Puust ja punaseks: misasi üldse on viirus ja kas seebiga pesemine tõesti aitab?

Koroonaviirus elektronmikroskoobi all. Foto: Wikimedia Commons

Viirusepuhanguga kaasneva infotulva sees orienteerumiseks tasub vahel üle vaadata n-ö kõige aluseks olevad õpikutõed, et vältida valeuudiste orki sattumist.

Sotsiaalmeedia filtrivabas maailmas levib teatavasti kõiksugust kahtlase väärtusega informatsiooni. Muu hulgas võis veel mõned nädalad tagasi vaktsiinivastastest Facebooki-gruppidest lugeda, et enese viiruse vastu kaitsmiseks tuleks vältida linnuliha söömist, kuna viirused pidavat armastama süüa kanade neerupealseid. Tegu on küll äärmusliku näitega, kuid seegi tekst hakkas internetis oma elu elama.

Viimastel päevadel on aga hakanud levima väidetavalt USA Johns Hopkinsi Ülikoolist pärinev tekst, milles tuuakse välja rida soovitusi nakatumise vältimiseks.

Märkus: kevadel Facebookis levinud postitus on tänaseks kadunud. Laias laastus oli selle sisu, et keegi anonüümseks jääda soovinud Johns Hopkinsi Ülikooli professor on koostanud terve rea soovitusi, kuidas koroonaviirusest lahti saada. Tekst sisaldas täiesti tõeste väidete kõrval ka hulgaliselt ebatäpseid ja eksitavaid väiteid, lisaks on Johns Hopkinsi Ülikool ise tulnud välja teatega, et selle nende töötajale omistamine on vale. Loe lähemalt Johns Hopkinsi Ülikooli lehelt.

Kuigi välja toodud soovitused on üldpildis asjalikud, on juba esimene lõik selline, et vaevalt üks maailma tippülikoolidest sellise avaldanud oleks. Väidetavalt on tegu anonüümse «nakkushaiguste abiprofessori» siselistis avaldatud kirjaga, kuid selle tegelik päritolu ei ole teada.

Seega, astume sammu tagasi ja võtame pulkadeks lahti, et misasi on viirus ja mida sellega peale hakata. Esimesest küsimusest alustamegi.

Misasi on viirus?

Viirus on mikrobioloogias üks väiksemaid ühikuid, mis jääb elus- ja eluta looduse hägusele piirialale. Kui elusorganismidel on olemas oma autonoomsed ainevahetuse ja paljunemise viisid, siis viirus seda ei suuda. Teisiti öeldes ei ole viirusel ühtegi elu tunnust peale päriliku informatsiooni edasi kandumise. Tema kapsli sees ainult selle DNA või RNA (ribonukleiinhappe) molekuli kujul geneetiline informatsioon ning peremeesorganismi nakatamisel kasutabki viirus ära selle rakus toimuvaid protsesse, et enda geene paljundada ja seejärel uuesti maailma paisata. Üks nakatatud rakk võib enne suremist toota ja oma keskkonda paisata miljoneid viiruse osakesi. Oma lihtsakoelisuse tõttu on viirused niivõrd pisikesed, et võivad nakatada ka kõige väiksemaid elusorganisme baktereid.

Kuidas viirust tappa?

Siin ongi konks – kuna viirus ei ole kunagi elus olnud, ei saa teda ka otseselt tappa. Samas on vabalt keskkonnas olevad vormid ehk virionid reeglina väga ebastabiilsed ning võivad vabas õhus loetud tundidega laguneda. Näiteks imiteerisid USA teadlased laboritingimustes piisknakkuse nakkavana püsimist. Tuli välja, et õhus veepiiskades kaotavad virionid oma nakkavuse vähemalt kolm tundi, kuigi aktiivsete osakeste arv väheneb kiiresti ning pool osakestest lähevad n-ö mängust välja juba 66 minutiga.

