E-metanool, mis see on?

Metanool Foto: Wikimedia Commons

Järjest sagedamini kohtame alternatiivkütustest ning keskkonnasõbralikest energiaallikatest jutustavates tekstides mõistet e-metanool. Seda justkui tavalistest fossiilsetest energiakandjatest erinevat kütust esitletakse peamiselt keskkonnasõbraliku ja süsinikuneutraalse lahendusena sisepõlemismootorite kütuseks transpordivahendites, aga ka energia salvestamiseks, transportimiseks ja elektri tootmiseks kütuseelementides.

Tegemist on keemiliselt ikka sama metanooliga, kui mistahes muulgi moel toodetult aga selle komponentideks on:

1) Päikesest ja tuulest toodetud elektriga elektrolüüsiprotsessis saadud vesinik

2) atmosfäärist aga pigem siiski põletuskolletest kinni püütud süsihappegaas

H2 ja CO2 annavad vastavas katalüüsitud reaktsioonis tulemuseks metanooli H3C-OH, mis võib olla omakorda aluseks mitmetele keemilistele ühenditele - muu hulgas ka vedelkütustele ja suurele hulgale erinevatele kemikaalidele. Kemikaalide tootmiseks on see ehk isegi huvitav lahendus.

Teisalt, kui rääkida energiakandja tootmisest, on lugu selline: 1 kg vesiniku energiasisaldus ca 36 kWh/k. Ideaalses keemilises reaktsioonis süsihappegaasiga peaks sellest saama 5,3 kg metanooli. Metanooli energiasisalduseks on 5,5 kWh/kg. Ka neelab selline reaktsioon 5,3 kg metanooli tootmiseks oma 2,3 kWh energiat. Nii saabki ühest kilost vesinikust metanoolikoguse, mille summaarne energiasisaldus on 27 kWh.

Energeetilises mõttes pole massiühiku mõttes tegemist just hea vahetustehinguga. Eriti puhkudel, kui seda kütust on kavas kasutada sisepõlemismootoreis. Sel moel atmosfäärist laenatud süsihappegaas läheb sinna samuti tagasi. Sel moel toodetud keemiatööstustoormel võib ökoloogilist tähendust rohkemgi näha ja seda eriti juhul, kui see muudetakse pigem püsiva kasutusega sünteetiliseks materjaliks.

Tõsi - nagu vesinikku, nii ka metanooli saab vahetult elektriks muuta kütuseelementides, kuid enam muidugi nähakse selles sisepõlemismootorite elutee pikendajat.

Kui osagi süsinikupõhisest energia- ja kemikaalimajandusest siirduks sellistele kütustele, kus atmosfäärist pärit süsihapegaasi seotaks just sellistes keemilistes reaktsioonides, ei oleks väga palju ka ökoloogiliselt «katki».

Samas juhul, kui see süsihappegaas pärineks puidu põletusgaasidest vahetaksime me metsaökosüsteeme justkui kemikaalideks ning kütusteks sellisel kavalat õiguslik-tehnoloogilist teed pidi - ja see pole hea.

Igatahes peaks selliste e-metanooli laadsete energiakandjate kasutus lõppkokkuvõttes viima selleni, et süsihappegaasi hulk atmosfääris väheneks ning näiteks metsade ökosüsteemid siiski säiliksid. Võimalik, et selline lahendus on olemas. Paraku eeldab see taas mingeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille rikkumise ahvatlus on suur, nagu teame varasematestki keskkonnaalastest kokkulepetest.

Vesiniku (jutt on rohelisest vesinikust, mis toodetud päikese või tuuleelektrist) kasutamise eeliseks on aga see, et selle energeetilises kasutuses pole süsinikul mingit olulist rolli.