Teadmistepõhine kommunikatsioon ei pruugi keskkonnahoidliku käitumise soodustamisel sugugi hästi toimida

Koolinoorte kliimaprotest Riigikogu ees. Foto: Tairo Lutter

Teadlastel on väga vähe tõenduspõhist materjali selle kohta, kuidas oleks kõige parem avalikkusega suhelda teemadel, mis puudutavad keskkonda. Üha enam on neid julgustatud oma mugavustsoonist väljuma ning faktide ülesrivistamise asemel rääkima lugusid, millega inimesed isiklikult ja emotsionaalselt suhestuda suudaksid. See ei ole teadlastele aga tihti meeltmööda, sest dramaatilisi üksikjuhtumeid on keeruline otseselt näiteks kliimamuutustega seostada.

John Hopkinsi ülikooli teadlased otsisid oma uuringus vastust küsimusele, kas jutuvestmine tõesti inimeste käitumist muudab ning kui jah, siis kellele see kõige paremini sobida võiks. Selleks viidi läbi katse, kus osales 1200 inimest, kellel oli aed ning kes elasid reostatud vesikonnas. Neile näidati kas teaduslikel faktidel põhinevat videot toitainereostuse mõjude kohta ökosüsteemile või videot mehest, kes suri pärast reostunud veest pärit karpkala söömist. Pärast video vaatamist võisid nad osta tooteid, mis aitavad toitainereostust vähendada. 

Olles just kuulnud kaasahaaravat lugu sellest, kuidas üks mees reostuse tagajärjel suri, oli keskmine inimene nõus keskkonnasõbralike toodete eest maksma 14 protsenti rohkem kui pärast seda, kui oli kuulnud veereostuse kohta teaduslikke fakte. Kuid tulemused jagunesid erinevate poliitiliste eelistustega gruppide vahel väga erinevalt. Nimelt seesama «keskmine inimene» uuringus oli demokraat. Vabariiklaste puhul olid tulemused vastupidised – neid motiveerisid faktid rohkem.