/nginx/o/2023/12/08/15771147t1hc957.png)
/nginx/o/2021/03/12/13676212t1h0e2d.jpg)
Kuidas kreeklased Indiasse kolooniad lõid ning seal omapärast kreeka-budistlikku kultuuri arendasid, kirjutab jaanuari-veebruari Horisondi suures loos usundiloolane Jaan Lahe.
Varjatud ajalugu: vanadel kreeklastel olid Indias kolooniad ja nad võtsid ka budismi omaks
Aleksander Suure sõjakäigust Indiasse on kuulnud kõik, kes on koolis ajalugu õppinud. Vähem teatakse, et Indias elas märkimisväärsel hulgal kreeklasi juba enne Aleksandri saabumist, ning vallutuste tõttu suurenes nende arv veelgi. Indias tekkis hulk kreeklaste riike, millest mõni eksisteeris meie ajaarvamise alguseni. See artikkel tutvustabki lähemalt neid riike ja kreeka kultuuri Indias.
Kõik sai alguse pärslastest
6. sajandil eKr kerkis idas uue suurvõimuna esile Pärsia. 539 eKr alistas Ahhemeniidide suurriigile aluse pannud kuningas Kyros II (valitses 559–530 eKr) Uus-Babüloonia riigi ning tema valitsuse alla läksid kõik Uus-Babülooniale kuulunud alad, sealhulgas Palestiina. Kyros jätkas vallutusi nii läänes kui ka idas. Ta purustas Väike-Aasias paiknenud Lüüdia kuningriigi ja hõivas ka Loode-India, mis jäi väljapoole Uus-Babüloonia riigi piire.
/nginx/o/2021/03/12/13676185t1h66fe.jpg)
India vallutamine jätkus Dareios I valitsusajal (522–486 eKr). Ahhemeniidide riigi koosseisus rajati Gandhāra provints, kuhu kuulusid Peshāwari ja Rāwalpindi ala tänapäeva Pakistani territooriumil ning India provints, mis hõlmas Pandžabit, Sindhi ja Induse alamjooksu piirkondi. Mõlemad provintsid moodustasid kokku suurema haldusüksuse – satraapia. Dareios I valitsusajal oli Pärsia impeeriumis 20 satraapiat.
Tõenäoliselt asusid esimesed kreeklased Indiasse, st eespool nimetatud satraapia-alale, juba 6. sajandil eKr. Nad tegutsesid seal nii kaupmeeste ja käsitööliste kui ka palgasõduritena. Sõduritena hinnati neid Indias kõrgelt hiljemgi; kreeklastest palgasõdurid võitlesid Pärsia armees teiste kreeklaste vastu ka Aleksander Suure sõjaretke ajal Pärsiasse.
Sanskritikeelsed allikad kinnitavad, et kreeklaste kolooniad olid Loode-Indias olemas juba 5. sajandil eKr. Alates 4. sajandist kasutati India tekstides kreeklaste kohta nimetust yavana, mis tähendab joonlast.
Kui Aleksander Suur (valitses 336–323 eKr) jõudis Indiasse, leidis ta eest rohkesti kreeklasi, kelle esivanemad olid elanud seal juba sajandeid. Kreeka diasporaa Indias sai seega alguse neist varasematest sisserändajatest, mitte Aleksander Suure armeest ja nendega koos Indiasse saabunud kreeka ja makedoonia tsiviilisikutest.
Mis on mis?
Ahhemeniidid – vanim Pärsia kuningadünastia, valitses 6.–4. sajandini eKr; ahhemeniidid rajasid Väike-Aasiast Indiani ulatuva suurriigi.
Baktria – muistne piirkond Kesk-Aasias Oxose (nüüd Amudarja) jõe tasandikul, peamiselt praeguse Põhja-Afganistani territooriumil.
Bodhisattva – budistlikus õpetuses olend, kes on saavutanud sellise vaimse taseme, et ta võiks vabaneda ümbersündide ringist (sansaarast), st minna nirvaanasse, kuid kes loobub sellest, et aidata vabaneda teistel sansaaras olevatel olenditel.
buda (väikese algustähega) – ükskõik milline inimene, kes on vabanenud sansaarast (surma ja sünni ringkäigust) ning saavutanud nirvaana (seisundi, milles ei ole kannatusi ja millest ei tulda enam tagasi).
