K, 1.02.2023

Energeetikaprofessor Alar Konist: millestki peame ju lõpuks vajamineva energia tootma

Horisondis ilmunud suur intervjuu
Ulvar Käärt
, Horisondi peatoimetaja
Energeetikaprofessor Alar Konist: millestki peame ju lõpuks vajamineva energia tootma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Rohepööre kui energeetika proovikivi - Eesti energiavarustuse tagamiseks tuleb arendada kõiki võimalikke energialiike, sealhulgas põlevkivi, ütleb TTÜ energeetikaprofessor Alar Konist.
Rohepööre kui energeetika proovikivi - Eesti energiavarustuse tagamiseks tuleb arendada kõiki võimalikke energialiike, sealhulgas põlevkivi, ütleb TTÜ energeetikaprofessor Alar Konist. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Euroopa Liidu riigid on seadnud ambitsioonika sihi vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet 55% võrreldes 1990. aasta tasemega. Pikemaajaline eesmärk on saavutada Euroopas 2050. aastaks kliimaneutraalne ehk vähese süsinikuheitega majandus. Kuidas mõjutab niisugune kliimapoliitika Eesti energeetikavaldkonda? Kas meil on selliste sihtide saavutamiseks head lahendused olemas? Sellest rääkis Tallinna tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professori Alar Konistiga Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt.

Ehkki elekter on lahutamatu osa meie igapäevaelust, ei mõtle enamik inimesi vist kuigi palju sellele, kust see tuleb või kuidas seda toodetakse?

Kahjuks nii see on. See on üks asju, mis paneb mind energeetikainsenerina muretsema.

Seepärast püüangi probleemidele tähelepanu juhtida. Ütlen ka tudengitele, et kui praegu toimib meil energeetikas kõik hästi, siis on insener nagu hall hiir, keda ei märgata ja keda justkui polegi vaja. Aga kui kõik on hästi, siis järelikult on insenerid oma tööd hästi teinud!

Hoopis teine lugu on siis, kui meil tuled toas ei hakkagi põlema. Miks meil praegu see probleem nii terav pole? Sellepärast, et omal ajal ehk aastakümneid tagasi oli energiatootmises hoopis teine suhtumine kui praegu. Energeetikat peeti siis äärmiselt oluliseks ühiskonna ja tööstuse alustalaks, mis tähendas, et tootmisvõimsusi rajati varuga.

Praegu on meie häda selles, et alates 2013. aastast, kui elektriturg avanes, oleme uutesse reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse investeerimisega justkui ootele jäänud.

Avatud elektrituru mõte oli selles, et kõik energiatootjad saavad tulla meie turule oma toodangut pakkuma. Sõltumata sellest, kas see energia on toodetud Eestis või mujal. Ometi tekitab niisugune süsteem ebakindlust. Kuna energiahinnad on heitlikud, siis uusi tulijaid energiaturul eriti ei ole. Need, kes tulevad, tuginevad riiklikele toetustele. Tuuleparke on juurde tulnud väga vähe, kuigi viimasel ajal on selles vallas käinud üpriski suured arendused. Enamasti on lisandunud päikeseelektritootjaid, aga niisuguse elektri tootmise potentsiaal on meil võrreldes lõunapoolsete riikidega üsna väike.

Rääkimata sellest, et tuulest ja päikesest saame kõige rohkem elektrit aasta keskel, kui me energiat kõige vähem vajame, ja talveperioodil, mil energiavajadus on kõige suurem, tuleb neist allikatest elektrit napilt. Aga millestki peame ju olema võimelised lõpuks vajamineva energia tootma.

Toon siin näiteks eelmise aasta arvud. Eesti 2020. aasta 8,4-teravatt-tunnisest elektritarbimisest kattis taastuvenergia toodang ainult 25 protsenti ehk 2,23 teravatt-tundi. Biomassist, biogaasist ja jäätmetest toodeti ligikaudu 1,3 teravatt-tundi elektrit, mis oli 56 protsenti taastuvenergiaallikate tootmismahust. Tuuleenergia andis mullu 37 protsenti taastuvenergia kogutoodangust, kokku toodeti ligi 0,8 teravatt-tundi. Päikeseenergiat toodeti võrku ligemale 0,12 teravatt-tundi.

