Tuletame uuesti meelde: miks maskide kandmisest ikkagi kasu on

Iseenda kaitseks on meil vaja kanda spetsiaalset maski, kuid teiste nakatamise ära hoidmiseks ja viiruse leviku tõkestamiseks kõlbab ka lihtsam, kasvõi ise tehtud mask. Foto: Sander Ilvest

Maineka briti arsti professor Trisha Greenhalghi ja andmeteadlase Jeremy Howardi kokkuvõte maskide kandmisesse puutuvatest teadustöödest ei jäta palju ruumi kahtluseks – massiline maskikandmine aitab viiruse levikut ohjes hoida.

Seoses uute viirusejuhtumite ja maskide kandmise küsimuse taas tõstatumisega, taasavaldab Postimees uuesti algselt 13. aprillil veebilehel fast.ai ilmunud artikli, milles briti arstiteadlane Trisha Greenhalgh ja andmeteadlane Jeremy Howard põhjendavad teadusuuringutele tuginedes maskide kandmise vajadust. Artikkel on eesti keelde tõlgitud ja täismahus avaldatud autorite loal. Algselt ilmus see Postimehes 14. aprillil pealkirjaga «Teadusuuringute kokkuvõte: jah, kõik peaksid maske kandma».

Lühikokkuvõte neile, kes ei viitsi lõpuni lugeda: kuigi meditsiinistandarditele vastavaid, kandjaid ennast kaitsvaid maske napib, peaksid kõik kandma kasvõi puuvillast maski. Me kõik võime olla haiguse kandjad ja nii vähendame siiski märkimisväärselt võimalust, et osutume enese teadmata viiruse levitajaks. Järgneb seletus, miks see nii on. 

Kas olete maskide kandmise osas segaduses? Muidugi, see ongi keeruline, kuigi mitte nii keeruline, nagu mõned inimesed väidavad. Oleme vaadanud läbi hulga teaduslikke tõendeid (korra võtsime kokku koguni 84 viidet). Siin on ülevaade erinevatest tõenditest ja meie kokkuvõte, et mida see kõik tähendab.

Haiguse levimise epidemioloogia

Olete tõenäoselt näinud reklaami tihedalt reastatud pingpongipallidest hiirelõksude peal või kukkuma pandud doominonuppe, kus iga süsteemi osa käivitab terve sündmuste kaskaadi. Mida lähemal doominonupud (või hiirelõksud) üksteisele on, seda rohkem kaost tekib.

Igal nakkushaigusel on oma nakkavus (R₀). Kui haiguse R₀ on 1,0, nakatab üks haige keskmiselt täpselt üht järgmist inimest. Haigus, mille R₀ on alla ühe, sureb ajaga ise välja. 1918. aasta pandeemia põhjustanud gripiviiruse tüve R₀ oli 1,8. Covid-19 haigust põhjustaval viirusel on see aga [maineka Inglise ülikooli] Imperial College’i andmetel 2,4 ning mõne uuringu kohaselt võib see olla kohati koguni 5,7. See tähendab, et ilma piiravate meetmeteta levib Covid-19 kiiresti kaugele. Seejuures on oluline teada, et patsiendid on eriti nakkavad haiguse esimestel päevadel, mil neil on sümptomeid vähe, kui üldse (To et al. 2020; Zou et al. 2020; Bai et al. 2020; Zhang et al. 2020; Doremalen et al. 2020; Wei 2020).

Piiskade ja aerosoolide füüsika

Rääkimisel paiskame me suust pidevalt välja pisikesi mikropiiskasid. Kui inimene on nakkav, sisaldavad need piisad ka viiruse osakesi. Vaid kõige suuremad piisad püsivad õhus kauem kui 0,1 sekundit, pärast mida need hääbuvad ja muutuvad vaid piisa tuumadeks ((Wells 1934; Duguid 1946; Morawska et al. 2009), mis on algsest piisast 3–5 korda väiksemad, kuid sisaldavad siiski viirust.

