AK ⟩ Viguriga kaart: looduskaitsekultuur ühel kaardil

Andmed: EELIS, maa-amet FOTO: Tõnu Oja, TÜ geograafia osakond Foto: Tõnu Oja, TÜ Geograafia Osakond

Käimas on looduskaitsekuu «Looduskultuur ühendab». Looduskultuuri aluseks on looduse tunnetus, sellest osa saamine, ka jätkusuutlik tarbimine. Tajudes enda looduse osaks olemist ja sellest sõltumist ning tänulikkust võimaluse eest tarbida. Annid loodusele ja annid esivanematele on mäletamise kultuuris sujuva piiriga.

Kuidagi oleme jõu(kuse) kasvuga hakanud loodust võtma kui iseenesest tagatut. Paraku on meid saanud palju ja võtmise jaks nii võimas, et oleme jätkusuutlikest piiridest ammu väljas. Teisipäeval kirjutas Aveliina Helm Postimehes, et «loodus hävib kõikjal, kus teda ei kaitsta». Iseenesest ta muidugi ei hävi, ikka meie hävitame, enamasti endale aru andmata. Tulemusena on meil vaja loodust omaenda arutuse eest kaitsta.

Eesti maismaast on kaitse all viiendik, koos Pandivere veekaitseala ja ammuse mälestusega biosfääri kaitsealast isegi neljandik. Tundub palju, aga ei ole. Tõsisemad looduskaitselised piirangud toimetamiseks on vähem kui viiel protsendil Eestist. Mujal, ka mittekaitsealadel (ka seal on kaitsealuseid liike, mõju kliimale ja elurikkusele) peame ise, ilma sunnita hoolima.