/nginx/o/2021/07/02/13888816t1h7829.jpg)
Veel enne, kui ootamatult pikaks ja veriseks kujunenud esimene maailmasõda oli jõudnud lõppeda, algasid arutelud, kuidas samalaadset konflikti tulevikus vältida. Näis, et rivaalitsevate kaitseliitude tasakaalule rajatud rahvusvahelises süsteemis oli peitunud põhimõtteline viga: maailmakorraldus, mis pidanuks tagama rahu oli hoopis kaasa toonud ennenägematu sõja.
Globaalne konflikti süvenemine tundus seda kummalisem, et seda ajendanud asjaolud olid segased ja sõjasihtegi oli riikidel tulnud seada pigem käigu pealt, kui sõda juba käis. Hiljem on tolleaegsete Euroopa riigimeeste võimetust sõja laienemist ära hoida võrreldud unes kõndimisega.
Hoidudes üht või teist sõdivat poolt sõjas süüdistamast, võis toimunu põhjal järeldada, et tegelik probleemide allikas peitus riikide absoluutses õiguses sõlmida liitlassuhteid, alustada sõda ja teha rahu. Seda suveräänsus-põhimõttest tulenevat õigust ei piiranud õieti midagi peale riikide endi jõupoliitiliste kaalutluste. Ent vähemalt teoreetiliselt oli võimalik ette kujutada ka teistsugust maailmakorraldust, milles ei domineeri üksteisega võistlevad rahvuslikud huvid – korraldust, mis rajaneks riikide omavahelisel kokkuleppel jälgida ja kontrollida tekkivat sõjaohtu ning vajaduse korral seda koos maandada.
Esimene maailmasõda oli näidanud, et moodne sõda ei puuduta mitte ainult üksikuid riike, vaid rahvusvahelist kogukonda tervikuna, mistõttu tuli ka sõjaohuga tegeleda ühiselt: luua selle ohjeldamiseks sobivad institutsioonid, kaasates võimalikult palju maailma riike.
Rahvasteliidu loomine
Kuigi ideed luua kollektiivse julgeoleku põhimõttel rajanev rahvusvaheline organisatsioon olid levinud juba varem, sai kaalukeeleks USA sekkumine sõtta 1917. aasta kevadel ning USA sõjasihid, mille oli sõnastanud Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson. Erinevalt Euroopa liitlastest, kes olid maailmasõjas juba kandnud ränki kaotusi, võis USA lubada endale sõdida maailmaparanduslikel, mitte egoistlikel eesmärkidel.
1918. aasta 8. jaanuaril pidas president Wilson USA kongressile nn 14 punkti kõne, milles oli USA pakutud rahutingimuste seas kesksel kohal rahvaste maailmaorganisatsiooni loomine. Kui Saksamaa valitsus palus sama aasta oktoobris teha viivitamata relvarahu ja alustada rahukõnelusi, võeti läbirääkimiste aluseks just Wilsoni 14 punkti.
Rahvasteliit asutati ametlikult 10. jaanuaril 1920. aastal. Liidu eesmärgid ja toimemehhanismid olid läbi arutatud juba varem, 1919. aastal peetud Pariisi rahukonverentsil. Rahvasteliidu liikmeks said esijoones kõik Esimeses maailmasõjas Saksamaa vastu sõdinud riigid, välja arvatud Wilsoni kodumaa USA, mis sisepoliitilistel põhjustel liikmesusest loobus. Samuti võeti ilma pikemata vastu sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, Taani, Norra, Holland ja Šveits. Ülejäänud riikide liikmesuse üle hakkas otsustama Rahvasteliidu täiskogu, kus liitumistaotlused pidid saama kahe kolmandiku liikmesriikide toetuse.
Oma ajast ees
Ehkki Wilson sai panuse eest Rahvasteliidu loomisse Nobeli rahuauhinna, nõrgestasid uut organisatsiooni algusest peale põhimõttelised probleemid, mis ajapikku aina süvenesid. Esiteks ei võetud liidu liikmeks võidetud Saksamaad (Saksamaa liitus küll hiljem, 1926. aastal), seega oli üsna ühemõtteliselt tegemist võitjariikide organisatsiooniga. Teiseks hääletati maha Prantsusmaa ettepanek rajada Rahvasteliidu relvajõud, mis lubanuks kollektiivse julgeoleku taotlust tõsisemalt võtta. Kolmandaks andis Suurbritannia domineerimine organisatsioonile angloameerika alatooni ja seda hävitavamalt mõjus Rahvasteliidu rahvusvahelisele kaalukusele USA otsus loobuda selle liiduga ühinemast.
