New Scientist ⟩ Milliseid teooriaid SARS-CoV-2 päritolu kohta tasub tõsiselt võtta?

Laborilekke stsenaarium on ilma tõenditeta lihtsalt vandenõuteooria. Pilt on illustreeriv. Foto: Steve Gonzales

2021. aasta jaanuaris lindistas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) programmijuht Peter Ben Embarek video, kus ta kirjeldas olemasolevaid teadmisi SARS-CoV-2 päritolu kohta. «Me teame, et esimesed tuvastatud inimeste haigestumisjuhtumid pärinevad Wuhanist 2019. aasta detsembris,» ütles ta. «Samuti teame, et viirus kuulub rühma, mis algselt levis nahkhiirte populatsioonides. Peale nende kahe infokillu ei tea me suurt midagi.»

Kerides aega veel kuus kuud edasi, teame tegelikult veelgi vähem – ka need kaks teadmist on nüüdseks kahtluse alla seatud. Kuigi Embareki uurimuses järeldati, et SARS-CoV-2 üks võimalik päritolu – juhuslik vabastamine laborist – on küll «äärmiselt ebatõenäoline», ei ole seda võimalust siiski välistatud. Pigem on laborilekke teooria sootuks tugevamaks muutunud.

23. mail väitis The Wall Street Journal, et USA luurel on tõendeid mitme nahkhiirte koroonaviiruseid uuriva Wuhani viroloogiainstituudi töötaja haiglasse sattumise kohta, kus neil raviti covid-19 sarnanevaid hingamisteede seisundeid. USA president Joe Biden andis seejärel USA luureasutustele käsu teha lõplikud järeldused selle kohta, kas viirus on pärit looduslikust reservuaarist või hoopis laborist.

Viiruse päritolu jääbki aga pandeemia üheks olulisimaks küsimuseks. «Me peame teadma, kust see viirus tuli,» ütleb David Robertson, evolutsioonilise viroloogia uurija Glasgow’ ülikoolist Suurbritanniast. «Me peaksime arvestama võimalusega, et see võib ka korduda.»

Millised on tõendid laborilekke kohta? Ja milliseid lisatõendeid on vaja selle küsimuse lõplikuks lahendamiseks?

Praeguseks on peaaegu saavutatud üksmeel selles, et SARS-CoV-2 pärineb metsloomalt, ütleb mikrobioloog Rossana Segreto Innsbrucki ülikoolist Austrias.

Selle konsensuse kasuks räägib tugevalt ka Embareki WHO juurdlus. 9. veebruaril Wuhanis toimunud pressikonverentsil ütles ta, et viirus näib pärinevat nahkhiirtest.

Siiski tegi teadlaste rühm 4. märtsil New York Timesis avaliku pöördumise, milles nõuti ka sõltumatut uurimist põhjendusel, et WHO-l «ei olnud mandaati, iseseisvust ega vajalikke ligipääse, et teostada täielik ja piiranguteta uurimine kõigi asjakohaste SARS-CoV-2 päritolu hüpoteeside kohta». 14 riigi valitsused väljendasid seejärel muret, et WHO-l «puudus juurdepääs täielikele algsetele andmetele ja proovidele».

Möödunud kuul avaldas teadusajakiri Science 18 silmapaistva teadlase kirja, milles väideti, et teooriad viiruse juhusliku vabanemise kohta laborist ja teise variandina nn zoonootilisest edasikandumisest, kus nakkushaigus «hüppab» mõnelt loomalt inimesele, «jäävad mõlemad elujõuliseks».

Üks allakirjutanutest on David Relman Stanfordi ülikoolist Californias, kes väidab, et laborilekke hüpoteesi tuleb uurida, isegi kui see on vaid selleks, et see ümber lükata. «On veel palju teadlasi, kes on kangekaelselt kinni oletuses, et see saab olla ainult looduslikku päritolu,» ütleb ta. «Ma ei ole päris kindel, mis tingimustetel muud võimalused välistatakse.»

Laborilekke stsenaarium on ilma tõenditeta lihtsalt vandenõuteooria

Paljud kahtlused on arusaadavalt tingitud rahulolematusest WHO uurimisega ning kahtlustest, et Hiinal võib olla kaugemale ulatuvaid tagamõtteid. WHO meeskonnal oli «tõesti keeruline ülesanne», ütleb Robertson, sest «Hiina kommunistlik partei tahab kahtlused Hiinast eemale juhtida».

Kuid konsensuse kahtluse alla seadmiseks on olemas ka teaduslikud põhjused. Laborilekke hüpoteesi puhul osutatakse tavaliselt Wuhani viroloogiainstituudi peale, mis asub Huanani mereandide turu lähedal, kus toimus esimene suurem infektsioonipuhang. Instituut on varemgi nahkhiirte koroonaviiruste uurimisega tegelenud.

Lekke stsenaariumi kohaselt tegelesid teadlased viirusega, harrastades võibolla selle funktsionaalset muutmist, mille puhul patogeenid muudetakse kahjulikumaks, eesmärgiga neist paremini saada nende nakatumismehhanismidest. Modifitseeritud viirus võis siis kuidagi läbi labori bioohutusvõrgu lipsata. Sealset ohutusvõrku on aga kritiseeritud: see olevat «auke» täis.

Robertson juhib tähelepanu sellele, et taoliste eksperimentide toimumise kohta ei ole dokumenteeritud tõendeid. WHO meeskond, mis instituudile juurdepääsu sai, ei leidnud ühtegi. Wuhani viroloogiainstituut on teatanud, et töötavad viirusega nimega RaTG13, mis on SARS-CoV-2 kõige lähem sugulane. Kuid seegi on SARS-CoV-2 geneetiliselt üsna kauge ning RaTG13 ei ole selgelt selle vahetu eellane, ütleb Robertson. «Nad ei töötanud õigete viiruste kallal,» ütleb ta.

See ei välista muidugi, et toimus ka dokumenteerimata eksperimente. On põhjust arvata, et instituut ei ole alati olnud läbipaistev, ütleb Relman. Novembris avaldas instituut lisadokumendi ajakirjas Nature ilmunud uuringule, mis paljastas, et proovide võtmisel Yunnani provintsis asuvas kaevanduses, kus RaTG13 avastati, tuli välja ka kaheksa uut varem tundmatut koroonaviirust. Lisadokument täiendavaid üksikasju ei kirjeldanud.

Instituut saadeti Yunnani piirkonda proove võtma 2012. aastal, kui neli kaevurit pärast kaevandusse minekut, selleks et kaevandust nahkhiirte väljaheidetest puhastada, hingamisteede haigusesse jäid. Üks kaevur suri. Instituut kinnitas seejärel, et mehed ei olnud nakatunud SARS-CoV-2-ga, kuid seni ei ole kindlaks tehtud, mis täpselt haiguse põhjustas.

Põhjuseid selle info väljajätmise ning hilisema lisamise kohta ei ole selgitatud, ütleb Relman. New Scientist küsis selle kohta kommentaari ka Zheng-Li Shilt, instituudi nahkhiirte koroonaviiruste uurimise juhilt, kuid ei saanud vastust.

Arutlustes saatuslikult lõppenud saladuslike eksperimentideni jõudmine, eeldab siiski ulatusliku spekuleerimist, ütleb Robertson. «See kaotab sellisel kujul igasuguse tähenduse, sest see ei puuduta enam fakte. Kui puuduvad tõendeid selle kohta, et nad töötasid viiruste kallal, mis on väga tihedalt oletatava «põgenenud» viirusega seotud, on tegemist lihtsalt vandenõuteooriaga.»

Laborilekke hüpoteesi eestkõnelejad võivad aga osutada mõningatele müstilistele viiruse molekulaarbioloogilistele detailidele. Erinevaid argumente koos vaadates, välistaks see loodusliku päritolu hüpoteesi, väidab Segreto.

Näiteks on koronaviirusel sellise ensüümin nagu furiin, mis on osa ogavalgust ja aitab sellel peremeesrakkudesse sisse murda. Paljudel koroonaviirustel on see küll olemas, kuid SARS-CoV-2 on Sarbecoviruse perekonnas see ainsana.

Teine ogavalgu genoomi piirkond, «retseptoritega sidumise geenijärjestus», näib olevat veidralt kohandatud just inimrakkudele kinnituma. Seda kohanemist täheldati ka algses SARSi viiruses, SARS-CoV-2, kuid alles pikka aega pärast seda, kui see oli inimesele kandunud. SARS-CoV-2 Wuhani tüvel oli see olemas algusest peale.

Sergeto sõnul on need ja teisedki molekulaarsed iseärasused kooskõlas teooriaga, nagu oleks viirust laboris manipuleeritud.

Võtkem hoogu maha, ütleb Robertson. «Väide, et see ei tundu olevat loomulik, on ohtlik, sest kõiki selliseid omadusi võib ka looduslikes viirustes näha». Pealiskaudne mulje ebaloomulikkusest tekib Robertsoni sõnul «ümberkombineerumise» tõttu. Kahe koroonaviirusega nakatunud imetajarakus võivad mõlema viiruse genoomide osad uudsetes kombinatsioonides ühilduda. See võib oma ebaühtlaste molekulaarsete omaduste tõttu põhjustada tunnet, justkui oleks see disainitud.

«Selge on see, et SARS-CoV-2 on tõepoolest lihtsalt järjekordne esimese SARSi viiruse nn õeliin,» ütleb Robertson. Mis puutub «eelkohanemisesse», siis Robertson ütleb, et viirus lihtsalt arenes olema üldkohanenuks, võimaldades sellel oma loomulikku ulatust laiendada lisaks nahkhiirtele ka teistele imetajatele. On lihtsalt juhus, et see hõlmab ka inimesi ja mõnda teist looma.

Jälgi tuleb ajada teaduslikult

Robertson tunnistab, et tegelikult puudub lõplik tõestus ka loodusliku päritolu hüpoteesile. Tegemist peaks sel juhul olema looduslikult esineva viirusega, mis on piisavalt sarnane SARS-CoV-2-le, et olla selle otsene esivanem. «Kõige tõenäolisem on see, et vahetu esivanem on kusagil looduses olemas ning see tuleb lihtsalt üles leida,» ütleb Jonathan Stoye Francis Cricki instituudist Londonis.

Eellase otsimine saab aga olema keeruline ülesanne. SARSi-suguseid koroonaviirusi kandvad nahkhiired elavad Hiinas ja Kagu-Aasias ning praegused proovivõtumahud ei ole piisavad.

Robertson juhib ka tähelepanu sellele, et tema ja ta kolleegid järgivad teadust kuhu iganes see neid ka ei viiks. «Kui me leiaksime head tõendid laborilekke hüpoteesi kohta, pöörduksime väga kiirelt nende juurde.»

Kõiki asjaolusid arvesse võttes tuleb praegu siiski mõlemad hüpoteesid lauale jätta. Töö käib, et üks või teine teooria välistada, seda vähemalt Embareki WHO meeskonnas, kes uurimist jätkab. Biden on oma luureagentuuridele andnud 90 päeva, et vastusega lagedale tulla. Kuid siiski kulus kümme aastat, et avastada SARS-CoV-1 päritolu. Selgi juhult oli takistuseks geopoliitilised intriigid. Vastuseid küsimusele - kas laborist või loodusest - ei maksa samadel põhjustel väga kiirelt oodata.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.