New Scientist ⟩ Käitumisteadlane: kriminaalse käitumise juured peituvad lapsepõlves

Foto: Mailiis Ollino

Käitumisteadlane Terrie Moffitt King’s College’ist Londonis on oma karjääri pühendanud pärilike ja keskkonnateguritest tulenevate mõjude uurimisele kuritegelikus käitumises. Geneetiliste tõendite ja ajupiltide põhjal on ta jõudnud järeldusele, et üldiselt on olemas kaht tüüpi inimesi, kes kuritegusid sooritavad – igaüks siiski erinevatel põhjustel ja erinevate väljavaadetega.

Meie suhtumine kuritegevusse ja karistamisse on ülimalt poliitiline. Sageli taandub see selleni, kui palju me usume, et konkreetse inimese eluolu tuleks karistuse määramisel arvesse võtta. Kuid kriminaalõigus ei ole tõendivaba tsoon.

Kuidas on looduse-kasvatuse arutelu mõjutanud seisukohti kuritegeliku käitumise kohta?

Terrie Moffitt: Meie arusaamad antisotsiaalse käitumise põhjuste kohta on kõikunud ühest otsast teise nagu pendel – kord käitumise põhjuseid täielikult geenide arvele kirjutades, kord seda keskkonnategurite ja kasvatuse süüks ajades. 17. sajandi filosoof John Locke uskus keskkonnategurite täielikku mõjusse, kirjutades, et sündides oleme justkui puhtad lehed ning õpime elu jooksul selgeks erinevad käitumismustrid, ka halvad. 19. sajandil tegi kriminoloogia rajaja Cesare Lombroso ettepaneku, et halvad inimesed lihtsalt sünnivad halbadena ning neid võib ära tunda silmade, kõrvade, hammaste ja kulmude kuju järgi. 1960. aastatel, pärast seda, kui John Watson ja B. F. Skinner biheiviorismile aluse panid, oli pendel tagasi keskkonnategurite poole pöördunud.

Debatid muutusid tuliseks 1980. ja 90. aastatel. Teadlased hakkasid avaldama uuringuid kaksikutest ja lapsendatud lastest Skandinaavias, mis paistsid viitavat kuritegeliku käitumise geneetilisele ülekandele vanemalt lapsele. See valas arutelu tulle ainult õli juurde. Kuid need uuringud tegid ka selgeks, et rohkem kui poolt antisotsiaalse ja kriminaalse käitumise variatsioonidest ei olnud võimalik geneetikaga seletada ning need uuringud esitasid esimesed tõeliselt kindlad tõendid kuritegevuse sotsiaalse ülekandumise kohta peredes. Sellest ajast peale on peaaegu üheselt kokku lepitud, et kuritegeliku käitumise juured on peidus nii geneetikas kui keskkonnategurites.