Tagantjärele võib väita, et Rahvasteliidu idee oli oma ajast ees. Maailmasõjas osalenud suurriigid ei käsitlenud seda kui vaevaga võidetud rahu garanti, vaid kui järjekordset vahendit oma huvide elluviimiseks.
Suurbritannia nägi Rahvasteliidus vahendit laiendada koloniaalvallutusi ja abinõu USA majandusliku konkurentsi vastu, Prantsusmaa soovis Rahvasteliidu abil takistada Saksamaa taasrelvastumist. Kollektiivkaitse põhimõttesse kaldus iga riik uskuma ja panustama täpselt niivõrd kui parajasti kasulikuks pidas. Kokkuvõttes osutus Rahvasteliit kaitse- ja desarmeerimisküsimustes hambutuks ega suutnud Teist maailmasõda ära hoida.
Eesti Rahvasteliidu väravas
Esimese maailmasõja lõpujärgus ja järellainetustes tekkinud uutele Euroopa riikidele, sh Eesti Vabariigile, oli Rahvasteliidu olemasolu äärmiselt tähtis välispoliitiline tegur. Sõjaliselt nõrkade ja majanduslikult vähearenenud riikidena olid nad otseselt huvitatud, et rahvusvaheline suhtlus oleks võimalikult väärtuspõhine ja mitmepoolne, tagaks neile võimalikult tugeva kaitse suurriiklike ambitsioonide (eriti Saksamaa ja Nõukogude Venemaa) vastu ja lubaks neil endalgi maailmapoliitikas mingit rolli mängida.
Ent veelgi enam: kuna Rahvasteliit oli toona ainus omalaadne rahvusvaheline organisatsioon, suurendas selle liikmesus vähemalt teoreetiliselt Eesti-suguste uute riikide tõsiseltvõetavust rahvusvahelise kogukonna liikmena.
Seega oli Rahvasteliitu astumine omariikluse algusaastatel Eesti Vabariigile igati loogiline samm, seda enam, et samal ajal taotleti pingsalt teiste riikide tunnustust de jure: levinud riigiõigusliku arvamuse järgi tähendas Rahvasteliitu saamine automaatselt diplomaatilist tunnustust riikidelt, kes olid hääletanud uue liikmesriigi liikmesuse poolt.
Rahvasteliidu asutamise plaane jälgiti Eestis seetõttu algusest peale tähelepanelikult. Jaan Poska juhatusel Pariisi rahukonverentsil osalenud Eesti välisdelegatsioon taotles Eesti Vabariigi tunnistamist sõdivaks riigiks, sest see lubanuks Eestil kuuluda Rahvasteliidu asutajate ringi. Kuna need püüdlused ebaõnnestusid, tuli liikmesust taotleda pärast organisatsiooni loomist. Selleks hakati ka kohe ettevalmistusi tegema.
30. juunil 1919. aastal asutati Londonis saadik Ants Piibu eestvedamisel Suurbritannia Rahvasteliidu Ühingu juurde Eesti osakond, mille eesmärk oli tutvustada eestlastele Rahvasteliidu aateid ning aidata kaasa Eesti liikmesusele. Novembrikuus asutati samalaadne ühing ka Eestis. Liitumisküsimus pidi siiski ootama, kuni organisatsioon ise oli ametlikult loodud.
/nginx/o/2021/07/02/13888818t1hed58.jpg)
«Pool paluja, pool kerjaja»
Eesti Asutav kogu tegi otsuse taotleda Rahvasteliidu liikmesust 15. aprillil 1920. Neli päeva hiljem esitas Eesti saatkond Londonis Rahvasteliidule liikmeks saamise avalduse ning augusti lõpul ka avaldust toetanud dokumendid (iseseisvusdeklaratsioon, senised tunnustused de jure jne).
Liikmeks saada ei olnud siiski lihtne. Välismaal oli laialt levinud skepsis Eesti ja teiste uute nn vahe-Euroopa riikide iseseisvusväljavaadete suhtes: Euroopa ja Ameerika võimukoridorides hellitati alles lootust, et varasem demokraatlik või monarhistlik Venemaa õnnestub uuesti jalule aidata. Seetõttu ei kiputud selle järglasriike (välja arvatud Soome ja Poola) tunnustama.
Rahvasteliidu liikmeks ei tahetud rahvusvaheliselt tunnustamata riike aga võtta. See andis ettekäände jätta Balti riigid esialgu omamoodi suluseisu, kuigi poolametlikult avaldati Eesti liikmesusele toetust mitmelt poolt. Vastuseisust teadlikuna koostasid Eesti välisesindajad välisriikide valitsustele järjekindlalt memorandumeid ja pöördumisi, milles selgitati Eesti taotlusi ja põhjendati Eesti riikluse elujõulisust.