See tähendab, et piisku on oluliselt lihtsam blokeerida, kui need suust väljuvad, mitte siis, kui need jõuavad nakatumata inimese näole, kes osakesi vastu võtma hakkaks. See ei ole aga see, mida enamik teadlasi uurinud on.

Maskide materjaliteadus

Enamik vaidlusi maskide efektiivsuse üle kipuvad eeldama, et maskide eesmärk on kaitsta maski kandjat, kuna see on see, mida arstid koolis õpivad. Selleks on riidest maskid üsna kehvad, kuigi ka mitte päris ebaefektiivsed. 100% kaitse saavutamiseks on kandjal vaja meditsiiniline respiraator (näiteks N95) korralikult pähe panna. Samas on nakatunu kantav riidest mask väga efektiivne teiste inimeste kaitseks. Viimast tuntakse kui «allikakontrolli» ja kui tahame vastust küsimusele, kas avalikkus peaks maske kandma, on oluline just allikakontroll.

Kui teil on Covid-19 ja köhite kellegi peale 20 sentimeetri kauguselt, vähendab puuvillase maski kandmine haiguse edasikandumist 36 korda, mis on efektiivsemgi kui meditsiinilise maski kandmine. Veidral kombel pidasid selle fakti avastanud teadlased seda siiski «ebaefektiivseks». Me ei nõustu. See tähendab, et annate edasi vaid 1/36 sellest viirusekogusest, mida muidu oleksite andnud, te vähendate vastuvõtja viiruse tiitrit ja koos sellega ka nakatumise tõenäosust ja sümptomeid.

Haiguse leviku matemaatika

Meie meeskonna modelleeringud näitavad teistele uuringutele (Yan et al. 2019) tuginedes, et kui enamik inimesi kannaks avalikes kohtades maske, võiks viiruse nakkavus («efektiivne R») minna alla 1,0 ja viia haiguse leviku täieliku peatumiseni. Mask ei pea kinni püüdma iga viiruseosakest, aga mida enam ta neid püüab, seda madalam on ka nakkavus.

Kui efektiivne on maski kandmine tegelikult, sõltub kolmest diagrammil kujutatud tegurist: kui hästi mask viirust blokeerib («tõhusus» horisontaalteljel), kui suur osa elanikkonnast maske kannab («kinnipidamine» püstteljel) ja haiguse nakkavusest (R₀, graafikul mustade joontena).

Graafikul on sinisega kujutatud ala, kus nakkavustegur R₀ jääb alla ühe, mis on vajalik haiguse seljatamiseks. Kui mask blokeerib ära 100% osakestest (graafiku parem serv), siis viib ka vähene maski kandmisest kinnipidamine haiguse mahasurumiseni. Isegi kui maskid blokeerivad palju väiksema osa viiruseosakestest, suudame me siiski viirust ohjeldada, aga ainult juhul, kui enamik või kõik inimesed maske kannavad.

Maskikandmise politoloogia

Kuidas saada kõik või suurem osa inimestest maske kandma? Alustuseks saab neid harida ja üritada neid veenda, aga palju efektiivsem lähenemine on nõuda, et nad maske kannaksid, olgu see siis teatud kohtades nagu ühistransport ja toidupood või isegi kõikjal väljaspool kodu.

Vaktsineerimise uuringud (Bradford ja Mandich 2015) näitavad, et vaktsineerimise vältimisele rangemad piirangud seadnud omavalitsustes on ka kõrgem vaktsineerituse tase. Nüüd kasutatakse sama lähenemist, et suurendada maskide kandmisest kinnipidamist, ja vähemalt esmased tulemused (Leffler et al. 2020) näitavad, et sellised reeglid on maskide kandmise jõustamisel efektiivsed ja aitavad kaasa Covid-19 leviku aeglustamisele või peatamisele.

