New Scientist ⟩ Meditsiinitöötajate eelarvamuste tõttu saavad naised oma valudele valediagnoose

Kuigi hüsteeria kui diagnoos on tänaseks õnneks vananenud, äratavad tervishoiutöötajad selle siiski ellu, kui naiste kaebusi valu kohta tõsiselt ei võta. Foto: Shutterstock

1807. aastal suri Liverpoolis 77-aastane naine, tuntud kui J. S., pärast aastatepikkust valu emakas. Ta oli abi otsinud mitmelt arstilt, kuid keegi ei suutnud valu põhjuseid selgitada. Surmajärgsel läbivaatusel ilmnesid ulatuslikud kahjustused tema vaagnapõhja- ja kõhuorganites.

Viimane arst, kellega ta kohtus, oli aga veendunud, et ükski leid ei saanud põhjustada nii tugevat valu nagu naine oli kirjeldanud. Ta järeldas, et naise agooniat süvendas tema «närvilisus» ning J.S.’il diagnoositi postuumselt hüsteralgia, kurikuulus ajalooline silt naiste seletamatute haiguste kohta – eriti oli selline sildistamine levinud naiste puhul, kes oma valust rääkida julgesid.

J.S.’i valu ei võetud tema elu jooksul tõsiselt, sest ta oli naine. Tänapäevalgi minimeeritakse ja diskrediteeritakse naiste teateid valust, eriti võrreldes meestega. Seda erapoolikuse vormi nimetatakse sooliseks valulõheks ning selle juured on peidavad end stereotüüpides valu kohta, mis on sajandite jooksul meeste ja naiste kehade ning haiguste kohta kinnistunud. Seda toetavate lünkade ja kallutatuse uurimine on aga palju uuem suund.