Eesti teadlased näitasid ära järgmise haiguse geneetilise tagamaa
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
30. juuni 2021, 11:24
Keerulise nimega haigust pernitsioosset aneemiat põeb Eestis umbes üks inimene tuhandest. Eesti teadlaste hiljutise töö tulemusena on nüüd teada geenivariandid, mis selle teket soosivad.
«Selle projekti puhul on äge just see, kuidas ta alguse sai. Eelmise aasta augustis viibisin koosviibimisel, kus tuli jutuks ühe inimese hiljutine diagnoos. Mina ise polnud sellest haigusest enne kuulnudki ja hakkasin siis teadlasena uurima, et mida selle geneetika endast kujutab. Üsna pea jõudsin arusaamale, et seda polnudki üldse põhjalikult uuritud,» seletas ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringu juhtivautor, Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk.
Oli teada, et tegu on autoimmuunhaigusega, mille puhul ründab immuunsüsteem inimese enda keharakke. Antud haiguse puhul on rünnaku sihtmärgiks mao limaskestas olevad rakud, mis toodavad sisemise faktorina tuntud valku, ilma milleta ei suuda organism omistada toidust B12 vitamiini. Tulemuseks on isutus, kahvatus, väsimus jne. Hullemal juhul võivad ilmneda ka vaimse alaarengu tunnused ja muud hullemad vaegused.
Miks organism aga niimoodi käitub, on suuresti selgusetu. Üldiselt on teada, et autoimmuunhaiguste geneetikas mängib rolli HLA geenilookus – ala genoomis, mis kodeerib mitmeid immuunsüsteemi reguleerimiseks vajalikke raku pinna retseptoreid.
«Teatud geenivariandid selles HLA lookuses soosivadki retseptorite segadusse sattumist. Segaduses immuunsüsteem ründab oma organismi rakke või kudesid ning sõltuvalt sellest, mida ta konkreetselt ründab, tekib ka haigus. Ründab naha pigmendirakke, tekib vitiliigo. Ründab kilpnäärme rakke, võivad tekkida kilpnäärme haigused jne.,» ütles Laisk.
Kuna pernitsioosne aneemia on küllaltki haruldane haigus, on sellega seotud geenivariantide tuvastamiseks vaja ka suuri andmekogusid. Selleks, et teha kindlaks, millised geenivariandid suurendavad pernitsioosse aneemia riski, võttis Laisk ette nii Eesti Geenivaramu kui ka selle piiride taguste analoogide nagu Ühendkuningriigi Biopanga ja Soome FinnGen projekti andmestikud. Kokku kuulus valimisse 660 000 inimese andmed.
Tulemustena tuli välja viis geenipiirkonda ja -varianti, mida nüüd haiguse tekkega seostatakse. Tegu on üsnagi sagedaste variantidega, mille harvema alleeli esinemissagedus populatsioonis on üle viie protsendi.
«Tuli tõesti välja, et ükski ei olnud harva esinev geenivariant, millel oleks väga suur mõju haiguse riskile. Täiskasvanueas avalduv pernitsioosne aneemia on ikkagi komplekshaigus, mille ilmnemiseks on enamasti vaja mitme riski tõstva geenivariandi koosmõju ning lisaks ka haigust soodustavaid keskkonnategureid,» tõdes Triin Laisk.
Tegu on alles esmase uuringuga, mille põhjal ei saa veel vastata küsimusele, et kuidas leitud geenivariandid konkreetselt haiguse tekkeni viivad. Selleks tuleks juba läbi viia edasisi uuringuid. Küll aga selgus analüüsist, et osadel riskifaktoritel on suurem mõju meestele. Samuti tuli välja, et haigus on geneetiliselt seotud ka teiste autoimmuunhaigustega, lisaks mao limaskesta põletiku, maovähi, toitainete imendumishäirete ning ärritunud soole sündroomiga, mis peegeldab pernitsioosse haiguse riskifaktoreid ning autoimmuunset tausta.
Pernitsioosne aneemia
Autoimmuunhaigus, mida tuntakse ka vitamiin B12 defitsiitse aneemia nime all. Sümptomite hulka kuuluvad isutus, kahvatus, naha kollasus, väsimus, peavalu, kõhulahtisus, valulik keel ja kurk, käte-jalgade tuimus, vaimse alaarengu tunnused, sügavtundlikkuse häired, igemete veritsus ja muu.
Haigus on sagedasem Skandinaavia ja Põhja-Euroopa maades ning tavaliselt ei ilmne enne 30ndat eluaastat. Pärilik ehk ühe geeni defektist tingitud vorm annab märku enne kolmandat eluaastat.
Raviks määratakse B12 vitamiini süste, ravi on eluaegne.
Allikas: TÜ Kliinikum