Maski kandmise eksperimendid: tehislikud ja looduslikud

Tehislik eksperiment on see, kui teadlane jagab inimesed (reeglina juhuslikult, siit ka juhuvalimiga kontrolluuringu termin) maske kandvatesse ja mitte kandvatesse (kontroll)gruppidesse. Selliseid juhuvalimiga kontrolluuringuid, kus uuritakse avalikkuses maskide kandmist, ei ole Covid-19 kohta tehtud. Teiste haiguste (näiteks gripi ja tuberkuloosi) kohta on neid küll tehtud, aga seal on mõjud olnud enamasti väikesed ja tihtipeale ka statistiliselt ebaolulised. Suurema osa selliste uuringute puhul ei kandnud ka kõik maski kandvasse gruppi määratud inimestest maske kogu vajaliku aja.

Looduslik eksperiment on see, kui me uurime midagi, mis ka tegelikult juhtub: näiteks seda, kui riik viib sisse maskide kandmist nõudvad meetmed. Näiteks järgis viiruse levik Lõuna-Korea kogukondades esimestel nädalatel Itaaliaga ühist levikujoont. Veebruari lõpus hakkas valitsus aga andma igale kodanikule maske ning sellest hetkest alates kõik muutus. Samal ajal, kui Itaalia surmajuhtumite arv tõusis õudust tekitavale tasemele, hakkas see Lõuna-Koreas hoopis vähenema. Allpool on kujutatud Lõuna-Korea aktiivsete haigestumiste arv punase ja Itaalia oma sinise joonega. Pange tähele, mis juhtub märtsi algul, kui ilmnevad maskide kandmise nõude mõjud (Lõuna-Korea analüüsi eest täname Hyokon Zhiangi ja joonise eest Reshama Shaiki).

Looduslikud eksperimendid ei ole teaduslikus mõttes ebatäiuslikud, kuna nendesse ei ole kaasatud kontrollgruppi, mistõttu ei saa me olla kindlad selles, millised muutused on tingitud maskide kandmisest. Mõnes riigis, kus on sisse viidud maskide kandmine, kehtestati samal ajal ka teised meetmed, näiteks range sotsiaalne distantsieerumine, koolide sulgemine ja avalike ürituste keeld.

Isegi sellisel juhul leiame aga asjakohaseid võrdlusi. Näiteks viisid naaberriigid Austria ja Tšehhi oma sotsiaalse distantseerimise reegli sisse samal päeval. Ainus erinevus oli, et Tšehhis kehtestati samal päeval ka maski kandmise kohustus. Kui edasi lisandus Austrias uusi juhtumeid pidevas tõusutrendis, siis Tšehhis saavutati platoo. Kahe riigi nakatumise trajektoorid ühtlustusid taas alles siis, kui ka Austria maskikandmise reegli kehtestas.

Oluline on, et igas riigis ja igas ajavahemikus, kus kohalikud reeglid on maskide kandmist soodustanud või kus riik on ise inimesi maskidega varustanud, on nii haigestumiste kui ka surmajuhtumite arv vähenenud.

Maskide kandmise käitumisteadused

Mõnel pool on väidetud, et maski kandmise kohustuslikuks tegemine või selle tugevalt soodustamine võivad lõpuks soosida hoopis riskikäitumist (Brosseau et al. 2020) (näiteks harvem kätepesu ja sagedasem väljaskäimine), mis tooks kokkuvõttes kaasa hoopis soovimatuid tagajärgi. Samalaadseid argumente on varem kasutatud ka HIV ennetamise strateegiate (Cassell et al. 2006; Rojas Castro, Delabre, ja Molina 2019) ja mootorratturitel kiivri kandmise nõuete puhul (Ouellet 2011). Samas on nendel teemadel tehtud uuringud näidanud, et isegi kui teatud üksikisikute riskikäitumine tõesti tõusis, siis populatsiooni tasemel täheldati siiski turvalisuse ja heaolu paranemist (Peng et al. 2017; Houston and Richardson 2007).

Maski kandmise ökonoomika

Majandusanalüüsid hindavad seda, kui palju maksaks elanikkonna maskidega varustamine ja kui suured oleksid sellega kaasnevad majanduslikud kasud või kahjud. Sellised majandusuuringud (Abaluck et al. 2020) näitavad, et iga kantud mask (mis ise ei maksa peaaegu mitte midagi) võiks tuua majandusele tuhandeid dollareid kasu ja päästa palju elusid.

