Kliiniline psühholoog Kariina Laas: epideemia mõjusid peame veel kaua klaarima

Kariina Laas. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Eestlane on jätkuvalt pigem raskemeelne inimene ning kuigi vaimse tervise probleemide teadlikkus on viimastel aastatel tõusnud, ei paista kliiniliste psühholoogide puudusel lõppu.

Viimasel ajal on avalikkuses senisest tõsisemalt luubi alla võetud Eesti inimeste vaimse tervisega seotud problemaatika. Räägitud on koroonakriisi laastavast mõjust inimeste psüühikale, mille järelmõjudega tuleb Eesti ühiskonnal ilmselt tegeleda veel aastaid pärast koroonapandeemia lõppu. Kuidas on lood eestlaste vaimse tervisega, millest psüühikahäired tekivad, milline on ja milline võiks olla psühholoogide roll Eesti ühiskonnas ning kuidas pidurdada laste ja noorte seas levivat nutisõltuvust – kõigest sellest vestles Tartu ülikooli psühholoogia instituudi juhataja Kariina Laasiga Horisondi toimetaja Helen Rohtmets-Aasa.

Milline on Eesti inimeste vaimne tervis?

Keskmine või pigem kehv, arvestades enesetappude arvu 100 000 elaniku kohta ning depressiooni ja alkoholiprobleemide levimust võrreldes teiste riikidega. Sarnaneme depressiivsuse poolest rohkem Soomega, aga Läti ja Leedu on eelnevat arvestades veelgi kehvemas seisus. Hea on aga see, et meil on hakatud vaimse tervise probleemidele rohkem tähelepanu pöörama.

Kui mõelda, et veel 30 aastat tagasi ei tohtinud kellelgi vaimse tervise probleeme olla – nii kui midagi sellist ütlesid, siis tembeldati sind kohe hulluks, kes tuleks kinnisesse asutusse panna –, siis on olukord ikkagi väga palju paranenud. Oleme hakanud psüühikahäiretest avalikult rääkima, saame aru, et vaim ja keha kuuluvad kokku. Isiklikke lugusid on meedias jaganud paljud avaliku elu tegelased ja see aitab stigmat vähendada.

Inimesed ongi hakanud oma vaimset tervist hoolikamalt jälgima, märkavad, kui nende sõprade, tuttavate ja lähedastega on midagi lahti, ja julgevad ka rohkem spetsialisti poole pöörduda. Kui nõukaajal meil ei olnudki üldse psühholooge, vaid ainult psühhiaatrid, kelle juurde sattusid kõige tõsisemad juhtumid, siis praegu leiavad inimesed psühholoogid järjest enam üles.

Miks meil on nii palju raskemeelsust?

Meie kahjuks räägib esiteks pime sügistalvine periood, mis paljude inimeste meeleolu alla viib. Valguse vähesus võib bioloogilise kella segamini ajada, samuti võib vähese päikesevalgusega kaasneda D-vitamiini puudus, mõlemad väljenduvad depressiivsuses. Seega peaks iga mõistlik eestlane jälgima, et D-vitamiini tase normis oleks.

Muidugi on sama häda sellisel laiuskraadil mujalgi. Edasi, kui võrdleme end näiteks itaallastega, siis eestlased on rohkem sellised omaette hoidjad, kes jagavad oma muresid vähe ja mõtlevad, et probleemidega tuleb ise toime tulla.

Muidugi on meilgi asjad selles mõttes paremuse poole liikumas. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, ja teistpidi suurendab rõõmu jagamine rõõmutunnet. Muredest rääkimine aitab neid leevendada ja eriti oluline on see üksindustunde puhul, mis on ka üks depressiooni tunnuseid. Seega tuleks inimliigi loomupärast sotsiaalsust silmas pidades teadlikult sotsiaalseid suhteid hoida ja parandada, kuigi praeguses koroonaolukorras on see raskendatud.

Millest vaimse tervise probleemid tekivad? Kas süüdistada saab eelkõige keskkonda, geene või midagi muud?