Põlevkivist toodeti mullu enamjaolt keevkihtplokkides 2,48 teravatt-tundi ja Eesti importis 43 protsenti tarbitud elektrienergiast. Sisuliselt tähendab see seda, et nüüdisaegseid tootmisvõimsusi, mis oleksid elektriturul konkurentsivõimelised, pole enam sellises mahus ja lähiajal jääb tootmisvõimsusi veelgi vähemaks. Pärast turu avanemist pole reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse tehtud mitte ühtegi suuremahulist investeeringut.

Sellesse ei julgeta panustada, sest avatud turu kõikuvad energiahinnad ei anna kindlust, et investeeringud end ära tasuvad. Ehk siis praegu on kõik äraootaval seisukohal, elektritootmise seadmed vananevad ning nendest üritatakse veel välja pigistada nii palju kui võimalik, lootes, et küll keegi kunagi hakkab uusi reguleeritavaid toomisvõimsusi rajama. Kuna kohapealne tootmis- ja konkurentsivõimekus on järjest vähenenud, on selle asemel suurenenud elektri import kolmandatest riikidest. Siinkohal tuleks mainida, et keskkonnanõuded on seal märkimisväärselt leebemad, mistõttu on keskkonnamõju toodetud energiaühiku kohta oluliselt suurem. Kas see on see, mida me tegelikult soovisime?

Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist.
Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist. Foto: Erakogu

Peale selle on oluline ka süsteemi töökindlus. Tänavuse aasta alguses oli Euroopas hoiatav vahejuhtum, kui seal ühendus üksteisest lahti kaks suurt elektrivõrku. Kuna võrgus hakkasid elektrivoolu sagedused tugevalt kõikuma, hakkas süsteem ennast kaitsma, et suudaks edasi toimida, ning eraldas stabiliseerimiseks võrgud. Võrgu töö jäi püsima, aga kuna voolusagedus kõikus niivõrd tugevalt, siis osa tootmises ja tööstuses olevaid seadmeid lülitus välja. Hullemal juhul võinuks aga elektrivõrk tervenisti töötamast lakata.

Miks see siis juhtus?

Selle tingis asjaolu, et Euroopas on elektrivõrku lisandunud juba niivõrd palju reguleerimata elektritootmise võimsusi – näiteks ebastabiilse toodanguga tuule- ja päikeseparke –, mistõttu ongi võrgus vähenenud elektrivoolu kvaliteet. Samal ajal on näiteks Saksamaal reguleeritavaid eletritootmisvõimsusi üha vähemaks jäänud, sest riik on hakanud loobuma tuuma- ja vananevatest kivisöeelektrijaamadest. Sakslased on panustanud taastuvenergeetikasse, lootes, et sellise elektritoodangu stabiliseerimiseks teevad investeeringuid teised riigid, aga seda pole juhtunud. Meil on kahjuks praegu täpselt samasugune suhtumine: loodame ja ootame, et meie elektrivõrku aitab keegi teine stabiliseerida.

Päikesepark Viljandis
Päikesepark Viljandis Foto: Marko Saarm / Sakala / Scanpix

Samas tahame ju Eestit Venemaa elektrivõrgust lahti haakida?

Kui me peaks end aastal 2025 Venemaa elektrivõrgust eraldama, siis minu jaoks on see eriti mõtlemapanev, sest meie praegune energiaturg sellega kaasneda võivatele riskidele lahendust ei paku.

Rahvusvaheline energiaagentuur on välja pakkunud võimalused, kuidas võiks hakata võrgutasusid elektritarbijatele eristama. Kui me praegu räägime, et taastuvenergia on odav, siis selle üks põhjus on riiklikud toetused. Ühtlasi langeb tuule- ja päikeseelektri hind teatud perioodidel, kui saame seda soodsate ilmaoludega suurtes kogustes toota. Samas see ei tähenda, et teist liiki energia, mida me kasutame muul ajal, kui taastuvenergiat parajasti võtta pole, läheb odavamaks.

Võime seda vaadata ka teistpidi: teatud olukordades lähevad energiaturul hinnakäärid niivõrd suureks, et vahepeal võib elektri megavatt-tund maksta null eurot ja mingil ajal hoopis 3000 eurot või enamgi. See pole ju see, mida me tahame. Eristava võrgutasu rakendamisel tekiks olukord, kus päikese- või tuuleenergiat tarbides oleks selle võrgutasu suurem – isegi kui selle hind on null või miinusmärgiga. Taastuvenergia tõttu on elektrivõrgu stabiliseerimiseks vaja ju näiteks võrgu sünkroonkompensaatoreid ja salvestusvõimalusi, olgu need siis akupangad või hüdropumpjaamad. Nende käitamise kulu kajastukski taastuvenergia võrgutasus.