Buddha (sellise kirjapildi ja suure algustähega) – üks konkreetne ajalooline isik – budismi rajaja.
Džainistid – budismile lähedase religiooni džainismi järgijad; usundi rajas Vārdhamāna Mahāvīra (599–527 eKr).
Oxos – Amudarja jõe antiikne nimetus; jõgi asub Kesk-Aasias ja Afganistanis.
Praakritid – Kesk-India kõne- ja kirjakeelte üldnimetus.
Seadmus – sanskriti keeles dharma, Buddha õpetus.
Sogdiana – muistne piirkond Kesk-Aasias, Oxose ja Iaxartese (nüüd Sõrdarja) jõe vahel, peamiselt praeguse Usbekistani territooriumil. Tollal asustasid seda ala iraani keeli kõnelevad hõimud: sküüdid, partlased ja sogdid. Viimaste järgi sai piirkond ka oma nime.
Taliban – fundamentalistlik islamirühmitus Pakistanis ja Afganistanis.
Theravaada – budismi haru, mille kohta mõnikord kasutatakse ka mõistet «hinajaana». Levinud Sri Lankas, Birmas, Tais, Kambodžas, Bangladeshis ja vähesel määral Vietnamis. Kaua aega samastati selle koolkonna õpetust algbudismiga.
Aleksander Suure sõjaretk Indiasse
Tänu mitmele põhjalikule ajalookirjutajale, nagu Aristobulos (u 375–301 eKr), Kallisthenes (u 360–327 eKr), Quintus Curtius Rufus (1. saj pKr) ja Arrianos (u 86/89–146/160 pKr), on meil Aleksander Suure India sõjaretkest küllaltki üksikasjalik ülevaade. 329 eKr kevadel ületas Aleksander Hindukuši mäestiku ja jõudis Baktriasse ning Sogdianasse. Need Kesk-Aasias asunud ajaloolised piirkonnad kuulusid veel Ahhemeniidide riiki, olles selle kõige idapoolsemad valdused. Hoolimata Baktrias ja Sogdianas elanud iraani hõimude vihasest vastupanust õnnestus Aleksander Suurel mõlemad alad oma valdustega liita ja seega hõivata kogu toonane Ahhemeniididele kuulunud territoorium.
/nginx/o/2021/03/12/13676189t1h8e7f.jpg)
Ajaloolased on palju arutanud, miks otsustas Aleksander Pärsia hõivamise järel vallutusi jätkata, st tungida Loode-Indiasse. Enamik uurijaid on veendunud, et algul tahtis Aleksander vallutada ainult Ahhemeniidide riigi territooriumi ning soov edasi itta tungida sündis alles vallutuste käigus. Ühe usutavama hüpoteesi järgi, mida pooldab briti teadlane Richard Stoneman, soovis Aleksander vallutada Ahhemeniididele kuulunud territooriumi niisuguses ulatuses, nagu see oli olnud riigi hiilgeaegadel. Ehkki ajal, kui Aleksander Indiasse tungis, ei kuulunud Loode-India enam Ahhemeniididele, teadis ta tõenäoliselt, et kunagi oli seegi piirkond olnud Pärsia impeeriumi osa.
Kindlustanud oma võimu Baktrias ja Sogdianas, siirdus Aleksander 326 eKr Indiasse, kus ta alistas mitu hõimu ja vallutas rohkelt kindlusi. Paljude asulate elanikud hävitati täielikult. Ületanud kevadel Induse jõe, sõlmis ta sõprussuhted Taxila kuninga Ambhiga, kes kinkis talle 56 sõjaelevanti. Taxilas (skr Taksasilā; asub Pandžabis, praeguse Pakistani territooriumil) olevat ta pärimuse järgi kohtunud alasti askeetide, nn gümnosofistidega. Aleksandriga seotud legendides etendavad nood hiljem olulist osa.