Üldistatult võib öelda, et 50 protsenti geenid ja 50 protsenti keskkond. Iga inimese puhul tuleb aga kindlasti vaadata tema isiklikku tausta. Kui näeme, et inimese suguvõsas on esinenud depressiooni, siis pole ime, kui see ka temal välja lööb. Samamoodi on paljude teiste haigustega, näiteks diabeediga, nii et ei ole vahet, kas räägime füüsilistest või vaimsetest probleemidest.

Alati ei olegi vaja teha geeniuuringut, et ohumärke näha, piisab pilguheidust suguvõsa ajalukku. Kui ohumärgid on olemas, siis on võimalik teadlikumalt oma eluga midagi ette võtta. Kui suguvõsas on esinenud depressiivsust või muid vaimseid probleeme, siis tasub eriti tähelepanelikult hoolitseda nii oma vaimse kui ka füüsilise tervise eest: toituda tasakaalukalt, magada piisavalt, mitte ahmida endale liiga palju tööd ja õppida stressi maandama. Nii saab probleeme ennetada ning ka kiiremini raskustest üle, kui need peaksid tekkima.

Teine pool on keskkond, aga perekonnas kipuvad need asjad segamini minema. Ühest küljest on meil oma vanemate geenid, teisest küljest loovad vanemad keskkonna, mis on nende geenide nägu. Kui lapsel on näiteks ärev vanem, kes kogu aeg pabistab ja hoiatab kõikvõimalike ohtude eest ning seab nendest hoidumiseks lõputult reegleid ja piiranguid, siis võtab laps eeskuju ja muutub ka ise ärevamaks ja ettevaatlikumaks. Lisaks on ta saanud vanemalt poole geneetilist materjali, millesse on sisse kirjutatud tavapärasest enam ärevust.

Selge on see, et lapsepõlvest saavad alguse paljud probleemid, mida inimesed teinekord elu lõpuni klaarivad. Samas ei saa öelda, et elu on tuksis, kui geenidesse on sisse kirjutatud keskmisest enam tundlikkust. Enda emotsioonidest teadlikud vanemad, kes on kujundanud aktsepteeriva ja toetava kodukeskkonna, mudeldavad seda ju lastelegi. Laps õpib tundlikkust heas mõttes ära kasutama, on võimeline täiel rinnal elama ning oma potentsiaali ära kasutama. Ja täiskasvanuna saame ju teadlikult endaga tööd teha ning oma elu kujundada.

Kuidas teile kliinilise psühholoogina tundub, kas vaimse tervise probleemid on viimasel ajal sagenenud?

Tahaks vastata «jah», aga seda on raske hinnata, sest olukorras, kus vaimse tervise probleemid pälvivad avalikkuses palju tähelepanu, pöördutakse psühholoogi poole ka kergemate ja alles algavate probleemidega. Iseenesest on see suurepärane, sest nii on võimalik raskemaid probleeme ennetada. Teisalt võivad tähelepanul ka varjuküljed olla. Inimesed kipuvad tajuma negatiivseid emotsioone kui midagi sellist, millest peab ilmtingimata kohe kiiresti lahti saama, ja võivad seetõttu üle reageerida.

Tegelikult on kõik emotsioonid evolutsiooniliselt vajalikud. Näiteks on täiesti normaalne olla aeg-ajalt pinges ja tunda ärevust. Ma ei räägi siin loomulikult patoloogilisest ärevusest, mis takistab normaalset toimimist ega lase magada. Ärevus koos tugevamalt väljendunud hirmuga on kõige olulisem ellujäämist toetav emotsioon ning kui see oleks meeldiv, oleksime ammu auto alla jäänud või mingil muul viisil elu kaotanud.

Küsimus on aga tõlgendamises. Kui ütlen endale, et appi, kui õudne, mul on ärevus ja pean sellest kohe lahti saama, siis tekitan sellega endale negatiivseid emotsioone juurde ning pinge ja ärevus kasvavad. Kui aga mõistan, et tunnen end vastikult, sest täna oli väga raske päev, ütlen endale, et see on normaalne, igaüks tunneks nii, ja et see tunne läheb varsti üle, kui annan endale veidi puhkust, siis ma hoopis maandan stressi. Kõige tähtsam ongi, missugune silt oma tunnetele külge pannakse. Emotsioonide normaliseerimine on asi, mida kõik psühholoogid teevad, ja seda tasuks käsitleda juba koolis.

