/nginx/o/2011/03/31/11988709t1hbb4d.jpg)
Üleilmne fossiilkütustest tingitud süsihappegaasi emissioon väheneb 2020. aastal koroonaviiruse pandeemia mõjul seitse protsenti, teatasid uurijad teisipäeval, aga isegi kõige teravam langus Teisest maailmasõjast alates ei suuda pikaajalist kliimasoojenemist mõjutada.
Aprilli algul viisid koroonaviirusest tingitud meetmed süsinikusaaste 17-protsendise vähenemiseni võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Sellise järelduse annab ajakirjas Nature Climate Change ilmunud eelretsenseeritud hinnang.
Neli maad või blokki – Hiina, USA, Euroopa Liit ja India – moodustasid 2020. aasta nelja esimese kuuga langusest kaks kolmandikku, mis vastab miljardile tonnile CO2-le
Mullu küündis tööstusest ja energeetikast tulenev heide rekordilise 37 miljardi tonnini.
«Elanikkonna paigalpüsimine viis energiakasutuse ja süsihappegaasi emissiooni drastilise muutuseni,» ütles juhtiv autor Corinne Le Quéré, Tyndalli Kliimamuutuste Uurimiskeskuse professor East Anglia Ülikoolist.
«Need äärmuslikud vähenemised on ilmselt ajutised ega näita strukturaalset muutust majanduses, transpordis või energiasüsteemides.»
Kui maailmamajanduse peaks taastuma pandeemia-eelsele tasemele juuni keskpaigaks, mis siiski ei ole tõenäoline, siis väheneb CO2 emissioon 2020. aastal vaid nelja protsendi võrra, kalkuleerib Le Quéré oma meeskonnaga.
Kui aga piirangud kestavad kogu aasta, on langus seitsme protsendi ümber.
Ligi viie miljoni nakatunu ning 320 000 surmajuhtumiga COVID-19 pandeemia on tõmmanud tähelepanu 2019. aastal üleilmse murena domineerinud kliimakriisilt.
Teised eksperdid hoiatavad aga, et kliimaoht jääb.
«Vaevalt see süsihappegaasi atmosfääri jõudmisele mõju avaldab,» ütles Richard Betts, kes juhib kliimamõjude uuringuid Briti juhtivas Met Office Hadley Keskuses. «Me peame selle täielikult peatama, mitte seda sinna aeglasemalt laskma,» ütles ta.
«See on nagu vanni täitumine, kui me kraani pisut kinni keerame, aga mitte päriselt. Vesi tõuseb ikka, ehkki mitte nii kiirelt.»
Maa keskmine pinnatemperatuur on tõusnud ühe kraadi võrra Celsiuse järgi tööstuseelsest tasemest kõrgemaks. Sellest piisab, et võimendada tapvaid põudasid, kuumalaineid ja tõusvast merest paisutatud suuri torme.
2015. aasta Pariisi kliimaleppega on ligi 200 riiki lubanud, et globaalne soojenemine peab jääma tunduvalt alla kahe kraadi.
Kuid ÜRO Valitsustevaheline Kliimamuutuse Nõukogu (IPCC) määras hiljem, et 1,5 kraadi on palju ohutum temperatuuripiir.
Pandeemia on näidanud, kui raske on seda ambitsioonikamat eesmärki täita.
Emissiooni langus 7,6 protsendi võrra vastaks kõige halvemale piirangustsenaariumile 2020. aasta jaoks. Paraku aga on selline langus vajalik igal aastal terve kümnendi vältel, et kindlustada 1,5 kraadiga piirduv soojenemine – juhul, kui ei leita muid vahendeid süsiniku atmosfäärist eemaldamiseks.
«Pandeemia on näidanud nõudlust suure strukturaalse muutuse järele transpordis ja energiasüsteemides,» märgib Londoni Ülikooli kolledži klimatoloogiaprofessor Mark Maslin.
Mõned eksperdid on pakkunud, et pandeemia kiirendab seda üleminekut. Oslo Rahvusvahelise Kliimauuringute Keskuse direktor Glen Peters rääkis AFP-le, et fossiilkütused on saanud kriisis rohkem pihta kui taastuvenergia.
Ta leiab, et kui nii läheb, siis võime me COVID-ist välja tulla emissiooni langusega. Taastuvenergia peaks olema võimeline oma osa suurendama, tõrjudes välja kõige saastavamaid fossiilkütused, eriti söe.
Kuid kiirelt kogutud mitme triljoni dollarised päästepaketid, eriti USA-s ja Hiinas, millega püütakse uut suurt depressiooni ära hoida, annavad üleilmse rohemajanduse jaoks vastakaid signaale.
«On suur risk, et lühinägelikkus juhib valitsused suure pildi nägemiselt kõrvale ja raha pannakse tugevalt saastavatesse sektoritesse,» muretses Granthami Instituudi ja Londoni Kuningliku Kolledži uurija Joeri Rogelj.
Uuring näitab, et pandeemiavastased meetmed on erinevaid majandusharusid erinevalt mõjutanud.
7. aprillil, kui süsinikusaaste oli suurimas languses, näitas maismaatransport enam kui 40-protsendist emissiooni vähenemist, samas kui tööstuses langes see 25, elektritootmises 19 ja lennunduses kümme protsenti.
Autorid ütlevad, et CO2 ja teise potentsiaalse kasvuhoonegaasi metaani emissiooni arvutamine võtab tavaliselt aega kuu või kauem, aga uuringus kasutatud meetodid võiksid aidata kaasa otsuste vastuvõtmisele.
«Kui me näeksime poliitika mõju kuude, mitte aastate jooksul, siis saaksime ka poliitikat kiiremini puhastada,» ütles Glen Peters.