Juunikuus võttis Aleksander ette sõjaretke kuningas Porose vastu. Nende kokkupõrge, mis leidis aset Induse lisajõe Hydaspese ääres Jalapuri lähedal, on kahtlemata Aleksandri India sõjaretke kuulsaim episood, mida on palju kujutatud nii maalikunstis, kirjanduses, filmides kui ka muusikas (nt Georg Friedrich Händeli ooper «Poros»). Kuigi lahingus, milles oli suur roll sõjaelevantidel, hukkus palju kreeklasi, saavutasid nad lõpuks siiski võidu. Aleksander heitis Porosele armu ja jättis ta sõltlaskuningana oma riiki valitsema. Ta plaanis jätkata sõjaretke Gangese orgu, kuid tema kurnatud armee keeldus edasi minemast. Algas pikk ja vaevaline tagasitee. Babüloni jõuti 323 eKr, samal aastal Aleksander suri.
Aleksander Suurt saatis sõjakäigul Indiasse peale armee arvestatav hulk tsiviilisikuid. Osa neist – nagu ka osa tema sõduritest – ei pöördunudki Makedooniasse ega Kreekasse tagasi, vaid jäid Indiasse ja panid seal aluse uutele linnadele. Selle tõttu kasvas juba Pärsia valitsuse ajal tekkinud India kreeklaste diasporaa veelgi.
India Seleukiidide valitsusajal
Aleksandri surma järel jagati tema vallutatud hiigelterritoorium tema väepealike vahel. Suurim osa Aleksandri valdustest, sealhulgas Iraani kiltmaa ja Baktria, läks Seleukose võimu alla, kes oli olnud nende alade asevalitseja (satraap). 305 eKr sai temast Seleukos I nime all Seleukiidide riigi kuningas (valitses kuni 281 eKr). Samal aastal ületas ta Induse jõe, et vallutada tagasi kreeklaste alad Indias. Aleksander Suure surma järel oli need alad võtnud oma voli alla toonane India võimsaim valitseja Tšandragupta Maurja (valitses 321–297 eKr), kes asus kohe kreeklasi Indiast välja ajama. Tšandragupta pani aluse Maurja suurriigile, mis hõlmas suurema osa India territooriumist.
Mõistes, et ta jääb sõjaliselt Tšandraguptale alla, loobus Seleukos oma plaanidest ja sõlmis rahu. Sõprussidemeid kinnitati ka abielu kaudu: üks Seleukose tütardest anti Tšandraguptale naiseks. Sõbralikke suhteid Maurja dünastia kuningatega jätkasid ka Seleukos I järeltulijad. Seleukiidide ja Maurjate vahel sõlmitud rahu lõi soodsa pinnase kaubavahetuseks ja kultuurikontaktideks India ja Süüria vahel, kus asus Seleukiidide riigi keskus, ning soodustas veelgi kreeklastest elanikkonna kasvu Indias.
Megasthenes Pāṭaliputras
Pärast seda, kui Seleukiidid ja Maurjad olid sõlminud sõprussuhted, läkitati Maurja riiki Seleukiidide saadik. Selleks saadikuks sai kreeklane Megasthenes, kes viibis Tšandragupta Maurja õukonnas Pāṭaliputras (tänapäeva Patna) ajavahemikus 302–291 eKr pikemat aega ja võimalik, et isegi korduvalt. Megasthenes koostas mahuka Indiat tutvustava teose, mis on tuntud pealkirja all «Indika» ning kirjeldab India geograafiat, floorat ja faunat, ajalugu, ühiskonnakorraldust, tavasid ja kombeid.
Kuigi teos ei ole säilinud, tunneme seda hilisemate autorite vahendusel. «Indika» on tänini oluline India ajaloo ja kultuuri allikas, sest autor tugineb isiklikele kogemustele ning tal õnnestus käia ka sellistes piirkondades, kuhu kreeklased ei olnud varem jõudnud, näiteks Gangese jõe delta ja nüüdse Calcutta piirkond.
Megasthenes kirjutab, et Indias elavad veidrad inimesed: nad peavad mitut naist, joovad vähe veini ja mis kõige kummalisem, ei mata oma surnuid, nii et neil polegi haudu. Ta imetleb indialaste vähenõudlikkust, lihtsust ja ausust ning jutustab nende alasti rändaskeetidest, keda ta võrdleb kreeka filosoofidega.