Aga nagu juba öeldud, siis probleemidest rääkimine – ja seda eriti koroonaajal –, on eestlaste ajalugu arvestades väga hea.

Kui hästi me üldse tunneme inimese psüühikat? On teil olnud olukordi, kus jääte kliinilise psühholoogina abi andmisel kimpu?

Psühholoogi töö peamine võlu seisnebki selles, et inimesed on väga erinevad, kahte ühesugust pole. Psühholoogiateadus on kõvasti arenenud ja psüühika toimimise alustalad saab ülikoolis selgeks, kuid alles praktiseerides saab need teadmised tervikuks integreerida. Lihtsam on siis, kui probleem on kestnud lühikest aega. Kui tegemist on aastate jooksul kuhjunud probleemidega, mille taga võivad olla ka mingisugused traumad, siis on asi mõistagi keerulisem ja ajamahukam.

Loomulikult tekib igal psühholoogil momente, kus mõistus saab justkui otsa. Kliinilise psühholoogi pädevus ei ole igavene, mis tähendab, et tuleb ennast pidevalt täiendada. Kõigepealt õpitakse ülikoolis 3 + 2 aastat, siis veel arstide residentuuriga sarnanev kutseaasta, ning seejärel tuleb iga seitsme aasta tagant kutset uuendada. See tähendab regulaarseid koolitusi, mille käigus tekib uusi ideid.

Lisaks on ette nähtud kogenud kolleegidega keerulisemate juhtumite arutelud ehk supervisioonid. Kolleegidelt saab teinekord väga head nõu ja abi. Supervisiooni käigus on tagatud täielik konfidentsiaalsus, mis tähendab, et juhtumeid esitatakse nii, et inimest ei ole võimalik tuvastada. Kui selline oht on olemas, siis juhtumit arutamiseks üldse ei esitata.

Viimasel ajal on palju räägitud psühholoogide puudusest. Kui hull seis on?

Nõudlus on praegu pakkumisest mitu korda suurem – ka erafirmades tuleb kvalifitseeritud psühholoogi juurde pääsemist oodata mitu kuud. Psühhiaatrid on öelnud, et neil oleks hea meel, kui iga psühhiaatri kohta oleks neli kliinilist psühholoogi, aga meil pole kahtegi, nii et seis on päris hull. Lisaks on nappus ka psühhiaatritest. Abiotsija tahab vastuvõtule saada võimalikult ruttu, mis annaks ka võimaluse häiret ennetada või selle süvenemist ära hoida, mitte tegeleda süvenenud seisunditega, mis on oluliselt ressursimahukam.

Puudus ei ole seejuures mitte üksnes kliinilistest psühholoogidest, vaid ka kutsega psühholoog-nõustajatest, kes võtaksid osa kliiniliste psühholoogide koormusest enda kanda. Samuti on suureks probleemiks koolipsühholoogide põud. Kuna seadusega on ette nähtud, et tasuta psühholoogi teenus peab olema tagatud igas koolis, lähevad koolidesse tööle ka sellised tublid noored inimesed, kellel on ainult bakalaureusekraad ja seega suurem osa vajalikust kvalifikatsioonist puudu.

Koolipsühholoogi peamine ülesanne ei ole teraapia tegemine ega nõustamine, vaid koostöös sellise koolikeskkonna loomine, kus nii õpilased kui ka õpetajad oleksid vaimselt tervemad. Loomulikult nõuab selline töö kõrgelt koolitatud spetsialiste, keda pole aga piisavalt.

Mis kvalifitseeritud psühholoogide puuduse taga on?

