New Scientist ⟩ Kõik, mida teame universumist - ja mõnda, mida me ei tea

Inimkonna ajaloo jooksul on usuti pikalt, et universum asub Maast ja seda ümbritsevatest tähtedest kuidagi eraldi, et see on justkui eikellegimaa meie ja taeva vahel. Foto: Stephen Rahn

Kui suur on universum? Mis kujuga see on? Kui kiiresti see laieneb ja millal see otsa saab? Neile ja teistelegi küsimustele vastame lähtuvalt meie praegusest kosmoloogilisest teadmisest.

Kui oleksite umbes sada aastat tagasi mõnelt kosmoloogilt küsinud, kui vana on universum, oleks vastus olnud tõenäoliselt «lõpmatu». See teooria kinnistus 1917. aastal, kui Albert Einstein esitas oma üldrelatiivsusteooria kaudu mudeli staatilisest universumist. Ühtlasi oli see ka suurepärane viis kõrvale hiilida küsimusest, kuidas universum tekkis.

Üldrelatiivsusteooria kirjeldab gravitatsiooni, kui kõverdunud neljamõõtmelist aegruumi, mis tuleneb omakaorda aine olemasolust. 1920. aastate keskel aga demonstreeris astrofüüsik George Lemaître, et teooria kohaselt ei ole universum mitte staatiline, vaid laienev - ja oleks seega pidanud varem olema väiksem.