Kuigi Megasthenese kirjeldusi India ühiskonnakorralduse ja olustiku kohta peetakse üldiselt usaldusväärseks – ta kirjeldab näiteks sealset kastisüsteemi, abieluinstitutsiooni, söögikombeid jm – , hakkab silma tema kalduvus Indiat idealiseerida. Ei pea küll arvama, et Megasthenes üritas oma arusaama ideaalsest ühiskonnast Indiasse üle kanda, nagu mõned uurijad on oletanud, kuid kindlasti on tema «Indika» mõjutanud India kuvandit iidse tarkuse maana, mida võib eri autorite teostes kohata kuni antiikaja lõpuni.
Vastuolulised on ka Megasthenese teated India loomariigi kohta. Elevantide, ahvide ja teiste reaalsete India loomade kõrval mainib ta näiteks koerapäiseid inimesi ja kulda kaevandavaid hiidsipelgaid. Sellistest sipelgatest oli vestnud juba Herodotos.
Huvitava seletuse selle kohta on pakkunud antiikmaailma ja idamaade kontaktide uurija Albrecht Dihle. Tema sõnul põhineb see lugu, mida kreeklased ikka ja jälle jutustasid, oletatavasti tõlkeveal: ühes Himaalaja kullaleiupiirkonnas kõneldud Uurali-Altai keelkonda kuulunud keeles kasutati koopaorava kohta sõna, mis sarnanes kõlalt sanskritikeelse sõnaga «sipelgas», mille tõttu neid arvatavasti ekslikult samastati. Oma käike kaevates võisid koopaoravad tõepoolest tuua juhuslikult nähtavale kulda sisaldavat liiva.
Indias, kuhu see kuld viidi ja kus kreeklased kuulsid lugusid selle leidmisest, saidki koopaoravatest sipelgad. Sellest hoolimata on ilmne, et Megasthenese «Indikas» on reaalne India segunenud fantaasiaelementidega. Seega jäi India Vahemere maailma inimestele teatud määral muinasjutumaaks isegi ajal, kui nende kontaktid Indiaga olid tihedad.
Kreeka-Baktria riik
Seleukiidid valitsesid Maurjate naabritena Baktriat ja Hindukuši alasid kuni 3. sajandi keskpaigani, mil Aleksander Suure vallutatud territooriumil tekkisid uued riigid. Meediast Baktriani ulatunud hiigelterritooriumil tekkis Partia riik, Baktrias aga Kreeka-Baktria riik, mille rajas end Seleukiididest sõltumatuks kuningaks kuulutanud Baktria Seleukiidide asevalitseja Diodotos.
/nginx/o/2021/03/12/13676196t1h8f0a.png)
Kreeka-Baktria riik laiendas oma valdusi ka lõuna pool Hindukuši mäestikku, allutades endale praeguse Pakistani alal asunud Gandhāra kreeklaste kuningriigi. Hilisemad Baktria kreeklastest kuningad võtsid ette sõjakäike ka sügavale India sisemaale ning vallutasid Maurja riigi alasid. Kreeka-Baktria riigist sai India kõige võimsam kreeklaste riik idas.
Kreeka-Baktria riigi ajalugu tunneme väga puudulikult. Põhiallikas selle kohta on Kreeka-Baktria kuningate vermitud mündid. Esialgu olid neil kreekakeelsed legendid, ent alates ajast, kui riigi koosseisu kuulusid ka alad Hindukušist lõunas, muutusid mündilegendid kakskeelseks: kreeka keele kõrval hakati kasutama mitmesuguseid India keeli.
Ainus arheoloogiliselt uuritud Kreeka-Baktria linn on Ai Khanoum praeguse Afganistani põhjaosas. Linna antiikne nimi ei ole teada, kuid oletatakse, et see võis olla Oxose ääres asuv Aleksandria, mis hiljem kandis nime Eukratideia. Linn paiknes Oxose jõe kaldal, selle mõõtmed olid umbkaudu 2 x 1,5 km ning selle territoorium jagunes künkal asunud ülalinnaks ja all-linnaks.