Teistpidi tekitaks see olukorra, kus peaksime jõudma arusaamisele, et energia kogused, mida tarbime, on niivõrd suured, et isegi kui me rajame akupangad või hüdropumpjaama, siis nendesse salvestatavat energiat jätkuks vaid lühikeseks ajaks. Näiteks Paldiskisse kavandatakse 500-megavatise võimsusega hüdropumpelektrijaama, aga see saaks elektrit toota korraga ainult kaheksa tundi ehk sisuliselt aitaks see jaam katta vaid nii-öelda tipuvõimsusi.

Seepärast peavad meil olema veel mingid reguleeritavad tootmisvõimsused, mida on võimalik igal ajal kasutada. Eristatud võrgutasud aitakski luua niisugustele tootmisvõimsustele konkurentsitingimused ning ma ei välistaks seejuures ühtki elektritootmisliiki. See ongi praegu mõtlemise ja otsustamise koht.

Kliimaeesmärgid ei tule meile kergelt kätte, vaid see on suur kulu ja pingutus. Peame oma tegevused ümber mõtestama ja arvestama, et kui tahame tarbida keskkonnasõbralikku energiat, siis see on kõige kallim. Ent praegu määrab meil energitarbimist hind, milles alati ei kajastu energia tootmise keskkonnajalajälg.

Aastaks 2030 tuleb süsinikuheidet vähendada 55 protsenti ja 2050 tahame juba süsinikuvaba majandust. Arvestades, et meil pärineb ligi 90 protsenti süsinikuheitest energeetikasektorist, peab just selles vallas midagi väga põhimõtteliselt muutuma. Kas see tähendab, et meie põlevkivienergeetikaajastu saab otsa?

Kas see nii läheb, on otsustamise koht, aga mina põlevkivienergeetikast ei loobuks.

Miks?

Esiteks on võimalik rakendada süsinikupüüdmise ja -ladustamise tehnoloogiaid, mis võimaldavad elektritootmise süsinikdioksiidi emissioone kordades vähendada. Selle abil saab elektrit toota palju väiksema süsinikujalajäljega kui näiteks tavapäraselt maagaasist tootes. Seejuures osaliselt ka biomassi kasutades on võimalik saavutada isegi negatiivne CO2-emissioon.

Teisalt me räägime ju põlevkivienergeetikast kui ühest suurest tööstussektorist, mille taga on tuhanded inimesed. Mind teeb kurvaks asjaolu, et riigil puudub selles küsimuses tervikpilt. Praegu pöörab riik kogu aeg tähelepanu vaid elektri hinnale. Samas võiks vaadata sedagi, mida me saame sellest, et põlevkivist elektrit toodame. Ma ei vaidle vastu, et praegu on põlevkivielektril arvestatav keskkonnamõju, aga niisuguste mõjude leevendamiseks tuleks edasi panustada.

Oleme energeetikutena selleks juba palju teinud ning väävli- ja lämmastikuheide on juba oluliselt vähenenud. Aga siin on võimalik veel edasi minna, kui me ainult seda tahaks. Näiteks kasvõi tekkiva tuha kasutusele võtmine tsemenditootmises aitaks vähendada tsemenditootmise keskkonnamõju.

Tõsi, vanade tolmpõletustehnoloogial töötavate põlevkivielektrijaamade ressurss on nüüdseks ammendunud ning seda liiki energia tootmise keskkonnamõju ja püsikulu on väga suur. Kui investeerida uue tehnoloogiaga põlevkivielektri tootmisvõimsustesse, siis saaksime elektrit toota senisest palju väiksema keskkonnamõjuga. Seda teed takistab minna poliitiliste soovide ja otsuste puudumine. Viimase kümne aasta jooksul pole ma näinud ühtegi poliitikut, kes oleks julgenud teha sel alal põhimõttelisi valikuid.

Me sõltume tulevikus elektrist üha rohkem. Me ei tohi jääda ootama ja lootma, et keegi tuleb ja teeb meie eest selle investeeringu. Ei tee! Me peame seda ise tegema. Kui paremaid variante pole, siis miks mitte teha panus põlevkivile. Meil on selleks päris oma põlevkivi ning ka vajalike oskuste ja teadmisega tööjõud.

