:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/12/16/13531929t1h39f4.jpg)
Koroona-aasta teaduslugudes andis mõistagi enim tooni meie elu muutnud viirus ise. Õigemini paigutus esimene koroonaviirusega mitte seonduv teadusuudis kusagil nimekirja teise kümne lõpu poole.
Vaata: need olid Postimehe teadusportaali 2020. aasta loetumad lood
Teeme lühikese ülevaate läinud aasta enim loetud teaduslugudest.
/nginx/o/2020/03/12/13003609t1h41df.jpg)
Kui koroonaviirus Maarjamaale jõudis, ei saanud paljud veel tema ohtlikkusest aru ning eks nakatumiskordaja R, millest tänapäeval palju kuuleb, oli rahvale veel täiesti tundmatu näitaja. Olukorra tõsiduses mängis kindlasti oma rolli matemaatik Juhan Aru kirjutatud tekst sellest, milles tutvusime nii eksponendi kui ka R’iga. Nagu Aru kirjutas, allub viiruse levik matemaatikast ammu tuntud eksponentsiaalse kasvu valemitele nii puhtalt ja ehedalt, et teeb murelikuks.
/nginx/o/2020/03/22/13020974t1h03bd.jpg)
Loetavuselt teine lugu oli Postimehe teadusajakirjanik Kaur Marani kevadine analüüs, mis üritas pandeemia vallandumisega kaasnenud infomüras aru saada, mis olukorda me üldse jõudnud olime. Kui pandeemia Euroopat ja Eestit tabas, oli veel palju küsimusi lahtised: millal peaks tegutsema ja kes, kui palju ja keda ikkagi testima peaks? Mis võiks üldse olla võimalikud viirusega võitlemise strateegiad ja millega see kõik lõppeb?
Koroonaviiruse üle maailma levimise sabas hakkasid ka teadlased uue haigustekitaja kohta aina enam teada saama. Üks oluline uus teadmine oli see, kui teadlased eesotsas Johns Hopkinsi Ülikooli professor Justin Lessleriga näitasid ära, kui kaua viirus inimese kehas enne esimeste sümptomite ilmnemist pesitseda võib.
/nginx/o/2020/12/20/13538476t1h04a3.jpg)
Mäletatavasti oli üks koroonakevade suuremaid viirusepuhanguid Eestis Võrus ning oma põhjalikus analüüsis võtsidki Tartu Ülikooli geograafid ette ülesande rekonstrueerida tee, mida mööda haigus Hiinast Wuhani metropolist Eesti väikelinna jõudis. Lisaks kõigele muule sisaldab artikkel ka hulgaliselt tähelepanekuid selle osas, mida oleks pidanud tegema teistmoodi ja kuidas tulevikus analoogses olukorras toimida.
Selle artikli sünni tingis üsna otseselt sotsiaalmeedia, täpsemini selles levivad teaduslikus mõttes täiesti nonsenss-väited viiruse kohta, mis jäid silma muu hulgas ka Postimehe toimetajatele. Sellest sündiski mõte kirjutada korra lahti mikrobioloogia A ja O: et viirus ei ole elusorganism, et seda ei saa niisama «tappa» ning lõppude lõpuks seletada lahti ka see, miks lihtne kätepesuseep tõepoolest haigusetekitaja vastu aitab.
Kui aasta lõpuks oleme jõudnud olukorda, kus kuuleme pea iga nädal Teadusnõukojast ja selle liikmete koroonaprognoosidest, siis haiguse Eestisse jõudmise alguses olid levikumudelid veel vähekuuldud asi. Terviseamet sai oma (väidetava) tegevusetuse tõttu hurjutada ning paljud teadlased hakkasid ise, avalike andmete põhjal koostama esimesi mudeleid. Üks neist oli ka füüsik Jaan Kalda, kes heitis võimudele ette olemasoleva modelleerimisvõimekuse kasutamata jätmist.
Tõeline pommuudis tabas Eesti ajakirjandust oktoobri keskel, kui Tartus asuv biotehnoloogia ettevõte Icosagen teatas, et on saanud valmis koroonaviiruse ravimi ning juba peagi alustatakse ka kliiniliste katsetega. Seejuures oli ravimi valmistamise baasiks antikehad, mis olid kogutud eestlastelt, kes olid juba haiguse ka läbi põdenud.
Kahtlemata oli üks koroona-aasta halvematest teadusuudistest see, et ka sümptomiteta haiged levitavad viirust edasi. Asümptomaatiline levik on tänaseks kujunenud kogu pandeemia osaks ning eks ole ka avalikkuses kehtestatavad erinõuded mõeldud just selle asümptomaatilise leviku piiramiseks.
Vestlusest selle üle, et kas maskidest ikka on viirusevastases võitluses tolku või ei, pole praeguseks pääsenud vist ükski perekond. Tänaseks on selge, et maski kandja ei kaitse sellega mitte iseennast, vaid pigem teisi. Kevadel seda aga veel teada ei olnud ning info levitamiseks tõlkis Postimees maineka briti arsti Trisha Geenhalghi ja andmeteadlase Jeremy Howardi teksti, milles nad maskinõuet põhjendavad. Meeldiva faktina osutusid mõlemad teksti autorid Eesti e-residentideks.
Üks koroonakevade pooleksperimentaalsetest projektidest oli nn nõukoda, kus Eesti Teaduste Akadeemia liikmed jagasid Postimehega oma tähelepanekuid seoses pidevalt muutuva olukorraga. Mitmed kõlanud mõtted olid konstruktiivsed ja sisukad kuid muu hulgas nägid targad ette ka seda, et Saaremaa koroonakatastroof võib järgmisena tabada Ida-Virumaad. Kevadel seda küll ei juhtunud, aga praegu ongi üks koroonakriisi kahest tulipunktist just seal.