Ai Khanoum oli piiratud müüriga, väljaspool seda asus eeslinn koos nekropolidega. Linnas olid kreekapärane teater ja gymnasion, valitsejaloss ning hulk templeid, millest üks oli pühendatud Zeusile, kuid ükski neist ei olnud ehitatud kreekapäraselt. Võib oletada, et Ai Khanoumis elasid kõrvuti nii kreeklased kui ka põliselanikud. Linnast on leitud kreekakeelseid raidkirju ja papüürusi, skulptuure ja tarbeesemeid, mis näitavad, et linnaelanikel olid tihedad sidemed ka kaugemate India piirkondadega.
Kreeka-Baktria riik püsis kuni aastateni 141–129 eKr, mil Baktriasse tungisid Hiina läänepiiridelt saabunud rändhõimud ja sellest piirkonnast sai kujuneva Kušaani riigi tuumikala. Ent Kreeka riiklus Indias sellega ei lakanud.
/nginx/o/2021/03/12/13676199t1hfaff.jpg)
Kreeka-India riik
Kreeka-Baktria riigi järeltulijaks sai Kreeka-India ehk Indo-Kreeka riik tuumikalaga Gandhāras. Kreeka-India riik tekkis 2. sajandi algul eKr, kui Baktria kuningas Demetrios I (u 200–182 eKr) laiendas oma võimupiire Hindukuši mäestikust lõunasse ning hõivas Gandhāra ja sellega piirnevad alad. Kuningas Menandros (elu- ja valitsusaastad teadmata), kes tuli ilmselt võimule usurpaatorina, üritas kahe India valitseja toel laiendada oma võimupiire Gangese piirkonnani. Kuigi tal õnnestus vallutada Maurjate pealinn Pāṭaliputra, pidi ta India valitsejate nõudel siiski Gangese orust taanduma ja Gandhāra piiridesse jääma. Kui Kreeka-Baktria riik langes nomaadihõimude valitsuse alla, kestis Gandhāras edasi kreeklaste võim ning Kreeka-India riik jätkas Kreeka-Baktria riigi traditsioone.
Pärast Menandrost valitses Kreeka-India riiki veel kolm kuningat – Antalkidas, Straton ja Archebios –, kelle valitsemise järjekorras puudub uurijatel üksmeel. Ka nimetatud kuningate valitsusaastad on ebakindlad.
Umbes 70 eKr langesid Kreeka-India riigi alad sakkide ehk indosküütide valitsuse alla. Nende iraani päritoluga hõimude võim ei püsinud siiski kaua, vaid asendus peagi teise iraani päritolu rahva, kušaanide võimuga. Ent kreekakeelne elanikkond püsis meie ajaarvamise esimestel sajanditel edasi ka Kušaani riigis (vt Horisont 3/2019).
Rahvad, keeled, kultuurid ja usundid Kreeka-Baktria ning Kreeka-India riigis
Nii Kreeka-Baktria kui ka Kreeka-India riigi ala asustasid mitmesugused rahvad ja hõimud. Linnadesse koondunud ülemkihti kuulusid mõlemas riigis kreeklased ja kreekastunud makedoonlased ning kreeklastest koosnes ka nende riikide armee. Suurema osa mõlema riigi elanikkonnast hõlmasid aga kohalikud Iraani ja India rahvad, kes elasid nii linnades kui ka maal. Seetõttu olid mõlemad riigid mitmekeelsed: peale kreeka keele olid neis kasutusel eri Iraani (baktria, sogdi) ja India keeled (sanskrit, eri praakritid) ning võimalik, et ka aramea keel, tollal idas laialdaselt levinud rahvastevahelise suhtlemise keel.
On loomulik, et sellistes oludes olid kultuuridevahelised kontaktid tihedad ja eri kultuurid mõjutasid üksteist. Loomulikult olid mõlemas riigis levinud ka mitmekesised usundid ja kultused: kreeka usund, erisugused Iraani usundid, hinduism, džainism ja budism. Kultuurilisest ja religioossest mitmekesisusest annavad tunnistust Kreeka-India riigi valitsejate mündid, mille legendid on ühtaegu kreeka keeles ja India keeltes ning millel on kujutatud nii kreeka kui ka hinduistlikke jumalaid. Eri kultuuride vastastikuste mõjude kõige huvitavam väljendusvorm Kreeka-Baktria ja Kreeka-India riigis on aga omapärase kreeka-budistliku kultuuri kujunemine.
