Inimgeograafide põhjalikus ülevaates saab selgeks, millised katastroofilised vead võimaldasid viirusel Euroopasse ja sealt edasi Eestisse jõuda ning millised ohud võivad meid varitseda, kui me targalt ei tegutse.
Wõru*. Vaikne ja rahulik väikelinn. Mõnel läheb hästi, teisel on suhted natukene sassis. On mitu põlvkonda koos. Osa lapsi on õnne leidnud suures linnas, teised käivad välismaal tööl. Astutakse läbi. Tullakse tagasi. Eakad vanemad. Teine kodu. Kinnisvara. Sünnipäevad ja sugulaste kokkutulek. Väike linn põimunud inimsuhete ja kohtade maailmas, millest on kujunenud üks Eesti koroonaviiruse esimestest kolletest. Kuidas see niimoodi läks?
Kriisi ruumiline muster
Koroonakriisi leviku suurem laine hakkab Euroopas läbi saama ja saame teha esimese ülevaate ruumilise leviku mustrites, kus on sõlmpunktideks suurlinnad, aga lisaks on mitmeid juhuslikke kõrvalepõikeid, halbu ja õnnelikke juhuste kokkusattumusi. Leviku olemust saame mõista, kui meil on olemas operatiivne teave. Viimane tekib aga siis, kui kogume nii haigestumisega seotud andmeid kui ka kuulame kohalikke kogukondi ja kasutame uue tehnoloogia võimalusi. Üks Põhja-Itaalia kogemusest tehtud järeldus on, et poolikud lahendused aitavad viirusel levida. Oluline on käia viiruse levikust samm ees, mitte järel, kuid täpne strateegia sõltub iga riigi meditsiinisüsteemi võimekusest.
Maailmas ringi vaadates näeme, et viirus on liikunud suurte linnade kaudu. Enamikus riikides, ka meie naabrite juures, on kõige enam koroonajuhtumeid pealinnades. Eestil on seni läinud hästi – eesliinil on tehtud väga head tööd. Erandina ei paikne meil ka koroona epitsenter pealinnas Tallinnas.
Suurlinnad on värav maailma – elanike tihedus on seal kõige suurem ning ka praeguses karantiini olukorras tekib kõige rohkem hädavajalikke liikumisi ja võimalikke inimeste kokkupuutepunkte just suurtes linnades, nii ka viiruse alguspunktis Wuhanis.