Riik saab põlevkivi kaevandamisest ressursitasu, aga ka saastetasu. Kui me selle tööstuse kinni paneme, siis me seda raha enam ei näe ja järelikult saame edaspidi vähem ka teistesse keskkonnaprojektidesse investeerida. Rääkimata tööhõivest ja sellega seotud maksutuludest ning sotsiaalsest kindlustatusest. Kõike seda arvesse võttes ei saa ma aru, miks me praegu põlevkivienergeetika juurest ära ruttame. Kõik asjaolud ei ole ju seni läbi analüüsitud ning selle asemele pole meil tegelikult häid uusi lahendusi võtta.

Ühe võimaliku lahendusena on pakutud, et me võiks hakata energeetikas rohkem maagaasi kasutama. Tõsi, Saksamaa on öelnud, et gaas on nendele tuuma- ja kivisöeelektrist loobumisel üleminekukütus, niikaua kui paremat alternatiivi pole. Aga meie ei tohiks kohe kindlasti seda teed minna. Kui tahame ennast võimalikult palju väliste mõjude eest kaitsta, siis me ei tohiks muutuda teistest sõltuvaks – gaasi puhul siis näiteks Venemaast, kust tuleb praegu põhiosa Euroopas tarbitavast gaasist.

Vedeldatud maagaasi kandev tanker Jaapanis.
Vedeldatud maagaasi kandev tanker Jaapanis. Foto: Issei Kato / Scanpix

USAgi ütleb, et ostku me neilt veeldatud gaasi ja nad saadaks seda kohe laevadega üle Atlandi.

Gaasi võib vaadelda siin kui majanduslikku hooba, sest USA tahab ju oma energiat eksportida ja sellega tulu teenida. Aga kui meie eesmärk on toota energiat võimalikult keskkonnasõbralikult, siis tuleks vaadata kogu ahelat. Jah, võrreldes põlevkiviga on gaasist elektri tootmisel süsinikdioksiidi heide poole väiksem. Samas tuleks arvestada gaasi tootmisega kaasnevaid metaanilekkeid. Näiteks USA on tunnistanud, et metaanilekete maht on neil arvatust kaks korda suurem. Gaasisüsteemi on lihtsalt keeruline pidevalt lekkekindlana hoida. Kui gaas tuleb keeruliste kliimaoludega Venemaalt, siis miks me peaks arvama, et seal on metaanilekkeid vähem?

Mõeldes gaasi toomisele Ameerikast, tuleks arvestada, kui palju energiat kulub selle veeldamiseks, et seda saaks üle ookeani Euroopasse transportida. Rääkimata sellest, et transpordilaevadki ei sõidaks siia niisama, vaid needki vajavad ju mingit kütust. Seega, me ei saa sellist teguviisi kuidagi keskkonnasõbralikumaks pidada.

Tulles tagasi põlevkivi juurde, siis erinevalt gaasist on see ju kodumaine kütus, mille hind ei sõltu kõikuvast naftahinnast. Mind väga häirib, kui räägitakse, et põlevkivist õli tootmine on parem väärindamine kui sellest elektri tootmine. Vaatan asjale pigem teistpidi: just tänu olemasolevatele põlevkivielektri tootmise võimsustele pole saanud elektrihind meil lakke hüpata – see on taganud hinna stabiilsuse. Ehk siis tegelikult on põlevkivist elektri tootmine aidanud seda kaudselt samuti hästi väärindada, sest elektrihind pole saanud kõrgele kerkida, mistõttu on meie rahakottidesse selle võrra rohkem raha alles jäänud.

Kui otsustame põlevkivist loobuda, siis peame arvestama, et jääme teistest riikidest sõltuvaks, mis pole minu meelest sugugi mõistlik. Põlevkiviga energeetilise sõltumatuse tagamisel tulekski mängu süsinikupüüdmise ja -ladustamise tehnoloogia, mis aitab kliimaeesmärke saavutada. Tõsi, mõnigi arvab, et see pole tõsiselt võetav lahendus. Aga energeetikuna küsiksin: milline siis on alternatiivne lahendus, kui meil pole praegu ühtki head valikuvõimalust?

Samas käivad meil Eestis ringi ju tuumamehed, kes ütlevad, et siia oleks mõistlik tuumajaam rajada?

Võimaliku tuumajaamaga seostub kohe üks pragmaatiline probleem. Juhul kui meie tuumajaama arendajad jäävad nende väikeste moodulreaktorite juurde, millega nad esialgu oma plaani tutvustades välja tulid, siis nende tehnoloogia on praegu alles kuuendal valmisolekutasemel. Rakendamisvalmis oleks tehnoloogia seitsmendal tasemel ning päris kindlad võiksime selle töökindluses olla alles üheksandal tasemel. Ehk siis see pole üldsegi realistlik, et me saame aastal 2030 või alates mõnest järgmisest aastast niisugust tehnoloogiat kohe rakendada. Pealegi on puudu ka seadusandlik pool koos rahvusvaheliste kokkulepetega.