Maskide kandmise antropoloogia

Avalikkuses maski kandmine on paljudes Aasia riikides normaalsus. Osaliselt on selle põhjuseks individuaalsed kaalutlused (näiteks kaitse õhusaaste eest), osaliselt kollektiivsed kaalutlused (näiteks hiljutised MERSi ja SARSi epideemiad). Minu mask kaitseb sind ja sinu mask kaitseb mind. Samas on enamikus nendes riikides norm, et maski kantakse vaid sümptomite korral. Alles viimastel nädalatel on teadlikkus viiruse asümptomaatilisest levikust paranenud ja sellega seoses ka maski kandmine ilma sümptomiteta muutunud tavaliseks.

Kokkuvõte

Kuigi kõik teaduslikud tõendid maski kandmist ei toeta, näitab suurem osa samas suunas. Meie kokkuvõttev hinnang viib meid selge järelduseni: hoidke oma piisad endale, kandke maski.

T-särgist ja (paber)käterätikust saab maski ka ise kodus valmis teha, või siis mässida ümber näo sall või rätik. Kõige parem oleks kasutada tihedat kangast, mis laseb ka hingata. Teadlased on soovitanud kasutada riidekihtide vahel paberrätikut ühekordse filtrina. Ei ole tõendeid, et allikakontrolli jaoks oleks maski tegemisel vaja erilist ekspertiisi või eritingimusi. Hiljem saab sellise maski pesumasinas ära pesta ja seda taaskasutada, täpselt nii nagu T-särkigi.

Kui hiljem tuleb välja, et olete ikkagi enese teadmata Covid-19sse nakatunud, on teie lähikondsed õnnelikud, et ikkagi maski kandsite.

Professor Trisha Greenhalgh on peamiselt Oxfordi Ülikooliga seotud briti perearstinduse professor ja praktiseeriv arst. Avaldanud sadu teadusartikleid ja mitmeid raamatuid, muu hulgas ka meditsiinialaste teadusartiklite lugemisest ja tõlgendamisest. Saanud palju autasusid, sealhulgas ka Briti Impeeriumi Ordu liikmesuse.

Jeremy Howard Austraalia päritolu andmeteadlane ja ettevõtja, masinõpet populariseeriva instituudi fast.ai üks asutajatest.

Inglise keelest tõlkinud Kaur Maran.

