New Scientist ⟩ Käitumisteadlane: kriminaalse käitumise juured peituvad lapsepõlves

Foto: Mailiis Ollino

Käitumisteadlane Terrie Moffitt King’s College’ist Londonis on oma karjääri pühendanud pärilike ja keskkonnateguritest tulenevate mõjude uurimisele kuritegelikus käitumises. Geneetiliste tõendite ja ajupiltide põhjal on ta jõudnud järeldusele, et üldiselt on olemas kaht tüüpi inimesi, kes kuritegusid sooritavad – igaüks siiski erinevatel põhjustel ja erinevate väljavaadetega.

Meie suhtumine kuritegevusse ja karistamisse on ülimalt poliitiline. Sageli taandub see selleni, kui palju me usume, et konkreetse inimese eluolu tuleks karistuse määramisel arvesse võtta. Kuid kriminaalõigus ei ole tõendivaba tsoon.

Kuidas on looduse-kasvatuse arutelu mõjutanud seisukohti kuritegeliku käitumise kohta?

Terrie Moffitt: Meie arusaamad antisotsiaalse käitumise põhjuste kohta on kõikunud ühest otsast teise nagu pendel – kord käitumise põhjuseid täielikult geenide arvele kirjutades, kord seda keskkonnategurite ja kasvatuse süüks ajades. 17. sajandi filosoof John Locke uskus keskkonnategurite täielikku mõjusse, kirjutades, et sündides oleme justkui puhtad lehed ning õpime elu jooksul selgeks erinevad käitumismustrid, ka halvad. 19. sajandil tegi kriminoloogia rajaja Cesare Lombroso ettepaneku, et halvad inimesed lihtsalt sünnivad halbadena ning neid võib ära tunda silmade, kõrvade, hammaste ja kulmude kuju järgi. 1960. aastatel, pärast seda, kui John Watson ja B. F. Skinner biheiviorismile aluse panid, oli pendel tagasi keskkonnategurite poole pöördunud.

Debatid muutusid tuliseks 1980. ja 90. aastatel. Teadlased hakkasid avaldama uuringuid kaksikutest ja lapsendatud lastest Skandinaavias, mis paistsid viitavat kuritegeliku käitumise geneetilisele ülekandele vanemalt lapsele. See valas arutelu tulle ainult õli juurde. Kuid need uuringud tegid ka selgeks, et rohkem kui poolt antisotsiaalse ja kriminaalse käitumise variatsioonidest ei olnud võimalik geneetikaga seletada ning need uuringud esitasid esimesed tõeliselt kindlad tõendid kuritegevuse sotsiaalse ülekandumise kohta peredes. Sellest ajast peale on peaaegu üheselt kokku lepitud, et kuritegeliku käitumise juured on peidus nii geneetikas kui keskkonnategurites.

Aga te arvate, et neil on midagi puudu olnud. Oskate te seletada, mis see on?

1990. aastate alguses teadsid kriminoloogid, et meeste antisotsiaalne käitumine on kõige ilmsem noorukieas: kuritegevuse kõver tipneb 16-20. eluaastate vahel ning aheneb kolmekümnendates ja neljakümnendates. Samuti teadsid nad, et vähem kui 10% meestest sooritab üle poole kuritegudest.

1993. aastal avaldasin ma hüpoteesi, et kuriteokõvera tipp peidab kaht erinevat gruppi inimesi, kelle põhjused kuritegelikuks käitumiseks on erinevad. Üht gruppi nimetasin ma «eluaegseteks rikkujateks». Need on inimesed, kes ilmutavad äärmuslikku ja sageli vägivaldset antisotsiaalset käitumist, mis algab varajases lapsepõlves ning jätkub täiskasvanueas. Ma arvasin, et nad on vähemus, vähem kui 10% ning geneetilised tegurid koos raske lapsepõlvega mängivad nende käitumises suurt rolli. Teine rühm, keda nimetasin «kriminaalseteks noorukiteks», näitab sarnast antisotsiaalset käitumist, kui nad on umbes 18aastased, kuid nad kasvavad sellest välja. Ma arvasin, et selle rühma käitumise põhjuste juurde geneetika ei kuulu. Ma eeldasin, et selliseid inimesi on üsna palju ning et teismelised, kes midagi kuritegelikku ei tee, on haruldased.

Kuidas sellist hüpoteesi testitakse?

Selleks peab aastaid inimesi jälgima, et eluaegseid kurjategijaid ja noorukitest kriminaale tuvastada. Ideaalis sünnist kuni viiekümnendateni, mõõtes antisotsiaalseid käitumisviise kogu selle aja vältel. Oleme seda teinud Dunedin Cohorti uuringus, kus on jälgitud 1000 uusmeremaalast alates nende sünnist 1972. ja 1973. aastatel ja kes praeguseks on hilistes neljakümnendates. Viimastel aastatel oleme kasutanud ajupilte ja uusi tehnikaid kogu genoomianalüüsist, et sügavamale kuritegevuse bioloogiasse süübida.

