagi ilmnesid esimesed tagasilöögid. Kui protseduuri järel suri ootamatult krahv Sunderlandi kaheaastane poeg, pälvis see palju tähelepanu ja pahameelt. Kirikutegelased nimetasid variolatsiooni moraalivastaseks ja kuratlikuks, kuningliku ühingu liige dr William Wagstaffe oli «rumalate Türgi naiste» meetodi üle aga lausa raevunud. Tormakuse pärast sattus kriitikatule alla ka leedi Mary Montagu.

Kõhklev Ameerika

1721. aasta suvel puhkes rõugeepideemia Bostonis, detsembriks oli haigestunud üle poole linnaelanikest. Bostoni pastor Cotton Mather oli õppinud arstiteadust ja oli tuttav Emanuel Timoniuse artikliga, milles kirjeldati varioleerimise praktikat Türgis. Ühtlasi oli ta sellest meetodist kuulnud Aafrikast pärit orjadelt.

Mather soovitas variolatsiooni kasutada ka Bostonis, ent arstid polnud sellega päri, kartes, et haigus hakkab seeläbi kiiremini levima. Pealegi leidis enamik kiriku-tegelasi, et rõuged on karistus pattude eest ja variolatsioon saatanast.

Matherit toetas siiski kirurg Zabdiel Boylston, kelle eestvedamisel hakati Bostonis varioleerima vabatahtlikke. Pinged selle protseduuri toetajate ja vastaste vahel arenesid aga sedavõrd plahvatusohtlikuks, et Cotton Mather oli sunnitud end kaks nädalat kodus varjama. Ühel õhtul visati tema aknast sisse käsigranaat ja tõenäoliselt oleks hukkunud terve pere, kui süütenöör poleks lõhkekeha küljest õnnekombel lahti tulnud.

1722. aasta veebruariks oli Bostonis varioleeritud 242 inimest, kellest suri 2,5%. Kuna rõugehaigete suremus oli samal ajal 15%, oli variolatsioonil selge kaitseefekt. Ometi kulus veel aastakümneid, enne kui see praktika Põhja-Ameerikas laialdaselt heaks kiideti. Ameerika iseseisvussõja puhkedes 1775. aastal nõudis George Washington, et talle allunud armees oleksid kõik varioleeritud.

Ebalev Prantsusmaa

Variolatsiooni praktiseerisid 18. sajandil ka prantsuse arstid, ehkki suur osa prantslasi pidas seda protseduuri hullumeelsuseks. 1763. aastal märkasid Pariisi elanikud seda suurema ehmatusega, et varioleeritud patsiendid ei püsinud karantiinis, vaid jalutasid linnas ringi. Tekkis kahtlus, et pool aastat varem Pariisi raputanud rõuge- epideemia võisid põhjustada varioleeritud. Seetõttu otsustas parlament, et edaspidi tohib variolatsioone teha ainult linnast väljas, eemal teistest hoonetest, ning protseduuri läbi teinud patsiendid peavad jääma kuueks nädalaks karantiini.

Oma 1734. aastal ilmunud raamatus «Filosoofilised kirjad» on prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire märkinud: «Kristlikus Euroopas sosistatakse, et inglased on hullud ja sõgedad: hullud, sest annavad oma lastele rõuged, et nad nendesse hiljem ei nakkuks; sõgedad, sest poogivad neile lastele heast südamest kindla ja jubeda haiguse, et ennetada halba, mille saabumine pole põrmugi kindel. Inglased omalt poolt ütlevad: «Ülejäänud eurooplased on arad ja ebainimlikud: nad on arad, sest kardavad oma lastele veidi haiget teha, ning ebainimlikud, sest lasevad neil ühel päeval rõugetesse surra».»

Peale Voltaire'i pooldas variolatsiooni prantsuse geograaf ja matemaatik Charles-Marie de La Condamine.

Kõrghetk ja hääbumine

Mary Montagu püüdis tulutult veenda kirurge kasutama tehnikat, mis oleks algse Türgi meetodiga võimalikult sarnane. Briti arstid tegid enamasti pikki sügavaid skalpellilõikeid, sisestasid neisse suure koguse mäda ja kulutasid palju aega sellele, et patsiendi keha protseduuriks ette valmistada. Vere «puhastamiseks» tavatseti lasta aadrit, mille tagajärjel oleks vaktsineerimise pioneer Edward Jenner, kes tegi variolatsiooni läbi kaheksa-aastasena, peaaegu elu kaotanud.

Koos taastumisega vältas protseduur kokku kaks kuud, mis tuli haiglas veeta – nii pikka jõudeelu võisid endale lubada üksnes rikkad. Vaesed pidid võimalikult ruttu tööle naasma, mis suurendas riski, et nakkus kandub üle nende pereliikmetele ja töökaaslastele. Mõned patsiendid lahkusid haiglast juba esimesel ööl, sest möödujad loopisid akendesse kive.

Pildil on kun­stnik kujutanud inglise arsti Edward Jennerit (1749-1823), kes vaktsineerib oma poega. Õuest jälgib toimuvat lehm, kellelt Jenner kogus vaktsineerimiseks vajalikku materjali.
Pildil on kun­stnik kujutanud inglise arsti Edward Jennerit (1749-1823), kes vaktsineerib oma poega. Õuest jälgib toimuvat lehm, kellelt Jenner kogus vaktsineerimiseks vajalikku materjali. Foto: Wikimedia Commons

1720. aastatel küündis varioleeritute suremus Inglismaal koguni 10 protsendini! 1760. aastatel muutis Suffolki kirurg Robert Sutton meetodi märksa ohutumaks, kuid jagas oma tehnika peensusi üksnes oma poegadega. Suttonit ajendas asjaolu, et tema vanem poeg oli jäänud varioleerimise tagajärjel väga haigeks.