Juhul kui meile on oluline energiajulgeolek, tuleb arvestada, et ka tuumaenergiaga hakkame kellestki sõltuma: meil on vaja kellegagi kokkuleppeid, et tuumkütust saada, ja samas peame jääma kellelegi lootma ka tuumajäätmete käitlemisel. Me ei suuda ju ise selliseid jäätmeid utiliseerida ning peame need pärast viima sinna, kus neid hoiustatakse keskkonnasäästlikul moel.

Lõpuks taandub kõik sellele, milline keskkonnamõju on meie käsitluses ohtlik, milline vähem ohtlik ja milline mitte. Isegi tuumaenergeetikas tuleb meil arvestada kaudse süsinikuheitega, sest sellise elektrijaama ehitamiseks tuleb kulutada väga palju betooni, metalli ja muid materjale. Kas kiirgusoht on arvestatav keskkonnamõju või mitte? Kas see ikka on see, mida tahame?

Arvestades, et me pole praegu suutnud isegi uusi tuuleparke rajada märkimisväärsel hulgal, siis kahtlen, et saame niivõrd lühikeses ajaraamis ehk 2030. aastate alguseks tuumajaama töövalmis, millele peaks veel eelnema ühiskonna heakskiit.

Me näeme, et energeetika masinapark muudkui vananeb, seadmeid pannakse seisma ja uusi juurde ei tule. Seepärast peab meil olema lahendus, mida saame vajaduse korral kasutada. Iseasi, kas me seda kasutame või mitte. Samas on see meil «kuuris» olemas, et vajaduse korral kasutada.

Eesti tuleviku energeetikas peab silmas pidama ka pideva baasvõimsuse olemasolu.
Eesti tuleviku energeetikas peab silmas pidama ka pideva baasvõimsuse olemasolu. Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Niisuguse varuvõimaluse tagamine on kulu, aga kuigi riik tahab meil kõigelt kokku hoida, ei tohiks me seda energeetikas teha. See on täpselt nagu kaitsekulutuste põhimõte: kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Sama põhimõte peaks meil kehtima ka energeetikas ehk kui tahame igal ajal – isegi kui välisühendused peaks katkema – elektrit kasutada, tuleb valmistuda tulede kustumiseks.

Me ju nägime, kuidas riigipiirid läksid Euroopa Liidus koroonapandeemia puhkedes hoobilt kinni. Energiakriisi korral juhtub sama, sest kui kellelgi peaks tekkima energiadefitsiit, siis iga riik katab oma energiavajaduse ning alles seejärel saaks mõelda teiste peale.

Kui räägime, et aastaks 2030 jätame reguleeritavaid elektritootmisvõimsusi alles 1000 megavati jagu, siis see on probleem, kuna meie elektritootmisesse on seeläbi planeeritud defitsiit. Meie häda on seegi, et energeetikavallas on kaks suurt ettevõtet jagatud kahe riigiasutuse vahel: võrguettevõte Elering allub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ning energiaettevõte Eesti Energia rahandusministeeriumile. Omaniku ehk riigi huvi on teenida nende ettevõtetega kasumit. Eleringi tulusus oleneb energia transiidist: kui palju volte selle juhtmetest läbi käib, nii palju kasu ka teenitakse. Aga kas energia, mis juhtmetes liigub, on toodetud meil kohapeal või kuskil mujal, see neid ei huvita.

Eesti Energia puhul on jälle häda, et kuna põlevkivienergeetikat töös hoida on kulukas ja see nõuaks uusi investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse, on tal kasumlikum arendada taastuvenergiaprojekte kui panustada varustuskindlusse ja energiajulgeolekusse. Tegelikult Eesti Energia ei vastuta varustuskindluse tagamise eest. See on Eleringi ülesanne. Võib-olla tuleks see vastutus anda Eesti Energiale või luua sõltumatu riigiasutus, mis vastutaks just varustuskindluse ja energiajulgeoleku eest. Esmase ja kiireima meetmena leevendaks kujunenud olukorda võrgutasude eristamine, mis motiveeriks tootjaid ka kohapealsetesse reguleeritavatesse võimsustesse investeerima.