Plastist või roostevabast terasest pindadel täheldati nakkava viiruse olemasolu veel kolme päevagi järel, kuigi osakestest poole hävimine võttis teraspinnal aega vaid viis tundi ja 38 minutit ja plastil kuus tundi ja 49 minutit. Papil kadusid osakesed täielikult vaid 24 tunniga. Samas vasest pindadel olid virionid lagunenud juba vaid nelja tunniga.

Miks käte pesemine viiruse vastu aitab?

Nagu juba korduvalt öeldud, on vesi ja seep igati asjalik meetod virionide hävitamiseks. Kuigi inimesele võib seep näida pea siidine ja pehme hügieenivahend, on see mikroobide maailmas pigem õudne tapja. Asi on nimelt keskkoolis õpitud seebi keemilises koostises. Seep on ühend, kus saavad kokku kaks äärmust – vett hülgav ja rasvlahustuv orgaaniline rasvhape nn saba ja rasvu hülgav ja veeslahustuv leelis.

Kui muidu end peseme, piiravad seebilahuses olevad osakesed näiteks rasvaosakesed niimoodi ümber, et seebimolekuli rasvlahustuv osa jääb sissepoole ja vesilahustuv väljapoole. Tulemuseks on, et muidu vees mitte lahustuv rasv muutub vees lahustuvaks ja see kantakse veega minema.

Kuna viiruse kapsel koosneb suures osas lipiididest ehk rasvainest, lagundavad seebiosakesed selle ümbrise, piiravad kõik alles jäävad viiruse jäägid sisse ning kõik jäänused uhutakse veega minema. Seebiga pesemine aitab kindlasti viirust hävitada, kuid ainult siis, kui see ei ole veel inimese organismi jõudnud.

Millega ja kuidas puhastada pindasid?

Pindade puhastamisel on kasu laias laastus samadest puhastusvahenditest, mida olete kogu aeg kasutanud. Nagu öeldud, viirused ise ei ole kuigi vastupidavad. Kuigi ka eelpool mainitud soovitustes tuuakse välja näiteks valgendit või UV-valgust, ei pruugi need olla otstarbekad. Muidugi suudavad ka need suurepäraselt virionide hävitamisega hakkama saada, kuid on oma toimelt niivõrd tugevad, et võivad lisaks sellele põhjustada ka naha või materjalide kahjustusi. Kindlasti ei tasu neid kasutada käte või inimkeha puhastamiseks.

Pindade ja käte puhastamisel aitab ka kange, 60-90-protsendine alkohol, mis lagundab samamoodi viiruse kapslit.

Kas äädikast on kasu?

Happeline äädikas ise viirust ei hävita.

Kuidas tappa organismi jõudnud viirust?

Lollikindlaid vahendeid siin ei ole. Hetkel on uuringufaasis mitmeid paljutõotavaid ravimeid, kuid ükski neist ei ole veel turule jõudnud. Antibiootikumidest ei ole abi, kuna need on suunatud peamiselt bakterite vastu, kuid nagu me juba tõdesime, ei ole viirused elusorganismid ja neid niimoodi tappa ei saa.

Seespidisest «puhastamisest» ei ole suurt abi, kuna nakatumise puhul jõuab viirus ennekõike kopsudesse ja sealt edasi mujale organismi, ei jõua sisse joodud või söödud vahendid viiruse endani, küll aga võivad põhjustada tõsiseid söögiteede kahjustusi.

SARS-CoV2 ja COVID-19 – mis neil vahet on?

Kuigi üldiselt on tegu sama asjaga, tähistab SARS-CoV-2 (Severe acute respiratory syndrome coronavirus 2 ehk ägedat raskekujulist respiratoorset sündroomi põhjustav koroonaviirus 2) viirust ennast Covid-19 aga selle põhjustatavat haigust. Samas on need kaks terminit praeguseks üsna laialdaselt ristkasutuses ja aru saadakse ükskõik, kumba kasutada.