Uuring: Eesti ajakirjanikud võitlevad agressiivsete allikate ja lugejatega

Signe Ivask Tartu Postimehe toimetuses, töövahendite alla mattunud, näidates seda, kui suured võivad moodsal ajal olla ootused reporteritööle. Foto: Sille Annuk

Eesti naisajakirjanikud puutuvad oma töös kokku ründavate, solvavate ja ahistavate allikate ning lugejatega. See, kuidas ajakirjanikud sellele kõigele reageerivad, on seinast seina.

Ajakirjanike töö puhul on justkui kirjutamata reegel, et selles ametis peab olema «paks nahk» saamaks hakkama tööga kaasneva negatiivse avaliku tagasiside ja tähelepanuga. Tihtilugu on selline tähelepanu ja tagasiside aga ahistav – see tähendab, et ajakirjanikule helistatakse solvangute ja ründavate sõnade edastamiseks päeval ja öösel, trollitakse neid nende sotsiaalmeedia kontodel, väljaande lehel kõikide nende uudiste all, saadetakse e-kirju või telefonile sõnumeid.

Ajakirjaniku tööd kritiseeritakse avalikus kommentaariumis palju ja kuna ajakirjanike kontaktid on tavaliselt uudisteportaalides nähtavad, on ka lugejatel ajakirjanikuga otsekontakti saamine lihtne.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur-lektor Signe Ivask uuris oma teadustöös kolme, peamiselt naisajakirjanikke kaasanud uuringu käigus nende kogemusi ahistamise ja selle tagajärgedega. Autor kogus andmeid küsitluse, süvaintervjuude ja tööpäevikutega. Uuringuid aitasid läbi viia Greete Palgi ja Laura Kalam.

Uuringutest selgus, et peamised ahistamise kanalid on kommentaariumid, e-kirjad, sotsiaalmeedia ja telefonikõned. Naisajakirjanike puhul oli ahistamise fookus tihti seotud nende sooga ning sageli olid kommentaarid naiste osas põlglikud. «Ma arvan, et meesajakirjanikele ei heideta ette, kuidas ta sai töökoha tänu ülemusega magamisele,» tõi üks intervjueeritav näite soolisest ahistamisest.

Kommentaariumis ja ka spordiringkondades tehakse uuringus osalejate sõnul tihti märkusi, et spordiajakirjandus on meeste pärusmaa. Naiste rolli osas spordiajakirjanduses tehakse toimetuseski nalja. See tekitab aga töökeskkonna, milles ajakirjanikud tunnevad hirmu eksimuste ees või siis teistpidi tunnevad vajadust end tõestada. Seda mitte seepärast, et oleks oht kaotada töö, vaid vältimaks negatiivseid reaktsioone, mida toimetuses aeg-ajalt kohtab, ja et mitte toita stereotüüpe, justkui naised ei saa spordi kajastamisega hakkama.

Ahistamisega hakkama saamiseks kasutavad ajakirjanikud erinevaid taktikaid. Osa jäävad passiivseks ja ei reageeri, suurem osa reageerivad huumoriga, mis on erinevate uuringute põhjal ajakirjanike seas üks levinum viis negatiivsete emotsioonidega hakkama saamisel. Mõnel puhul kinnitatakse endale, et sellised juhtumid käivad ameti juurde.

Tihti on ahistamisest pääsemise strateegiaks stressori tekkimise vältimine. «Näiteks ei loeta kommentaare sotsiaalmeedias jagatud lugude all või väljaande lehel, sest on tekkinud niinimetatud püsikommentaatorid, kes loost olenemata oma solvava märgi väljavalitud ajakirjanikule maha jätavad,» selgitab Ivask.

Ta toob välja veel ühe probleem: tihtilugu loeb ajakirjanik kommentaare või võtab vastu solvavaid kõnesid ja tegeleb nendest tekkinud emotsioonidega pärast tööaega ehk ajal, mil peaks tegelikult puhkama. «Kindlasti aitab selle kõigega toime tulla, kui saab kolleegile juhtunust rääkida, see tähendab toetuda kellelegi, kes saab töö spetsiifikast aru. Aga kellele sa pärast tööd toetud?» küsib Ivask. Mõned küsitletud tunnistasid, et järjepidev pikaajaline ahistamine on viinud nad unehäirete ja läbipõlemiseni.

Naisajakirjanikud ütlesid, et lugejate ja allikate rünnakud mõjutavad neid ja ahistamine võib panna edasises töös langetama valikuid, mis aitavad sarnaste olukordade tekkimist vältida. «Näiteks võidakse mõne teema puhul mõelda mitu korda enne, kui see endale kajastada võetakse. Mõtled, kuivõrd valmis oled ähvardusteks ja negatiivseteks kommentaarideks, sest tulemata nad ilmselt ei jää,” ütleb Ivask. Mitu korda võivad ajakirjanikud ka mõelda juhul, kui neid sõimuvalinguga üle kallanud allikas soovib auditooriumi tähelepanu tõmmata mõne positiivse teemaga.

Muuhulgas võib ajakirjanik loo kirjutamisel teha pehmendavaid valikuid või intervjueerida ebameeldivaid allikaid pealiskaudselt. «Minu ja mu tudengi uuemast uuringust tuleb aga välja seegi, et konfliktid või probleemid ei jää ebameeldivate allikate tõttu kajastamata. Teemad lihtsalt liiguvad toimetuses inimeste laudadele, kes on kajastuseks ja tagajärgedeks tol hetkel valmis,» sõnas ta.

Lahendusena toob Ivask välja kommentaariumide konkreetsema modereerimise või kokkuleppe, mida Eesti väljaannete kommentaariumid endast kujutavad: on nad tõesti vaba maa, kus võib öelda kõike, sealhulgas ajakirjanikke sarjata ja rünnata? Teine mõttekoht on ajakirjanike sotsiaalmeedia kasutamine oma lugude levitamiseks, reporteritöö tegemiseks ja enda nii-öelda brändimine, sest ka need toovad kaasa tööajaväliseid diskussioone ja võimalikke rünnakuid. Ivask nendib, et lõpuks jääb ajakirjanike endi otsustada, kui palju nad kommentaariumeid jälgivad ja oma sotsiaalmeedia konto alt tööd teevad.

Tõsisema poole pealt toob Ivask uuringus välja, et pidevad rünnakud ajakirjanike vastu võivad viia nende enesetsensuurini ehk nad asuvad langetama surve all valikuid, milles väldivad konfliktseid ja polariseerivaid teemasid ning allikaid. See jällegi õõnestab järk-järgult meedia nn «valvekoera rolli» täitmist ühiskonnas ning toob kaasa mitmed tõsised tagajärjed. Esiteks võib see vähendada ajakirjanike ja toimetuste usaldust ühiskonnas, sest avalikkus hakkab märkama ajakirjanike ja lugejate teemade kriitilise käsitluse ja arutelude puudumist. Teiseks võib see kaasa tuua ajakirjanike lahkumise töölt, kuna enesetsensuur takistab neil ajakirjanikena edukalt töötamast.

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrantuuri kursusel "Andmete tõlgendamine ja esitamine".