Meie energeetika on põlevkivile tuginenud juba üle saja aasta. Kas süsinikupüüdmise abil oleks meil võimalik sellega veel pikalt edasi ratsutada?

Põhimõtteliselt küll. Süsiniku püüdmiseks on mitu varianti. Üks võimalus on eraldada põlevkivist süsinik juba enne põletamist. Järgmised variandid on süsinikdioksiidi eraldamine põlemisprotsessi käigus või siis selle järel, enne kui heitmed korstnast väljuvad. Eraldamise järel tuleb CO2 töödelda, et seda oleks võimalik viia võimalikku kasutus- või siis ladustuskohta. Tõsi, ka CO2 ladustamisel jääksime sõltuvaks mõnest teisest riigist, sest meil pole selleks sobivaid tingimusi. Kuna Norra on Põhjamere alla CO2 ladustamiseks juba investeeringud teinud ning neil on selline võimalus olemas, oleks see meilegi kõige sobivam potentsiaalne CO2 ladustuskoht.

Olen nõus, et CO2 maa alla matmine tekitab inimestes küsimusi, kas see ikka on mõistlik. Samas on CO2 juba sajandeid maa alla pumbatud, et nafta ammutamisel selle saagikust suurendada, niisiis poleks selles midagi uut. Uus oleks nüüd selle juures ainult spetsiaalselt CO2 hoiustamiseks rajatud hoidlate kasutamine. Sisuliselt ei võta me nüüd maakoorest süsivesinikke naftana välja, vaid pumpame sinna süsinikdioksiidi. Meeles pidades seda, et mida vähem tarbime, seda vähem tekib süsinikdioksiidi.

Nii jõuame tõdemusele, et kõige parem energia on kokkuhoitud energia. Meil tuleb mõelda, kuidas vähendada energiatarbimist ning seeläbi ka energeetika keskkonnamõju.

Me peaks praegu tõsiselt tegelema ka energiatootmisseadmete efektiivsemaks muutmisega. Näiteks parandades olemasolevate kivisöe- ja gaasielektrijaamade tööd, väheneks üleilmne süsinikuheide vähemalt kümnendiku võrra. Miks me siis ei tee seda, kui meil on süsinikuheite vähendamisega juba väga kiire? Kümne aastaga oleks ühe aasta emissioon tekkimata jäänud.

Praegu hindame erinevaid energiatootmise võimalusi millegipärast vaid ühe teguri, see on süsinikuheite järgi. See on ju sama hea, kui ütleksin tudengitele, et panen neile hinded pikkuse järgi!

Samas oleme põlevkivienergeetikas ju teinud suure arenguhüppe: põletustehnoloogia muutmise tõttu on väävliheide muutunud praktiliselt nulliks, lämmastikoksiidide tase on langenud allapoole lubatud Euroopa Liidu norme ning vähenenud on ka summaarne CO2-heide ja põlevkivi kulu. Sisuliselt on elektrijaamades põlevkivi põletamisel süsinikuemissioonid kivisöejaamade omast väiksemad. Miks me siis ütleme, et põlevkivist energiat toota on väga paha, kui see on tegelikult keskkonnamõju poolest parem kui näiteks Saksamaa või Hiina söejaamades?

Kui me ei taha enam hädavajalikku reguleeritavat baasvõimsust hoida, nagu kipub kogu Euroopas olema, siis tahes-tahtmata liigub niisugune võimekus kolmandatesse riikidesse ehk siis praegu näiteks Venemaale. Sel moel saabki Euroopa Liit 2030. või 2050. aastal näidata, et on CO2-heidet vähendades kliimale niivõrd palju head teinud, jättes aga seejuures arvestamata, et mingil ajahetkel toodab meile keegi teine energiat ja seda palju suurema keskkonnamõjuga. Kokkuvõttes ei saagi me nõnda tegelikult globaalset heitmehulka vähendada. See poleks rohepööre, vaid skeemitamine, millega maailma paremaks ei muuda.

Mind teeb valvsaks asjaolu, et meil pole praegu head alternatiivset tehnoloogiat, millega saaks energiat kuidagi teisiti toota. Veel praegugi tuleb kogu maailma primaarenergiatoodangust 79 protsenti fossiilsetest ja vaid 21 protsenti mittefossiilsetest allikatest. Viimasest omakorda natukene üle poole tuleb taastuvatest allikatest ehk veest, tuulest, päikesest ja biokütustest ning ülejäänud pool tuumajaamadest.