Noorte huvi psühholoogiat õppima tulla on küll väga suur, kuid valukohaks on psühholoogide kutseaasta: viimane aasta 3 + 2 + 1 õppest, mida võiks võrrelda arstide residentuuriga, kuid mis ei ole seniajani riiklikult rahastatud tasemeõppe osa. See on tähendanud, et pädevuseks vajalikud koolitused on tulnud ise kokku korjata (ja nende eest ise tasuda) või siis on õnnestunud kutseaasta läbida TÜ psühholoogia instituudis projektirahade toel.

Tänuväärselt eraldati selle aasta riigieelarvest esmakordselt raha psühholoogide kutseaastate jaoks, aga see allub riigihanke korrale, mis pole stabiilsuse tagamiseks just parim lahendus. Sellegipoolest loodan, et see eraldis võimaldab nii kooli- kui ka kliinilise psühholoogi kutseaastaid rahastada juba sellest sügisest ning peagi muutub kutseaasta tasemeõppe normaalseks osaks.

Kariina Laas Tartu ülikooli psühholoogia instituudi Uues Anatoomikumis oleva õppehoone ajaloolises ringauditooriumis. Foto: Lauri Kulpsoo

Räägime ka koroonaepideemia mõjudest. Kui sügavas vaimse tervise kriisis me praegu oleme?

Paljude inimeste seisund on kahtlemata halvenenud. Samas panime kolleegidega eelmisel kevadel tähele, et paljud hingasid karantiini jäädes kergendunult. Need olid inimesed, keda ohustas läbipõlemine, kuid kes said ootamatult puhata. Lisaks jääb suur hulk inimesi kusagile vahepeale.

Kui mõelda näiteks lastega peredele, siis on kodukontorit kindlasti lihtsam jagada peredes, kus lapsed tulevad omaette olemise ja kooliasjade tegemisega paremini toime. Kui lapsed vajavad aga pidevat hoolt ja juhendamist ning sellele lisaks tuleb veel enda tööasjadega tegeleda, siis loomulikult stressitase tõuseb ja hakkavad välja lööma ka kõikvõimalikud vaimse tervise hädad.

Kolleegid räägivad, et paljudel erivajadustega lastel on tekkinud osa abiprogrammide hektilise toimimisega seoses tugevad tagasilangused. Üksikutel vanemaealistel on väga raske. Kindlasti on stressitase praegu tavalisest kõrgem ühiskonnas tervikuna, sest ebakindlust tuleviku suhtes on rohkem kui kunagi varem: mitte keegi ei tea, kui kaua see olukord veel kestab. Udune tulevikupilt, stress ja tüdimus tõstavad omakorda frustratsioonitaset, mille väljendusi ka meedia vahendab.

Tegelikult saamegi epideemia mõjusid hinnata alles pärast kriisi lõppu. Osal inimestel läheb kohe kergemaks, kui stressitase langeb. Raske depressioon või süvenenud ärevus- või sõltuvushäire aga niisama lihtsalt üle ei lähe. Tõenäoliselt peame epideemia mõjusid klaarima veel kaua.

Koroonaaeg süvendab ilmselt sedagi probleemi, millest on palju rääkinud ajuteadlane Jaan Aru. Kas liigne nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine võib meie koolilaste ajud lootusetult ära rikkuda?

See probleem on tõesti hirmutav ja ega me täpselt tea, mis selle tagajärjed võivad olla. Teame, et meie ajus on niinimetatud motivatsioonirada, millega seostuvad ka kõik sõltuvust tekitavad ained ja käitumised. Motivatsiooniraja stimuleerimine on hästi meeldiv, see tekitab eufoorilise ja energilise emotsiooni, mida tahaksime kogu aeg tunda.

Loomupäraselt tekitavad sarnaseid tundeid eelkõige eesmärgistatud tegevused, millega vähemalt mingil momendil kaasneb preemia, nagu enese ületamine spordis, õppimises või hobides, aga ka sõpradega suhtlemine ja muud mõnusad või põnevad tegevused. Nutiseadmest saab sama stimulatsiooni aga kätte palju kergemini: lähed justkui jahile, võid seadmes lõpmatuseni surfata, et midagi põnevat leida, ka mängude mängimisest tekib hasart. Või siis täidab nutiseade eneserahustamise funktsiooni.

