Elu parim päev «Admiral Bellingshauseni» pardal

SAR meeskond laeval külas Foto: Antarktika200

Olime Port Stanley reidile jõudmas, kui 16 kanalil võttis meiega ühendust kohalik SAR (Search and Rescue ehk merepääste) meeskond ja palus üle minna teisele kanalile.

Kiirustasime seda tegema ja oh üllatust, kui järgnes soe tervitus meeskonnale selges eesti keeles ja teade, et SAR-i helikopter jõuab kolme minuti parast meie kohale. Siinses päästemeeskonnas töötab eesti mees Tarmo Must.

Admiral Bellingshausenist sai järgnevaks tunniks kohaliku merepääste treeningbaas. Parameedik lasti vintsiga meie laevale ja pärast ühisfoto tegemist vintsiti taas helikopterisse. Tegemist oli üliprofessionaalselt läbi viidud operatsiooniga, mille kestel helikopter püsis vaid õige pisut me laeva 30-meetrisest peamastist kõrgemal, laev liikus täispurjes kiirusega 7-8 sõlme. Hinge kinni pidades jälgisime, kuidas vints koos parameedikuga suudeti tuules täpselt pardale lasta millessegi puutumata või takerdumata.

See on keeruline operatsioon, mille tegemise vilumus tormisel merel on kullaväärtusega ja võib päästa elusid. Me videograaf CJ Kask võttis selle ka kõik üles ja leidis et eriliselt värvika osa operatsioonist moodustas me oma meeskond, kes nagu üks mees ahtritekil filmis ja pildistas. Pardale jõudnud parameedikule meil patsiente pakkuda polnud, andsime talle kaasa pudeli Vana Tallinnat. Rõõmsaks üllatuseks oli päästeülikonnal üks klapiga tasku täpselt õiget mõõtu ja meie kingitus jõudis turvaliselt helikopterisse. Pärast õppuse lõppu olid mehed seda ühiselt proovinud ja internetist kolleeg Tarmo magusa kodumaa kohta lisateadmisi hankinud.

Järgmisel päeval, kui Port Stanley all ankrus olime, tuli meeskond meile laevale külla. Edasine võib kolada juba kulunult, aga on väärt üle kordamist. Merepäästjad üle maailma on üks äärmiselt sümpaatne ja tummine rahvas. Sõime üheskoos meeleoluka koduse eesti lõuna sealiha, kartuli ja Eestist kaasa võetud hapukurgi ning hapukapsaga. Mehed rääkisid siinsest merepäästest. Valmidus helikopteriga appi minna on kuni 200 miili kaugusele ja keskmiselt tuleb tegeleda 120 – 200 hädaolukorraga aastas.

Põhiliselt on tegemist erakorraliste haigete veoga, kes üldjuhul viiakse abivajajad siit lennukiga edasi Montevideo haiglasse. Eelmisel aastal oli maailma uudistes kurb juhtum, kus ülikogenud kapteni laev tegi läbi knock-downi (käis mastiga vastu vett  -toim.), kapten uhuti South Georgia ja Falklandi vahel üle parda ja jäigi kadunuks. Tänu korralikele kinnitusrihmadele pardale jäänud naise päästis just meil pardal käinud meeskond.

Siinne SARi meeskond on väga rahvusvaheline, meil oli pardal korraga prantslasi, austraallasi, inglasi ja eestlane. Merepääste on inglise mereväe poolt tellitud teenus, mida pakutakse kogu piirkonnale. Enamik on väga kogenud ja staažikad, sõjaväelise taustaga mehed. Siin maksab kogemus rohkem kui noorus ja uljus. «Meie» Tarmo on siin töötanud neli aastat. Kogu meeskond jättis ühtse pere mulje, väga sõbralik ja ergu mõtlemisega seltskond. Riski piiril elamine ühendab.

Ühel päästjal oli Bellingshauseni pardal kaasas nelja-aastane lokkispäine tütreke Maren, kellele meie jaht oli esimeseks purjelaevaks elus, kus ta peal käinud. Väikse tarmuka tüdruku vaimustust sai terve laev täis. Küll ta ronis koides, lippas ringi terves laevas, kiitis Kalevi komme, tahtis kõike teada purjede kohta ja üleüldse arvas, et võiks meiega jäädagi. Kapten Indrek Kivi andis talle pildistamiseks pähe kaptenimütsi ja noor daam õhkas umbes sajandat korda: «Best day in my life, best day ever!»

Maris Pruuli, pootsman

Port Stanley 8.02.2020