Geeniuuring näitas ära, kus ja millal inimene koera kodustas

Siberi huskyd, Foto: Dmitr Feoktistov/TASS/Scanpix

Inimeste ja koerte vanal DNA-l põhinev uuring näitab, kuidas hundid viimase jääaja järel Siberi aladele liikunud inimestega koos elutsema hakkasid ning aegamööda n-ö koerastusid.

Millalgi viimase jääaja lõpu aegu rändas grupp kivist tahutud otstega odadega varustatud inimesi mammutiteid ja piisoneid jälitades kirde-Siberisse. Mitmeid põlvkondi kestnud protsessi käigus liikusid nende järel omakorda hundilaadsed elukad, kes olid oma eellastest juba palju inimsõbralikumad ja kuna edukas jaht tähendas ka neile kõhutäit, arenes neil välja ka valmidus aidata inimesi jahipidamises – otsida ulukid metsa vahelt üles või vedada lastud loom laagrisse tagasi, kirjutab teadusajakiri Science.

Need olidki esimesed koerad, kelle järglased on tänaseks levinud koos inimestega üle kogu maailma. Muu hulgas liikusid nad koos küttide-korilastega Aasiast üle Beringi maasilla Ameerikasse. Vähemasti sellise stsenaariumi käib välja USA Teaduste Akadeemia Toimetistes ilmunud teadusartikkel, millega üritatakse panna punkti aastaid kestnud debatile inimese parima sõbra päritolu kohta.

Uuringu põhiväärtus on inimeste ja koerte vana DNA mustrite võrdlemises: otsiti kohta ajaloos, millest alates inimeste ja koerte geenides ilmnevad mustrid ühilduma hakkasid. Selleks analüüsiti enam kui 200 juba enne järjendatud muistse koera mitokondrite DNAd. Vanim uuritud indiviid oli juba ligi 10 000 aastat vana.