Ajule see igal juhul meeldib, kuid inimesed on nii sõltuvust tekitavate ainete kui ka nutiseadme stimulatsiooni suhtes tundlikud erinevalt: mõni on nutiseadmes palju tugevamalt kinni ja vihastab märksa enam, kui see tal käest võetakse.

Uuringud näitavad, et lastel, kes veedavad sotsiaalmeedias ja internetis rohkem aega, esineb ka rohkem ärevus- ja meeleoluhäirete sümptomeid. Loomulikult paneb see muretsema. Kui lapsel on meeleolu nukker, näiteks on koolis probleemid, siis ta võibki mõtete kõrvalejuhtimiseks ja lohutamiseks internetis ja sotsiaalmeedias rohkem aega veeta. See võib tõmmata teda aga omakorda negatiivsesse sõltuvusspiraali.

Kui vaadata palju ekraani ja näpistada aega juurde ka hilistest õhtutundidest, tekitab see meeleolu- ja ärevushäirete sümptomeid ainult juurde, sest ka uneaeg jääb lühikeseks. Tekib vajadus kogu aeg kursis olla, mida teised postitavad ehk nii-öelda hirm midagi maha magada (nn fear of missing out ehk ilmajäämise hirm – toim.), millest samuti palju räägitakse. Tegelikult ju ei pea kogu aeg kõigega kursis olema, aga selline sundkäitumine tekitab omakorda ärevust ja pinget juurde.

Kuidas peaks vastutustundlik vanem sellises olukorras käituma?

Panema paika rangemad reeglid ja jälgima, et neid ka täidetakse. Selgitama. Me ei saa arvutite või nutiseadmete kasutamist täielikult ära keelata. Elame ühiskonnas, kus elektroonika on igapäevaelu normaalne osa ja seda eriti praegu, kui paljud lapsed on distantsõppel. Pealegi kaasneb seadmetega palju kasulikku: need aitavad õppida ja olla teistega ühenduses.

Kui aga lubame lapsel end tundide viisi nutiseadmes stimuleerida, siis on järjest raskem leida talle asendustegevusi, mis teda samaväärselt köita suudaksid. Lihtsam on varasest east peale jälgida, et sellist olukorda ei tekiks, veeta lastega võimalikult palju aega koos, käia nendega õues ja juhatada neid raamatute juurde, mille lugemine annab samuti mõnutunnet. Väga oluline on seejuures vanemate eeskuju, seega vaadakem kõigepealt ise peeglisse.

Möödunud aasta lõpust kuulub psühholoog ka valitsuse teadusnõukoja koosseisu. Kuidas saavad psühholoogid valitsust aidata?

Psühholoogidel on asja peaaegu igale poole, kus on tegemist inimestega, ja see teadmine alles hakkab üldsusele vaikselt kohale jõudma. Psühholoogiat ei ole õige seostada vaid silmast silma tehtava nõustamisega ja päriselust kaarega mööda käiva teadustööga.

Psühholoogid vaatavad psüühikat kompleksselt ja kui tegemist on nii tundlike teemadega nagu koroonaepideemia, kasvav ärevuse- ja frustratsioonitase, psüühikahäirete sagenemine ja vaktsineerimisvastasus, siis on neil siin väga palju kaasa rääkida. Näiteks selgitada, mismoodi inimesed võiksid ühele või teisele sõnumile või piirangule reageerida, ning anda nõu, kuidas edastada sõnumeid nii, et need konstruktiivselt vastu võetaks.

Psühholoogide kaasamisest võiks kasu olla kõigis poliitikakujundamise valdkondades. Mõtleme kasvõi keskkonnaprobleemidele: me saeme oksa, mille peal ise istume, ja muuta saab seda ainult inimeste endi suhtumist ja käitumist muutes.

Oleme pööranud psühholoogide laiale ühiskondlikule rollile järjest enam tähelepanu ka õppe- ja teadustöös; oleme teinud uuringuid, kuidas inimeste käitumist psühholoogiliste võtetega suunata, näiteks kuidas panna neid tervislikumalt käituma või paremini makse maksma, seda viimast on uurinud ka teadusnõukoja liige Andero Uusberg.