Kas tundub realistlik hüpata nüüdse 11-protsendilise taastuvenergia osakaalu pealt 90-le? Seejuures on vaja ju arvestada, kui palju uusi ressursse me niisuguseks pöördeks vajame: nende kaevandamisel ja tootmisel on samuti keskkonnamõju. Praeguse rohepöördega seotud rapsimise taustal ei näe ma mingit võimalust, et energeetika kesk konnamõju saaks kokkuvõttes kuidagi väheneda – tegelikult see hoopis kasvab.

Kui võtame kõne alla heitliku toodanguga taastuvenergeetikale salvestamisvõimalusi pakkuvad akud, siis tuleks ka vaadata, kust me saaks akude tootmiseks vajalikku materjali ning kas me ikka tahame seda igast riigist osta. Rääkimata üldse akude toormaterjalide tootmise keskkonnamõjust ja akude lühikesest elueast.

Kui tahame kliimaeesmärke saavutada, siis me ei tohiks rääkida üksnes rahast, vaid peame vaatama tervikut. Iga energiatootmise liigi kõikvõimalikud keskkonnnamõjud tuleks nii-öelda hällist hauani üksipulgi lahti võtta. Niisuguseid arve ja analüüse pole ma siiani veel näinud. Nii kaua kui me sääraselt oma eesmärke ei taotle, ei saa me ka ootuspäraseid tulemusi.

Aga vesinikuenergia – sellest räägitakse ju kui puhtast tulevikuenergiast?

Vesinikuenergia puhul ei räägi keegi sellest, kuivõrd energiamahukas on vesinikutootmine, ega sellestki, millest seda toodetakse. Praegu toodetavast vesinikust tuleb põhiline osa fossiilsetest kütustest. Meil on veel väga pikk tee minna, et vesinikku teistest allikatest saada.

Kui ma näen, et energia tootmise võimekuses on meid ootamas defitsiit, siis vesiniku tootmine ainult süvendaks seda. Kõige ideaalsematel tingimustel tuleb meil ühe teravatt-tunni vesinikuenergia tootmiseks kulutada 1,4 teravatt-tundi elektrienergiat. Sellise süsteemi toimimiseks peaks meil olema energia ületootmine.

Näiteks Lõuna-Korea seadis esimesena sihi muuta oma energiatootmine vesinikupõhiseks. Ent piirkonnas, kus seda katsetati, toimus ridamisi plahvatusi, ning lisaks sellele oli veel muidki põhjuseid, miks vesinikuenergia muutus kohalikele vastumeelseks. Iga energiatootmise liigi puhul peame alati rääkima ausalt kõikidest võimalikest riskidest, ükskõik kui puhtaks me seda ka ei pea.

Aga ma siiski ei ütle, et vesinikuenergeetika arendamisega ei tuleks tegeleda – tuleb küll, ja kõigi teistegi võimaluste kallal on vaja edasi töötada, rääkides ausalt nende plussidest ja miinustest.

Rahvusvaheline energiaagentuur on prognoosinud, et aastal 2050 võib vesinikust tulla 10 kuni 15 protsenti kogu primaarenergia toodangust. Ehk siis võime arvata, et tulevikus moodustab vesinikuenergia meie energiaportfellist vaid ühe väiksema osa.

Praegu pole meil olemasolevale häid alternatiive ja me ei saa energeetikas loota naabrite peale. Kuigi näiteks Soome on energiaimporti Venemaalt vähendanud, ostavad nad poole oma puudujäävast energiast ikkagi Rootsilt ja ülejäänud poole endiselt Venemaalt. Olkiluoto tuumaelektrijaama uue kolmanda reaktori ehitus on ju veninud ning see pole siiani tööd alustanud.

Samas on Rootsiski, mis on aidanud ka Taani energiapuudujääki katta, tootmisvõimekus vähenemas vananevate tuumajaamade sulgemise tõttu. Meiegi oleme tegelikult elektritootmisega sügavas defitsiidis ning puudujääv osa tuleb kolmandatest riikidest ehk siis suures osas Venemaalt. Oma energiaportfelli kavandades tuleb ka selliste riskidega arvestada. Ma ei näe, et kuskil tekiks tootmisest välja langevate võimsuste asemele uusi, see on probleem.

Kui see oleks teie teha, siis milline võiks meie energeetikavaldkond välja näha aastal 2050?

