Hiired ohustavad haruldast merelindu

Vaalalind. Foto: Hans Verdaat / observation.com / CC-BY-NC-ND

Kaugele Lõuna-Atlandi ookeani saarele jõudnud hiired laastavad sealseid haruldasi linde, kellel pole evolutsiooni käigus varem selliseid kahjureid olnud, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Mõnel kaugemal üksikul saarel kulgeb linnu elu omas rütmis kümneid tuhandeid, mõnel ka miljoneid aastaid. Neil saartel, kus ei ole maismaal kulgevaid kiskjaid, leidub maapinnal või urus pesitsevaid linde, kuid seal, kuhu pärast sajandeid tagasi toimunud meresõitjate avastusretki on jõudnud näiteks kassid, koerad, rotid, sead, on halvemal juhul endeemsed liigid hävinud.

Lõuna-Aafrikast 2500 kilomeetrit edelas asuval Vormsist kolmandiku võrra väiksemal Gough’i kaljusaarel elab tormilindlaste hulka kuuluv vaalalind Pachyptila macgillivrayi. Kunagi arvuka linnuliigi – 1955. aastal pesitses saarel 10 miljonit paari – käsi on viimaste kümnendite jooksul märgatavalt halvenenud: 2020. aastal pesitses saarel hinnanguliselt 175 000 paari ning arvukus langeb veelgi.

Seda lindu on keeruline uurida, sest ta pesitseb raskesti ligipääsetavates kaljukoobastes ja -pragudes. Mõned koopad on siiski piisavalt ligipääsetavad ja nii on teada, et tegu on väga aeglaselt sigiva linnuga – pesas on lindudel ainult üks muna.

Kuna saarel ei ole ajalooliselt kiskjaid olnud, ei ole aeglane paljunemine seni probleeme valmistanud, kuid nüüd on saarele jõudnud pesi rüüstavad koduhiired (Mus musculus). Ornitoloogide kogutud andmed näitavad, et viiel aastal kuuest vaalalindude pesitsus ebaõnnestus ja lennuvõimeliseks pojad ei sirgunud, ühel aastal sai tuule tiibadesse vaid 31% poegadest. See ei ole liigi seisukohast aga kaugeltki piisav.

Gough'i saarel elavate vaalalindude väljasuremis-stsenaariumid, kui alustada 2021. aastal saarel hiirte elimineerimist Foto: Jones et al. 2021, Animal Consevation,

Arvutisimulatsioonid, mis arvestavad nii vaalalindude elukäiku, keskkonnaolusid kui ka juhuslike sündmuste võimalikkust, näitavad, et praeguse olukorra (ehk hiirte peo) jätkudes langeb Pachyptila macgillivrayi arvukus järgneva 36 aastaga 9% aastas ning aastaks 2057 on järgi umbes 250 pesitsevat paari. See teeb liigi säilimise küsitavaks.

Siiski, kui alustada tänavu hiirte hävitamisega, mis ei tohiks uuringu autorite arvates liiga keeruline olla, peaks vaalalindude arvukus taas suurenema, kuigi 1955. aasta tasemele taastumine võtaks aega sajandeid. Samas – ei ole välistatud, et ka pärast hiirte elimineerimist võib liigil kehvasti minna, kuid seda ennustavad vaid 8% simulatsioonidest.

Uuring ilmus teadusajakirjas Nature Conservation.