Ehkki Rahvasteliidu peasekretär Eric Drummond aimas ette, et Eesti ja teiste Balti riikide liikmekssaamise avaldusi esimesel korral heaks ei kiideta, pani ta need 1920. aasta 15. novembril alanud Rahvasteliidu esimesel täiskogul hääletusele. Täiskogul osales ka kindral Johan Laidoneri juhitud kolmeliikmeline Eesti delegatsioon, kuid istungisaali see siiski ei pääsenud – arutelusid tuli jälgida ajakirjanikele mõeldud rõdult.
Kuluaarides kõneldi, et teiste riikide suhtumine Eesti väljavaadetesse oli ülekaalukalt skeptiline või isegi otseselt vaenulik. 27. novembril tunnistas Laidoner välisminister Otto Strandmanile läkitatud kirjas, et «seisukord on meil siin väga vastik. Oled nii pool paluja, pool kerjaja. Minul isiklikult käib see väga närvide peale ja tunnen end kõvasti väsinud olevat kõigest sellest».
16. detsembril toimunud hääletusel lükatigi Balti riikide taotlused ülekaalukalt tagasi, kusjuures selgelt ja mitmel korral väljendatud põhjendus oli teiste riikide tahtmatus neid sõja korral kaitsta. Ettepaneku vastu ei olnud üksnes suuriigid Prantsusmaa ja Suurbritannia, vaid paljud teisedki Euroopa riigid, sh Skandinaavia ja Beneluxi maad. Suurem osa poolthääli saadi Lõuna-Ameerikast, peale selle Itaalialt ja Pärsialt. Küll anti Balti riikidele luba osaleda Rahvasteliidu tehniliste komisjonide ja organisatsioonide töös, nii et neile jäi vähemalt mulje, et liikmesus oli pigem edasi, mitte tagasi lükatud.
/nginx/o/2021/07/02/13888819t1h019d.jpg)
Kaua oodatud liikmesus
Juba mõni nädal hiljem, 1921. aasta jaanuari lõpus, saavutatigi poliitiline läbimurre. Kuna kindral Pjotr Wrangeli väed olid selleks ajaks Venemaal lõplikult lüüa saanud ja tagajärjetuks oli jäänud ka Vene-Poola sõda, oli lääneriikide lootus taastada endisaegne Venemaa hääbunud. See tähendas ühtlasi otsustavat pööret Prantsusmaa senises idapoliitikas: enam ei üritatud enamlust hävitada, vaid seati siht luua nn sanitaarkordon Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest kaitseks Nõukogude Venemaa vastu.
Prantsusmaa eestvedamisel andsid Euroopa liitlased 26. jaanuaril 1921. aastal Eestile ja Lätile kui mittebolševistlikele riikidele viimaks tunnustuse de jure. Järgmistel päevadel ühines tunnustusega veel mitu riiki, mis olid Entente’i avapauku oodanud: esmalt Skandinaavia maad, veidi hiljem Ungari ja Rumeenia. See tähendas, et Eestile olid lõpuks avanenud paremad väljavaated Rahvasteliitu pääseda.
Eesti ja teiste Balti riikide liitumisküsimus võeti uuesti päevakorda Rahvasteliidu teisel täiskogul. Genfi suundus uus Eesti delegatsioon, mille koosseisu kuulusid välisminister Ants Piip, diplomaat Karl Robert Pusta ning riigikogu liikmed Ado Anderkopp, Jaan Lattik ja Julius Tennman (lahkus enne täiskogu lõppu). Hiljem saadeti Eesti Berliini esindusest delegatsioonile abiks Karl Tofer ja August Schmidt (Torma).
Ometi tundus selgi korral, et liikmeks saamisega võib probleeme tekkida. Poola ja Leedu territoriaalsete vastuolude tõttu boikoteeris Poola hääletust ja mõned varem vastu hääletanud liikmesriigid (Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia) ei pooldanud nüüdki Balti riikide liitumist. Lõuna-Ameerika riigid loobusid aga üldse täiskogul osalemast.
Tooniandev osa riike oli siiski Balti riikide liikmesuse poolt ning 22. septembril 1921. aastal sai Eesti Vabariigist hääletuse järel Rahvasteliidu liige. Päev hiljem kinnitas täiskogu ka kolme riigi delegatsioonide volitused. Eesti delegatsioon võttis esialgu kohad sisse täiskogu boikoteerinud Hondurase delegatsioonist tühjaks jäänud pinkidel.