Viited

• Abaluck, Jason, Judith A. Chevalier, Nicholas A. Christakis, Howard Paul Forman, Edward H. Kaplan, Albert Ko, and Sten H. Vermund. 2020. “The Case for Universal Cloth Mask Adoption and Policies to Increase Supply of Medical Masks for Health Workers.” SSRN Scholarly Paper ID 3567438. Rochester, NY: Social Science Research Network. https://papers.ssrn.com/abstract=3567438.
• Bai, Yan, Lingsheng Yao, Tao Wei, Fei Tian, Dong-Yan Jin, Lijuan Chen, and Meiyun Wang. 2020. “Presumed Asymptomatic Carrier Transmission of Covid-19.” Jama.
• Bradford, W David, and Anne Mandich. 2015. “Some State Vaccination Laws Contribute to Greater Exemption Rates and Disease Outbreaks in the United States.” Health Affairs 34 (8): 1383–90.
• Brosseau, Lisa M., ScD, Margaret Sietsema, PhD Apr 01, and 2020. 2020. “COMMENTARY: Masks-for-All for COVID-19 Not Based on Sound Data.” CIDRAP. https://www.cidrap.umn.edu/news-perspective/2020/04/commentary-masks-all-covid-19-not-based-sound-data.
• Cassell, Michael M, Daniel T Halperin, James D Shelton, and David Stanton. 2006. “Risk Compensation: The Achilles’ Heel of Innovations in Hiv Prevention?” Bmj 332 (7541): 605–7.
• Doremalen, Neeltje van, Trenton Bushmaker, Dylan H. Morris, Myndi G. Holbrook, Amandine Gamble, Brandi N. Williamson, Azaibi Tamin, et al. 2020. “Aerosol and Surface Stability of SARS-CoV-2 as Compared with SARS-CoV-1.” New England Journal of Medicine 0 (0): null. https://doi.org/10.1056/NEJMc2004973.
• Duguid, JP. 1946. “The Size and the Duration of Air-Carriage of Respiratory Droplets and Droplet-Nuclei.” Epidemiology & Infection 44 (6): 471–79.
• Houston, David J, and Lilliard E Richardson. 2007. “Risk Compensation or Risk Reduction? Seatbelts, State Laws, and Traffic Fatalities.” Social Science Quarterly 88 (4): 913–36.
• Leffler, Christopher, Edsel Ing, Craig A. McKeown, Dennis Pratt, and Andrzej Grzybowski. 2020. “Country-Wide Mortality from the Novel Coronavirus (COVID-19) Pandemic and Notes Regarding Mask Usage by the Public.”
• Morawska, LJGR, GR Johnson, ZD Ristovski, Megan Hargreaves, K Mengersen, Steve Corbett, Christopher Yu Hang Chao, Yuguo Li, and David Katoshevski. 2009. “Size Distribution and Sites of Origin of Droplets Expelled from the Human Respiratory Tract During Expiratory Activities.” Journal of Aerosol Science 40 (3): 256–69.
• Ouellet, James V. 2011. “Helmet Use and Risk Compensation in Motorcycle Accidents.” Traffic Injury Prevention 12 (1): 71–81.
• Peng, Yinan, Namita Vaidya, Ramona Finnie, Jeffrey Reynolds, Cristian Dumitru, Gibril Njie, Randy Elder, et al. 2017. “Universal Motorcycle Helmet Laws to Reduce Injuries: A Community Guide Systematic Review.” American Journal of Preventive Medicine 52 (6): 820–32.
• Rojas Castro, Daniela, Rosemary M Delabre, and Jean-Michel Molina. 2019. “Give Prep a Chance: Moving on from the ‘Risk Compensation’ Concept.” Journal of the International AIDS Society 22: e25351.
• To, Kelvin Kai-Wang, Owen Tak-Yin Tsang, Wai-Shing Leung, Anthony Raymond Tam, Tak-Chiu Wu, David Christopher Lung, Cyril Chik-Yan Yip, et al. 2020. “Temporal profiles of viral load in posterior oropharyngeal saliva samples and serum antibody responses during infection by SARS-CoV-2: an observational cohort study.” Lancet Infect. Dis. 0 (0). https://doi.org/10.1016/S1473-3099(20)30196-1.
• Wei, Wycliffe E. 2020. “Presymptomatic Transmission of SARS-CoV-2 — Singapore, January 23–March 16, 2020.” MMWR. Morbidity and Mortality Weekly Report 69. https://doi.org/10.15585/mmwr.mm6914e1.
• Wells, WF. 1934. “On Air-Borne Infection: Study Ii. Droplets and Droplet Nuclei.” American Journal of Epidemiology 20 (3): 611–18.
• Yan, Jing, Suvajyoti Guha, Prasanna Hariharan, and Matthew Myers. 2019. “Modeling the Effectiveness of Respiratory Protective Devices in Reducing Influenza Outbreak.” Risk Analysis 39 (3): 647–61. https://doi.org/10.1111/risa.13181.
• Zhang, Juanjuan, Maria Litvinova, Wei Wang, Yan Wang, Xiaowei Deng, Xinghui Chen, Mei Li, et al. 2020. “Evolving Epidemiology and Transmission Dynamics of Coronavirus Disease 2019 Outside Hubei Province, China: A Descriptive and Modelling Study.” The Lancet Infectious Diseases 0 (0). https://doi.org/10.1016/S1473-3099(20)30230-9.
• Zou, Lirong, Feng Ruan, Mingxing Huang, Lijun Liang, Huitao Huang, Zhongsi Hong, Jianxiang Yu, et al. 2020. “SARS-CoV-2 Viral Load in Upper Respiratory Specimens of Infected Patients.” New England Journal of Medicine 382 (12): 1177–9. https://doi.org/10.1056/NEJMc2001737.