Mida te ajusid uurides avastanud olete?

Kui me eelmisel aastal Dunedini uuringus osalejate ajusid uurisime, leidsime, et enamikul neist, kes olid lapsepõlves olnud rikkujad, ei olnud ebatavalised ajud. Kuid inimestel, kelle antisotsiaalne käitumine algas lapsepõlves ning püsis kogu täiskasvanuea, oli mõnes ajukoore osas vähem hallollust. Neid piirkondi on ka varem eesmärgile suunatud käitumise, emotsioonide ja motivatsiooni reguleerimise põhjal antisotsiaalse käitumisega seostatud.

Kas te väidate, et need inimesed sündisid teistsuguste ajudega?

Seda on keeruline öelda. Kui oleksime nende ajusid juba lapseeas skaneerinud, võiksime öelda, kas kõrvalekalded ajustruktuuris olid seal juba enne nende kuritegelikku elu. Kuid see tehnoloogia ei olnud tol ajal kättesaadav. Hiljutisem ajupiltide tegemine selliste laste ajudest, kes käituvad kuidagi tähelepanuväärselt või ebaloomulikult – lapsed, kes teevad teistele haiget ja kes seda ilmselt ei kahetse – on paljastanud sarnaseid kõrvalekaldeid. Seega on võimalik, et sellised ajustruktuuri erinevused on eluaegsetel kurjategijatel olnud kogu aeg. Meie uuringu püsikurjategijatel kippus olema ka raske lapsepõlv, mis aju arengut muuta võib. See teeb pildi hägusemaks.

Mida olete geneetika ja kuritegevuse seostest avastanud?

Viimase aastakümne jooksul on välja arenenud uus tehnoloogia, mis võimaldab meil üheaegselt vaadata tuhandeid geneetilisi variante üle inimese kogu genoomi ning siduda geneetilised markerid spetsiifiliste käitumisviisidega. Seda on küll raske kohe kuritegevusega seostada, sest selleks on vaja sadu tuhandeid näiteid. Inimestelt ei saa lihtsalt nende käitumise kohta küsida, sest meie mälestused ei ole piisavalt usaldusväärsed. Samuti ei ole pikaajalisi uuringuid, mis nii paljusid inimesi oleks hõlmanud.

Seega oleme pöördunud teiste meetodite poole – näiteks hariduslikud saavutused. Seda on kuritegevusega seostatud ning selle kohta tuleb andmeid inimestelt, kes on registreerunud veebilehtedel nagu 23&Me või Ancestry.com. Oleme selliseid anonüümseid genoomiandmeid kasutanud, et luua see, mida nimetatakse polügeenseks skooriks haridusliku saavutuse kohta. See summeerib, kui palju markereid on teada, et inimese hariduslikku edu ennustada. Dunedini uuringus leidsime, et inimestel, kes olid näidanud lapsepõlves alanud antisotsiaalset käitumist, mis püsis ka täiskasvanuaes, olid madalad polügeensed skoorid ning nagu ka ajupiltide uurimisest selgus, olid püsirikkujatel ka rasked lapsepõlved.

Kas sellised geenid võivad kuritegelikku käitumist mõjutada?

Enamik inimesi, kellel on hariduslike saavutuste osas madal polügeenne skoor, võitlevad enesekontrolliga kogu oma elu. Me oleme näidanud, et nad kipuvad väikelastena ka hiljem rääkima õppima, ei kasuta keelt väga hästi, neil on raskusi lugemise, oma mõtete koondamise ja kontrollimisega ning faktide ja numbrite mäletamisega. Seega leiavad nad tihti, et kool on masendav ja alandav ning lahkuvad sealt nii kiiresti kui võimalik. Kui tuleb aeg endale töö leida, puudub neil kvalifikatsioon ja kuritegevusest võib saada nende parim valik. Kui nad on kuritegevuses head, panustab see nende enesehinnangusse palju rohkem kui kool.

Kas mõnele inimesele on kuritegelik elu saatusega määratud?

Ei. Inimesed saavad hästi hakkama seni, kuni neil on head vanemad, kes pakuvad sooja, tundlikku ja stimuleerivat kasvatust ning järjekindlat, armastavat distsipliini. Lisaks ka vajalikke ressursse lapse arenguks, näiteks korralikku toitu ja julgustamist. Kuid hea ja turvaline lapsepõlv võib olla haruldane. Mahajäämus, ärakasutamine ja hooletus võimaldavad lapse haavatavusel muutuda hoopis antisotsiaalseks ja kuritegelikuks käitumiseks.