Seda taktikat nimetatakse nügimiseks või müksamiseks ja psühholoogid ongi kogu aeg sellega tegelenud, et suunata inimesi väikeste müksudega mõistlikumalt käituma. Teinekord võib kasu olla väga väikestest nüanssidest, mida sõnumites muuta. Plaanime 2022. aaasta sügisel avada ka üheaastase magistriõppekava «Rakenduslik käitumisteadus», mis on mõeldud eelneva kõrgharidusega inimestele, kes soovivad paremini aru saada, kuidas psüühika ja mõtlemine toimivad, millest koosneb motivatsioon ning kuidas käitumist väe ja võimuta suunata. Selliste mahukamate koolituste läbimine kuluks ära nii ametnikele kui poliitikutele, et mõista, millised mõjud nende sõnumitel võivad olla.

Kuidas te end ülikoolitöö ja kliinilise psühholoogi ameti vahel jagate?

Ütlen ausalt, et kuigi mul on äärmiselt huvitav, on see ka päris stressirikas ja minu tööpäevad ei piirdu kaugeltki kaheksa tunniga. Viimasel paaril aastal on teadustöö jäänud kehvemasse seisu: olen küll tasapisi tegutsenud, kuid pole jõudnud nii palju publitseerida, kui oleksin tahtnud. Andmeid on palju, aga aega, et neid artikliteks vormistada, lihtsalt ei ole, pere on ka oluline.

Kliinilise psühholoogina praktiseerin kahel päeval nädalas, ühel hommiku-, teisel õhtupoole. Rohkem ei jõua, sest instituudi juhtimisega seotud ülesanded võtavad oma aja ja sellele lisandub veel õppetöö. Teaduse, praktika ja õppetöö ühitamine on minu seisukohast aga täiesti vältimatu, need asjad peavadki koos käima. Õpetan mitut ainet, mille raames pean jagama tudengitega oma psühholoogina töötamise kogemust. Neid aineid ei saaks õpetada, kui ise seda tööd ei teeks.

Millega tegelete vabal ajal?

Olen juba aastakümneid sättinud osa puhkust veebruari ja oktoobri teise poolde, et käia sukeldumas. Veealune maailm on täiesti imeline. Mul on psühholoogina väga huvitav vaadata, mida kalad vee all teevad. Oleme ju meiegi osa loomariigist ja käitumine on kalade omaga väga sarnane. Koroonaajal ei ole muidugi saanud enam sukeldumisreisidele minna. Aga käin ka metsas ennast laadimas, mis on eriti tore sügiseti, kui on palju seeni.

Kariina Laas

Sündinud 10. jaanuaril 1971 Tallinnas

2006. aastal lõpetas Audentese ülikooli ärikorralduse erialal finantsjuhina

2008. aastal lõpetas Tartu ülikooli (TÜ) psühholoogia osakonna

2010. aastal kaitses TÜ psühholoogia instituudis magistritöö

2014. aastal kaitses TÜ psühholoogia instituudis doktoritöö «Neuropeptide S and mental health: A functional receptor gene variant and environment shaping traits and contributing to psychiatric disorders» («Neuropeptiid S ja vaimne tervis: NPS retseptori genotüübi ja keskkonna roll isiksuseomaduste ja psühhiaatriliste häirete kujunemisel»)

Alates 2011. aastast töötanud TÜ psühholoogia instituudis, algul laborandi, seejärel nooremteaduri, neuropsühhofarmakoloogia teaduri ja lektorina

2018. aastast TÜ psühholoogia instituudi juhataja

Töötanud psühholoogina MTÜs Iseseisev Elu (2010–2012) ja Ambromedi kliinikus (2012–2017)

2018. aastast kliiniline psühholoog OÜ-s SeekCare

Eesti psühholoogide liidu ning Eesti kognitiivse ja käitumisteraapia assotsiatsiooni liige; alates 2018. aastast Eesti psühholoogide liidu president

Vabaabielus, üks tütar

Intervjuu ilmus märtsi-aprilli Horisondis.

Horisont Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri