/nginx/o/2021/06/01/13816581t1h21d1.jpg)
Kuigi enamasti räägitakse põllumajanduse mõjust kliimamuutusele, on seos vastastikune - kliimamuutus mõjutab ka põllumajandust ja toidutootmist. Vastasmõjudest ja sellest, kuidas nendega hakkama saada, kirjutab Eesti Maaülikooli rakendusentomoloogia professor Eve Veromann.
Põllumajandus on üks peamiseid kliimamuutustesse panustajaid, sest see tekitab suurel hulgal kasvuhoonegaase. Näiteks moodustavad loomakasvatusest pärinevad emissioonid 37% üleilmsest metaani heitest ja 65% globaalsest lämmastikoksiidi emissioonist. Mõlema mõju kliimamuutustele on palju suurem kui süsihappegaasil.
Suurfarmid, kus toodetakse võimalikult lühikese ajaga võimalikult suur hulk liha või piima, loomi ei karjatata ja loomasööt tuuakse lauta kohale, toodavad kasvuhoonegaase kogu tarneahela lõikes. Selline tootmine on «energianäljane», mis tähendab, et see nõuab suurt hulka energiat, et edukalt toimida. Seega intensiivne suurtootmine intensiivistab kliimamuutust.
Põllumaad võtavad enda alla umbes 11% kogu maismaast, karjamaad lisaks veel 30%. Põllumajanduse industrialiseerimine 20. sajandi teisel poolel tekitas kiire põllumaade laienemise, muuhulgas levisid monokultuuride kasvatamine ning suurenes pestitsiidide ja sünteetiliste mineraalväetiste kasutamine. Samal ajal hävinesid põllusaared, hekid ja teised looduslikud elupaigad.
/nginx/o/2021/06/01/13816576t1ha34d.jpg)
Üha enam kasutatakse põllumajanduspraktikaid, mis hävitavad putukaid ja teisi organisme nii põldudel kui ka nende ümbruses. Maakasutuse muutus on kliimamuutuse seisukohalt kriitilise tähtsusega, sest looduslik taimestik ja muld seovad süsinikku ja nende viimine haritava maa alla suurendab kasvuhoonegaaside emissioone 20–25%.
Kuigi enamasti räägitakse põllumajanduse mõjust kliimamuutusele, on seos vastastikune - kliimamuutus mõjutab ka põllumajandust ja selle kaudu toidutootmist.
Meie kliimavöötmes, kus oleme harjunud, et pikad külmad talved on kõige mõjusam tegur kahjurputukate arvukuse reguleerimisel ja lõunapoolsema levikuga liikide hävimisel, on üks suurimaid väljakutseid uute kahjurputukate ja taimehaiguste saabumine. Näiteks on Euroopas ühed ohtlikumad talirapsi kahjurid varre sees kaevandavad mardikad, kes on aktiivsed just sügisesel ja talvisel perioodil ning vajavad paljunemiseks rapsivarsi ja lumikattevaba maad.
Meie talved muutuvad aga üha lühemaks, soojemaks ja lumevaesemaks, mis loob soodsad tingimused just selliste kahjurite edukaks paljunemiseks ja nende leviala laienemiseks. Sageli saabuvad kahjurid meile koos seemneviljaga (näiteks herne- ja oa-teramardikas). Kui meie tavapärastel talvedel oleksid nad hukkunud, siis praegused pehmed talved neid enam ei hävita.
/nginx/o/2021/06/01/13816669t1h8896.jpg)
Kliimamuutuse üheks kõige salakavalamaks ja ohtlikumaks ilminguks ongi ilmamuutuste prognoosimatuse suurenemine. See tähendab, et kui seni oleme harjunud, et kevadel-suvel-sügisel-talvel on meil tavapärased nendele aastaaegadele iseloomulikud temperatuurid ja ilmanähtused, siis tulevikus toimuvad lühikese aja jooksul drastilised ja sagedased muutused.
Näiteks keset suve on ühel päeval 35 kraadi sooja, kuid samal õhtul vajub temperatuur nulli. Sagenevad äikesetormid, rajud ja rahehood. Sellised drastilised muutused ja füüsilised sekkumised on taimedele tõsised stressiallikad ja võivad oluliselt saaki kahjustada.
Lisaks sellele muutuvad meil tavalisemaks ka kevadised põuaperioodid, kuna lumikate järjest õheneb ja muld muutub väga ruttu kuivaks. Samas on kevadisel ajal taimede tärkamiseks ja arenemiseks piisava vee olemasolu kriitilise tähtsusega.
Kas põllumajandusmaastikku saab nii ümber kujundada, et see oleks tootjale endiselt produktiivne ja kasumlik, toetades samal ajal elurikkust ja looduse hüvesid ning paindlikkust kliimamuutuste suhtes? Terve hulk erinevaid uurimusi tõestab, et multifunktsionaalne lähenemine, põllumajandusmaastiku ökoloogiline intensiivistamine on võimalik, kuid kahjuks ei rakendata seda erinevatel põhjustel.
Näiteks puuduvad nii spetsiaalsed toetused kui ka poliitiline tahe. Ökoloogilist intensiivistamist on defineeritud kui sünteetiliste pestitsiidide ja väetise asendamist looduslike protsessidega nagu näiteks looduslik kahjuritõrje, tolmeldamine, mullaviljakuse suurendamine, suurendades samal ajal saake.
/nginx/o/2021/06/01/13816563t1hc5e9.jpg)
Mullaviljakus ja saagi suurendamine saab toimuda näiteks liblikõieliste taimede kasutamisel katte- ja vahekultuuridena. Kahjurite vähendamisele aitab kaasa erinevate mitmekesise taimestikuga poollooduslike maastikuelementide, nagu näiteks mitmekesise taimestikuga rohumaaribade, puude ja põõsastega hekkide lisamine põldudele ja põldude ümber.
/nginx/o/2021/06/01/13816585t1h6083.jpg)
Tolmeldamise ja loodusliku kahjuritõrje toimimiseks põldudel peaks poollooduslike alade osakaal maastikus olema vähemalt 25%. Rohtsed põlluservad peaksid olema vähemalt 6 meetrit laiad ja mitmekesiste õitsevate taimedega, et kindlustada toit, varje- ja talvitumispaigad erinevatele tolmeldajatele, parasitoididele ja teistele kasuritele.
Kasutatud kirjandus
Kremen, C., 2020. Ecological intensification and diversification approaches to maintain biodiversity, ecosystem services and food production in a changing world. Emerg Top Life Sci 4, 229–240.
Raven, P.H., Wagner, D.L., 2021. Agricultural intensification and climate change are rapidly decreasing insect biodiversity. Proc Natl Acad Sci USA 118, e2002548117.
Searchinger, T.D., Wirsenius, S., Beringer, T., Dumas, P., 2018. Assessing the efficiency of changes in land use for mitigating climate change. Nature 564, 249.
Artikkel on valminud Eestimaa Looduse Fondi projekti «Kliimamuutuste mõju teadvustamine toidutootmise väljakutsete kaudu» raames.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/17/13352699t1ha361.jpg)