Avastus: see loom ei olegi roomaja, vaid haruldane elav fossiil dinosauruste ajast

Tavapilgule sisalikuna paistev Uus-Meremaa tuataara osutus genoomiuuringu põhjal hoopis haruldaseks evolutsiooniliseks jäänukiks, kes ei ole tegelikult ei roomaja, kahepaikne ega imetaja. Foto: AP/Scanpix

Pole lind, pole imetaja, pole roomaja, kala ega kahepaikne – genoomianalüüs näitab, et Uus-Meremaa maooride seas «erilise varandusena» tuntud sisalikulaadne loom on üks maailma veidramaid olevusi.

Teadlased on ammu teadnud, et tuataara näol on tegu erilise elukaga, kuid möödunud nädalal juhtivas teadusajakirjas Nature avaldatud genoomianalüüsi tulemused näitavad, et tegu on tänapäevases mõttes täieliku anomaaliaga. Kuigi miljoneid aastaid tagasi oli tal sugulasi üle maailma, on tänane liik ainus omalaadne maailmas, kirjutab Science Alert.

Värske geenijärjenduse tulemuste kohaselt teeb tuataara genoomi eriliseks juba selle suurus – tegu on ühe suurima teadaoleva genoomiga, mis on näiteks inimese omast ligi 50 protsenti suurem. Kõige silmatorkavam on aga, et kui tinglikult jagatakse selgroogseid loomi viide rühma – kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja roomajad - , siis tuataara ei kuulu neist vähemasti geneetilise ülesehituse poolest ühtegi. Pigem on ta veider sulam roomajast, linnust ja imetajast.

«Tuataara genoom sisaldas umbes neli protsenti roomajatele iseloomulikke nn hüppavaid geene, umbes 10 protsenti ainupiluliste (imetajate selts, kuhu paigutatakse tänapäeval ainult Austraalias ja Uus-Guineal elavad ürgimetajad – toim) ja vähem kui ühe protsendi jagu platsentaga imetajate nagu inimeste seas levinud geene,» ütles Adelaide’i Ülikooli bioloog David Adelson.

«See on väga ebatavaline leid, mis näitab, et tuataara genoom on veider kombinatsioon imetajatele ja roomajatele, sealhulgas ka lindudele, iseloomulikest komponentidest,» lisas Adelson.

Tänapäeval elutseb tuataarasid ainult Uus-Meremaal, kuid omal ajal esines samalaadseid loomi tõenäoselt kõikjal üle maailma. Nüüdisaegsete liikide seas on tema lähimad sugulased roomajad, kuid needki on talle evolutsiooniliselt sama lähedal nagu kängurud inimesele – ühisest eellasest eraldusid nad 250 miljonit aastat tagasi. Seda enam on kohane ka tema kohalike maooride poolt neile omistatud nimetus Taonga, mis tähendabki «erilist aaret».

Öise eluviisiga tuataarad võivad elada pea sajandi, kannatada äärmiselt külmasid temperatuure, tund aega hinge kinni pidada ja näha valgust otsaesisel paikneva nn kolmanda silmaga. Nende genoomi uurinud teadlased toovad välja, et ta evolutsioneerub ka aeglasemalt kui ükski teadaolev roomaja.

Miljoneid aastaid isolatsioonis elutsenud liigile võib tulevikus saada saatuslikuks kliimasoojenemine, kuna nende paljunemine on otseselt seotud temperatuuriga – nagu mitmel roomajalgi, sõltub nende sooline tasakaal otseselt mune ümbritsevast temperatuurist ning suurem soe toob endaga kaasa suurema isaste osakaalu. Lisaks on ka nende leviku geograafiline piiratus omaette ohutegur.