Variolatsiooni eest küsisid Suttonid 10 naela ehk praeguses vääringus umbes 2000 eurot, jõukamatelt nõuti 25 naela. Noorem poeg Daniel Sutton varioleeris ise ligi 22 000 inimest, kellest suri vaid kolm. Seetõttu hakati 18. sajandi teisel poolel variolatsiooni pidama meditsiiniajaloo suurimaks edulooks. 1796. aastal avaldas Daniel Sutton oma autobiograafia, kus paljastas perekonna kiivalt hoitud saladuse: ilmnes, et Suttonid ei olnud meetodit täiustanud, vaid pöördunud tagasi algse tehnika juurde, mida kasutati Türgis.

Variolatsiooni traditsioon hakkas hääbuma 19. sajandi hakul, kui rõugevaktsiini eelised olid saanud ilmseks ja vaktsiin muutus laialt kättesaadavaks. Paljud riigid keelustasid variolatsiooni sootuks, esimesena tegi seda 1805. aastal Venemaa.

Variolatsioon Eestis

Eestis rakendas variolatsiooni esimesena Tartu arst August Wilhelm Schulinus. Nagu kinnitab baltisaksa ajaloolane Friedrich Konrad Gadebusch, olevat Raadi mõisnik 1756. aastal lubanud Schulinusel seda meetodit katsetada kahe pärisorjast talupoja laste peal. Kui eksperiment õnnestus, lasknud mõisahärra ka enda lastele rõugeid panna. Schulinuse käe all immuniseeriti Liivimaal 1023 aadlisoost last.

Torma pastor Johann Georg Eisen oli veendunud, et peale aadlike laste tuleks varioleerida ka talupoegade lapsi. Sestap kutsus ta talunaisi enda juurde ja õpetas, kuidas lapsi alates esimesest elukuust nakkuskindlaks teha. Eisen soovitas kasta nõela rõugelima sisse ning teha sellega kolm õrna torget lapse pöidla ja nimetissõrme vahele. Õpetuse eest küsis pastor tasuks pätsi saia, mille ta jagas lastele, kellelt koguti varioleerimiseks rõugelima.

Mõned kurioosumid

Nigeerias elavate jorubade seas oli levinud usk Saponasse, rõugete jumalasse. Rõugeid peeti Sapona vihaks, millega jumal aeg-ajalt inimesi nuhtleb. Samas kuulutasid Sapona preestrid, et nad suudavad inimesi varioleerimisega jumaliku viha eest kaitsta.

19. sajandi lõpul hakkas Sapona kultuse vastu huvi tundma jorubast doktor Oguntola Sapara. Ta liitus salamahti Sapona sektiga, kuna kahtlustas, et preestrid levitavad rõugeid tahtlikult. Kahtlused osutusid tõeks: preestrite motiiv oli raha, sest varioleerimise eest maksti hästi. Ehkki Sapona kultus keelati Nigeerias 1907. aastal, kummardati jumalat seni, kuni rõuged olid kõrvaldatud.

Troopikas ei olnud sageli võimalik rõugevaktsiini külmas säilitada, mistõttu juhtus pahatihti, et vaktsiin muutus inaktiivseks. See tugevdas aafriklaste usku, et vaktsineerimisest pole tulu ja varioleerimine jätkus veel 20. sajandi keskpaigaski. Tansaanias koguti rõugevillidest vedelikku ja segati seda taimedest valmistatud pulbriga. Etioopias lahjendati villivedelikku meega, et seda jätkuks kõigile soovijatele. Sellist «ravimit» määriti õla piirkonda tehtud sisselõikele.

Protseduuri hind oli üks lehm; ravitsejate vahel valitses klientide võitmise nimel tugev konkurents. Kui vaktsiini transpordiks ja hoiuks tekkis vajalik taristu, said elanikele ilmseks vaktsineerimise eelised.

2014. aastal leiti ühe USA labori külmikust juhuslikult kuus rõugeviirust sisaldavat viaali, mis pärinesid aastast 1954. Neist kahes sisalduv viirus oli endiselt võimeline nakatama. Järelikult võib rõugeviiruse nakatamisvõime säilida heades tingimustes aastakümneid.

Variolaatoritel oli nii häid säilitustingimusi raske leida. Et rõugekärnade vägi säiliks, nakatasid mõned ravitsejad aeg-ajalt oma pereliikmeid ja kogusid nende nahalt värskeid kärnasid. Sellise tegevusega põhjustasid kogenematud variolaatorid mitu epideemiat. Rõugete kaotamise programmi käigus kärnakollektsioonid konfiskeeriti ja variolaatorid koolitati ümber vaktsineerijateks, mis aitas rõugeviirusest vabaneda.

Variolatsiooni vorme harrastatakse praegugi. Siin-seal korraldatakse tuulerõugepidusid, kus haigeid lapsi viiakse kokku tervetega, et neid tahtlikult nakatada ja püüda seeläbi immuniseerida. Mõned lapsevanemad saadavad soovijatele posti teel pulgakomme, mida on limpsinud tuulerõugeid põdev laps. Mõistagi on selline tegevus väga ohtlik ja sageli ka seadusega karistatav.

Ülar Allas (1977) on molekulaarbioloog, töötab Tartu ülikooli teadusarvutuste keskuse konsultandina. Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris ta antibiootikumide toimemehhanisme ja antibiootikumiresistentsust. On teinud koostööd 2017. aasta Nobeli keemiaauhinna laureaadi Joachim Frankiga. Hiljuti avaldanud raamatu «Viirused ja vaktsiinid».

Horisont
Horisont Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.

Märksõnad
Tagasi üles