Kui praegu jääb meil energiatarbimise tipuvõimsus 1500 megavatt-tunni kanti, siis 30 aasta pärast küünib see tagasihoidliku prognoosi kohaselt ehk juba 2000ni. Selles mahus peaks meil siis olema ka reguleeritavaid tootmisvõimsusi – selles ei tohi kindlasti järele anda. Tahaks, et meie energiatootmine ei toimiks siis enam turu-, vaid keskkonnamõjude põhiselt. Tarbijal peaks olema võimalik valida, millise keskkonnamõjuga elektrit ta kasutab, ning vastavalt ta ka maksaks selle eest. Ehk siis suurema keskkonnamõjuga energialiikide hind on kallim.

Kuna pean varustuskindlust hästi oluliseks, ei välistaks ma meie energiaportfellis ühtki tootmisvõimalust ning kõigi teiste kõrval on oma koht ka põlevkivienergeetikal. Energiajulgeolekut silmas pidades ei saa me kuidagi põlevkivist mööda vaadata. Põlevkivi ja ka kivisöe kasutamisel on üks tulevikulahendus süsiniku püüdmine, millega maailma suured riigid arvestavad oma plaanides. Isegi kivisöeelektrist sõltuv Hiina arvestab süsinikupüüdmise tehnoloogiaga, et saavutada 2060. aastaks süsinikuneutraalne majandus. Selleta poleks nad endale niisugust eesmärki püstitanud.

Miks tasub energeetikat õppida?

Olen ärgitanud noori energeetikat õppima just seepärast, et mina eksperdina ei oska praegu pakkuda head lahendust, kuidas oleks üleöö võimalik väikese keskkonnamõjuga energiat toota ja nii, et seda jagub kõigile. Ehk oskavad nemad meie seniste teadmise alusel välja arendada tehnoloogiad, mis aitavad päriselt nüüdseid probleeme lahendada.

Paraku tühjad loosungid ja plakatitega meeleavaldused ei paku meile olukorra parandamiseks lahendusi. Üritame teadlikult ju kõik oma keskkonnamõju vähendada. Seevastu, kui oleks suurepärased uued keskkonnahoidlikud ja taskukohased tehnoloogiad, siis võetaks need kohe kasutusele.

ALAR KONIST

Alar Konist on sündinud 6. mail 1985. aastal Vinnis. Põhi- ja keskhariduse sai Rakvere gümnaasiumis.

Aastal 2004 asus õppima Tallinna tehnikaülikoolis (TTÜ) soojustehnikat. Bakalureusetöö kaitses 2007. aastal ja magistritöö 2008. aastal. Doktoritöö põlevkivienergeetika keskkonnatehnilistest aspektidest kaitses TTÜ soojustehnika instituudis 2013. aastal.

2014–2015 täiendas end külalisteadlasena USA-s Browni ülikoolis.

2006. aastal asus insenerina tööle TTÜ soojustehnika instituudis, millest sai 2017. aastal energiatehnoloogia instituut. 2016. aastast oli selle instituudi kütuste ja õhuanalüüside ning soojustehniliste katsete uurimisrühma juht. 2018. aastast professor; praegu juhib energiatehnoloogia instituudi jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma ning kütuse ja õhuemissioonide analüüsi teadus- ja katselaborit.

Tema osalusel on ilmunud üle 50 teaduspublikatsiooni, millest enam kui 40 on kõrgeima taseme ehk nn 1.1-klassi teadusartiklid.

Tema juhendusel ja kaasjuhendusel on kaitstud kaks doktoritööd ja 12 magistritööd ning valmimas kolm doktoritööd.

2006. aastast Eesti soojustehnikainseneride seltsi liige ning alates 2015. aastast seltsi juhatuse ja nõukogu liige.

Aastast 2017 TTÜ energiatehnoloogia instituudi nõukogu liige, 2019. aastast peale TTÜ senati liige.

2020. aastast Eesti keskkonnauuringute keskuse nõukogu liige. Samast aastast alates esindanud Eestit rahvusvahelise energiaagentuuri keevkiht-tehnoloogiate koostööprogrammis.

Kuulub mitmete rahvusvaheliste erialaajakirjade retsensentide hulka.

2021. aastal pälvis presidendi noore teadlase preemia.

1998 alustas noorkotkana ja täisealisena sai kaitseliitlaseks; kuulub ka abipolitseinike ridadesse.

Peres kasvab kolm last. Vabal ajal meeldib lastega olla, suusatada, ja kui lund pole, siis joosta ning võimaluse korral käia isal abis vilja lõikamas.

Intervjuu ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.

Horisont
Horisont Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri
Märksõnad
Tagasi üles