Eesti maailmapoliitikas
Rahvasteliidu liikmesusest sai Eesti poliitikas omaette tegur, mis ei pruukinud riigi enda seisukohast aga sugugi kõige mugavam olla. Organisatsioon, kus domineerisid suured Euroopa riigid, esitas uutele liikmesriikidele mitmesuguseid nõudmisi, mida vanemad ja väärikamad liikmed ise ei mõelnudki täita. Nende seas oli esikohal rahvusvähemuste liberaalse kohtlemise ja nende õiguste austamise nõue, mis valmistas Eestile muret eelkõige 1919. aasta maareformi tõttu.
Suurmaaomandi konfiskeerimist ilma selle eest tasu maksmata peeti sageli kättemaksuaktsiooniks baltisaksa rahvusrühma vastu ning laiemaski mõttes märgiks eestlaste poliitilisest ebaküpsusest, mille juurde kuulus neid enamlastele lähendav vähene austus eraomandi vastu. Baltisaksa ringkonnad koos riigisakslastest liitlastega valasid seejuures suurima heameelega õli tulle: esialgu Balti riikide liikmekspääsemisele vastu töötades ning hiljem Rahvasteliidule mitmesuguseid proteste ja märgukirju esitades.
Samuti pälvis negatiivset tähelepanu Venemaalt tulnud sõjapõgenike ja Eestisse taandunud Loodearmee sõjameeste halb kohtlemine ning Eesti valitsuse soovimatus siduda end rahvusvaheliste konventsioonidega põgenike kohta. Kriitika põhjustega küll jõudumööda tegeldi – 1923. aastal esitas Eesti Rahvasteliidule vähemusrahvuste kaitse deklaratsiooni ja 1925. aastal võeti vastu vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus –, kuid Eesti suhtumine Rahvasteliitu oli selgelt pragmaatiline ja seadis eriarvamusi tekitanud küsimustes esikohale enda riiklikud huvid.
Mõistagi talitasid samamoodi ka teised liikmesriigid, nii et ehtsast koostöövalmidusest jäi Rahvasteliidu institutsioonides pidevalt vajaka. Pärast seda, kui Eesti, Läti ja Leedu olid 1934. aastal sõlminud nn Balti Liidu, asusid kolm Balti riiki oma tegevust Rahvasteliidu juures küll senisest enam koordineerima, kuid mingit laiemat nn Uue Euroopa riikide ühisrinnet seal ei loodud.
Veel 1940. aastatel meenutasid eestlased tigedusega, kuidas Tšehhoslovakkia välisminister Beneš «Rahvasteliidus suurt kombineerijat etendas, ainult suurriikide esindajatega läbi käis ja väikseid vaevalt nägi ja teretas».
Nagu näitasid 1939.–1940. aasta sündmused Eestis ning juba mõni aeg varem alanud Rahvasteliidu lagunemine, olid Eesti lootused saada Rahvasteliidu kaudu julgeolekutagatisi täielikult läbi kukkunud. See valmistas suurt pettumust, kuid oli vaevalt eestlaste endi tegematajätmiste tagajärg: pole põhjust arvata, et mõni muu julgeolekupoliitiline suund oleks andnud sõdadevahelisel ajal paremaid tulemusi.
Muus mõttes mõjus liikmesus Eestile aga pigem positiivselt. 1925. aastal külastas Eestit Rahvasteliidu peasekretär Eric Drummond ja osales ka vabariigi aastapäeva pidustustel. Tänu Rahvasteliidu vahendusele õnnestus Eestil saada 1927. aastal Suurbritannialt 1,3 miljonit naela välislaenu, millega viidi ellu hädavajalikud majandus- ja rahandusreformid.
Mõnel määral teostus ka ambitsioon maailmapoliitikas sõna sekka öelda: 1925. aastal juhtis Johan Laidoner Rahvasteliidu volinikuna rahumissiooni Põhja-Iraagi Mosuli konfliktikoldesse.
Kuid mis kõige tähtsam: Rahvasteliidu liikmesus tagas Eestile sõdadevahelisel ajal rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse, mille vilju lõigati veel hiljemgi, õieti kuni nüüdisajani. Kuigi liikmesuse praktiline otstarve jäi Eestile omas ajas pigem tagasihoidlikuks, asetub see sümbolina tähtsale kohale iseseisvusdeklaratsiooniga alanud välispoliitilises ja riigiõiguslikus sündmusteahelas, mis on Eesti riigi lähtealus tänapäevani välja.
Mart Kuldkepp (1983) on ajaloolane ja skandinavist, töötab Skandinaavia ajaloo ja poliitika kaasprofessorina Londoni ülikooli kolledžis (University College London); tema peamine uurimisvaldkond on Balti-Skandinaavia suhete ajalugu 20. sajandil.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.
/nginx/o/2021/03/05/13665065t1h1d11.jpg)
/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)