Kreeka-budistlik kultuur
Praeguse Pakistani ja Afganistani alale jõudis budism juba Maurja dünastia kuninga Ašoka valitsusajal (268–232 eKr). Ašoka saatis oma misjonäre eri piirkondadesse Aasias ja kaugemalgi. Ehkki budismi leviku kõrgaeg nendel aladel jääb meie ajaarvamise esimesse kahte sajandisse, kui piirkond kuulus Kušaani riiki, on väga tõenäoline, et budism oli seal levinud juba Kreeka-Baktria riigi perioodil.
Rohkem on selle kohta andmeid Kreeka-India riigi ajast, mille tuntuim valitseja Menandros etendab Milinda nime all budistlikus traditsioonis tähtsat osa. Peale selle, et tema valitsusajal levis Kreeka-India riigis budism, on temast endast saanud budistlikus pärimuses Buddha seadmuse järgija.
Milinda on oluline tegelane ka theravaada koolkonnast pärinevas tekstis «Milindapañha» (pl «Milinda küsimused»), mis on kirja pandud ilmselt 1. sajandil pKr Sri Lankal. Selles teoses vestleb kuningas Menandros/Milinda munk Nāgasenaga budismi põhitõdedest (isiksuse osad, ümbersünd, mina olemasolu või puudumine jne). Teosest on ilmunud Linnart Mälli tõlkes katkendeid ka eesti keeles.
/nginx/o/2021/03/12/13676204t1h39bb.jpg)
Kreeka-budistliku kultuuri kõige silmapaistvam mälestis on Gandhāra kunst, mis tekkis 2. sajandil eKr Gandhāras ja levis sealt Hindustani poolsaare sisealadele. Gandhāra kunst ühendas kreeka kunstile omased vormivõtted budistliku sisuga. Just tolles kunstikoolkonnas hakati esimest korda kujutama budasid ja bodhisattvasid inimkujulistena, kusjuures eeskujuna kasutati kreeka skulptuure.
Gandhāra kunstikoolkond on seda olulisem, et selle mõju ulatus Hindustani poolsaare sisealadele, Kesk-Aasiasse ja selle kaudu ka Hiina ja Jaapanini. Ka kuulsad Bamiyani oru hiiglaslikud seisvad Buddha skulptuurid Afganistanis, mis pärinesid 5. või 6. sajandist pKr (Taliban hävitas need), olid mõjutatud Gandhāra kunstist. Oluline on märkida, et budism ei levinud mitte ainult Kreeka-Baktria ja Kreeka-India riigi põlisrahvaste, vaid ka sealsete kreeklaste seas.
Kreeka diasporaa lõpp
Nagu märgitud, läksid Kreeka-India riigi alad 1. sajandil eKr sakkide võimu alla, kuid riismed sellest säilisid hiljemgi. Viimane iseseisev Kreeka-India riigist järele jäänud kreeklaste kuningriik Ida-Pandžabis langes sakkide valitsuse alla umbes 10 pKr, kuid kreekakeelne elanikkond sellega veel ei hääbunud. Kreeklasi elas edasi nii sakkide vallutatud territooriumidel kui ka Kušaani riigis, mis püsis iseseisva kuningriigina 3. sajandini pKr.
Aja jooksul kreekakeelne rahvastik kahanes, kuni see assimileerus täielikult kohalike rahvaste ja hõimudega. Samal kombel on Indias kohaliku rahvastikuga assimileerunud mitmed teisedki sinna tunginud rahvad ja hõimud: sakid, kušaanid, partlased ja hunnid. Kõik nad on aga jätnud oma jälje India ajalukku ja kultuuri ning ilma neid tundmata ei oleks meie pilt Indiast täielik.
Artikkel ilmus jaanuari-veebruari Horisondis.
Jaan Lahe (1971) on religiooniloolane. Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritöös käsitles antiikaegset gnostitsismi ja selle seoseid varase judaismiga. Ta on Eesti evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudi erakorraline professor, õpetab nii usundiloo kui ka uue testamendi teaduse aineid, ning Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent. Tema peamised uurimisteemad on Rooma keisririigi usundilugu ning antiikmaailma kontaktid idamaadega.