Koroonakriisi mõjusid lahkavas arutelus leidis Postimehe ja Teaduste Akadeemia nõukoda, et oluline märksõna on sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine. Lääneriikides on vaesemates piirkondades ja etniliste vähemuste seas suurem nakatumine ja suremus. Koduõppes jäävad rohkem maha need lapsed, kelle pere ei toeta õppetööd ning kes ei saa enam koolikeskkonnast abi. Kui vaktsiin välja töötatakse, on vaja globaalset koostööd, et vaktsiiniga saaksid varustatud lisaks rikastele riikidele ka arengumaad. 

Kokkuvõte kõlanud mõtetest:

  • Globaalses kontekstis mängib rolli sotsiaalse ebavõrdsuse ja kriisikannatuste seos. Lääneriikides on rohkem nakatunuid ja surnuid etniliste vähemuste seas ja madalama sissetulekuga inimeste seas. Need erinevused võivad olla markantsed, näiteks Ühendkuningriigis on rikkamates piirkondades suremus kaks korda väiksem kui vaesemates piirkondades.
  • Põhjuseid on palju ning täiesti kindlalt ei saa nende osakaalu välja tuua, kuid ilmselt on oluline suurem rahvastikutihedus, eesliini töö ehk ei saa teha kaugtööd või ei saa jätta tööle minemata, ühistranspordi suurem kasutamine ja rohealade puudumine. 
  • Kriisist väljumise puhul on lahtine see, milline saab olema uus normaalsus. Enim kannatada saanud riikides pärsib hirm igapäevategevuste jätkamist, näiteks Inglismaal olid 80 protsenti vanematest mures, kas on piisavalt turvaline koole uuesti avada. 
  • Uuringud näitavad, et suur kriis sotsiaalse isolatsiooni ja karantiiniga toob inimestes esile olemasolevad vaimse tervise probleemid. Seega tuleb lisaks majanduslikule taastumisele ja sotsiaalsetele probleemidele tegeleda ka inimeste vaimse tervisega, sest see on majandusliku aktiivsuse eeldus.
  • Sotsioloogiliselt saab käsitleda koroonakriisi põlvkondlikku efekti. Vanemaealised on riskigrupis haigestumiseks ja Covid-19 raskelt läbipõdemiseks. Ent pihta saavad ka tänased kooliealised ja 20. eluaastates noored, kuna see mõjutab nende haridust, suurendab sotsiaalset ebavõrdsust. Kõigel sellel on nende elule ja võimalustele määrav mõju ning üldiselt kehtib jällegi kurb tõdemus, et kellel pole, sellelt võetakse veelgi ära.
  • Näiteks koduõpe annab eeliseid lastele, kellel on võimalus kasutada isiklikke IT-vahendeid ja kelle pere toetab õppimist. Kooliskeskkond oli toetav kehvemate võimalustega laste jaoks.
  • Samamoodi süveneb ebavõrdsus, kes ja millistel tingimustel saavad ligipääsu ravimitele või meditsiinilisele abile. 
  • Jällegi on tõusnud päevakorda vaktsineerimine. Kahjuks on Eestis mõnevõrra tagurlik nii vaktsineerimise üldtase kui ka teadlikkus selle vajalikkusest ja sellest, milliseid vaktsiine on üldse inimene saanud. Vaid kolmandikul elanikest on ajakohased vaktsineerimispassid. Suur osa elanikkonnast arvab, et vaktsineerimine on ränk hoop organismile. Sellega erineme Põhjamaadest. Sealhulgas ei ole inimesteni jõudnud ka gripivaktsiini olulisus, mistõttu oleme ka gripisurmadega tavaliselt esirinnas. 
  • Kriis on näidanud, et püsivad mõned harjumuslikud mõttemallid. Meid puudutab näiteks see, kuidas Suurbritannia meedia vaikib maha, et Ida-Euroopa on oluliselt paremini kriisiga hakkama saanud kui Lääne-Euroopa. See on hea näide, et kultuuriline õppimisvõime või reageerimisvõime on jäänud puudulikuks: valitseb arusaam, et postsotsialistlikud riigid ei saa olla paremad kui läänemaad.
  • Praeguste andmete põhjal võiks arvata, et umbes juuni keskpaigaks võiks uued haigestumised otsa saada eeldusel, et väljast sisse ei tule. Küsimuseks on viirusetõrje ja majanduslike mõjude optimum. Kui Eesti saab viirusevabaks, oleks optimaalne, et hoitakse piirid kinni, majanduse jaoks aga on nende avamine ülioluline. Lisaks Läti ja Leedu piiride avamisele võiks kaaluda ka Poolat, mis on enam-vähem meiega samas kategoorias. 
  • Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on viirus tõusuteel, Põhja-Ameerikas platool. Enne aasta lõppu see maailma mastaabis kindlasti otsa ei saa. Majanduslike mõjude ja liikumispiirangute puhul tuleb arvestada optimaalset haigustaset, vahest nii, nagu Eestis praegu. Aga isegi kui Euroopas läheb haigestumise kohapealne levik aasta lõpus nulli, siis maailmas mitte enne vaktsiini. 
  • Vaktsiini puhul saab olema probleemiks selle jaotamine. Peame nägema ülemaailmselt koostööd, mis tahaks, et vaktsiiniga saaksid varustatud lisaks rikastele ja edukatele riikidele ka arengumaad. Nemad on palju nõrgem lüli ning ei toimi nii, et teeme Euroopa lahti, aga muu maailma jätame suletuks. 
  • Lisaks vaktsiinile tuleks mõelda ka kiirtestidele, mis annavad kohe tulemuse. Antikehade testi saab hakata tegema alles mõne aja möödudes pärast nakatumist. Kiirtestid on võimalus liikumispiirangute leevendamiseks: negatiivse diagnoosi ettenäitamisel saab inimene tõestada, et ta võib reisida. Võib muutuda samamoodi standardiks nagu vaktsineerimine ennast malaaria või kollatõve vastu enne, kui võid mõnda riiki minna. Ehk siis tulevane reaalsus on selline, et meilt hakatakse nõudma palju rohkem andmeid meie kooronaseisundi kohta. Pole isegi mitte düstoopia, väid täiesti võimalik, et passis hakkavad olema lisalehed vaktsiinide jaoks. 
  • Hiinat vaadates on näha, et lisaks n-ö tagasiostlemisele on tekkinud ka tagasiturism ehk inimesed püüavad tagasi teha seda, mis enne tegemata jäi. 1. mai ümber oli Hiinas 5 päeva järjest vabad, mille jooksul reisis ringi natuke üle 100 miljoni inimese. 11. mail tehakse Shanghais lahti Disneyland, Taiwanis on hakatud spordisündmustele lubama pealtvaatajaid, Lõuna-Korea tegi lahti raamatukogud ja muuseumid. 
  • Eestis: võime lasta end natuke lõdvemaks, ent ei tohi ennast lõdvaks lasta. R0 hoidmine alla 1 on majanduslikult koormav, kuid seda nakatumiskordajat ei tohi lasta ka palju üle 1 kerkida. Vastasel korral jäämegi pendeldama piirangute kehtestamise ja nende tagasivõtmise vahele. 

Osalesid akadeemikud Tarmo Soomere, Jüri Allik, Urmas Varblane ja Eero Vasar, Warwicki ülikooli professor Anu Realo, TTÜ professor Jaan Kalda ja Postimehe ajakirjanikud.

Kommentaarid (5)
Copy