Ühiskonnad on vanglatesse investeerinud tunduvalt rohkem, kui rehabilitatsiooniprogrammidesse

Kui niivõrd väike osa inimkonnast on bioloogiliselt kaldunud antisotsiaalsele käitumisele, siis miks on kuritegevus noorukieas nii tavaline?

Noorukiiga on keeruline aeg. Paljud noored tunnevad, et nad peavad endale ja teistele tõestama, et nad ei ole enam tited. Ja mis oleks parem viis seda teha, kui panna toime mõned riskantsed kuriteod? Kuid enamikule inimestest ei meeldi kogu aeg piiri peal elada ning niipea kui noorukid täiskasvanuikka jõuavad, kaotab kuritegelik elustiil oma võlu. Noortel, kellel on olnud soojad peresuhted, head hinded ja selged pead enne teismeliseks saamist, on üsna lihtne ärgata ja kuritegevusest kaugeneda – kui neil on õnnestunud oma karistusregister puhtana hoida.

Kuidas selgitada nende noorte käitumist, kes kunagi ei patusta?

Ma arvasin, et kuritegevus on nii normaalne, et teismelistes, kes sellega ei tegele, peab olema midagi ebatavalist, midagi, mis neid selgelt teistest eakaaslastest eristaks. Võibolla olid nad ebapopulaarsed, äärmisel häbelikud, väga ärevad või kuulusid rangetesse usukogukondadesse.

Siin ei ole minu ideed ajahambale väga hästi vastu pidanud, sest need tegurid paljude selliste noorte puhul ei kehti. Ma alahindasin tõsiselt, mil määral paljud õnnelikud, terved ja populaarsed noored lihtsalt ei tahagi seadust rikkuda. Tunduks justkui tõenäoline, et minevikus olid nad suurema tõenäosusega sotsiaalsed heidikud, kuid noorukite kultuur on selles osas muutunud.

Kas kriminaalõigussüsteem on teie avastused kasutusele võtnud?

Elevandiluutornist on poliitikaringkondadeni pikk tee. Siiski on minu teooriat poliitikadokumentides tsiteeritud, sealhulgas 2016. aastal Suurbritannia kuritegevuse ennetamise strateegias ning mitmetes USA riiklikes teadusnõukogu raportites. Need raportid on minu uurimistööga kooskõlas ning rõhutavad vajadust eristada väheseid õigusrikkujaid, kellel on ebasoodne taust ja halvad tulevikuväljavaated neist, kelle taust on pigem tavaline ja kellel on parem tulevikuprognoos.

Kuni 2007. aastani oli Suurbritannias lähenemine nimega «kõik kuriteod kohtu alla», mis tähendas, et politseiametnikel oli korraldus vahistada kõik alaealised kurjategijad, kes nende tähelepanu alla sattusid ning pea kõik neist jõudsid ka kohtusse. Täna on politseipoliitika radikaalselt muutunud ning Suurbritannia politseiametnikel on luba paljud noored õigusrikkujad kohtust ja vanglatest oma äranägemise järgi eemale saata. See aitab noortel vältida karistusregistrisse sattumist, annab neile ruumi muutuda ning aitab neil tööd leida. On vaid väike grupp inimesi, kes peab seaduse täielikku jõudu tunda saama – see sõnum on õiguskaitsesse jõudnud.

Kas see tähendab, et me peaksime need inimesed võimalikult kauaks luku taha panema?

See on kõige tähtsam küsimus. Hetkel on see tõesti see, mis peab juhtuma, et avalikkust kaitstuna hoida. Kuid ühiskonnad ei ole praegu nii palju energiat püsivate ravi- ja rehabilitatsiooniprotokollide arendamiseks antisotsiaalsete inimeste jaoks panustanud, kui seda on tehtud näiteks vanglate puhul. Tõhusaid ennetusprogramme on väga vähe. Meie töö viitab sellele, et tee püsivale kriminaalsusele saab alguse lapsepõlvest. See peaks olema hea aeg midagi ette võtta, sekkumiste teel koolidesse ja koduellu. Ennetusprogrammide kallal käib pidev töö, kuid selles ollakse alles lapsekingades.

Kas teadus võib tõesti muuta seda, kuidas ühiskonnad tegelevad kuritegudega ja inimestega, kes neid toime panevad?

Poliitikat kujundavad rohkemad tegurid, kui vaid tõendid. Valijad jälgivad kuritegevuse poliitikat tähelepanelikult, seega rakendavad valitsused leebemaid või karmimaid kuritegevuspoliitikaid vastavalt sellele, kas nende valijabaas on liberaalne või konservatiivne.

Kuid vahel juhtub, et avalik arvamus teeb kõrgetasemeliste sündmuste valguses täispöörde ning see jõud muutub. Me näeme seda näiteks Black Lives Matteri protestide puhul.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.