/nginx/o/2020/02/06/12919110t1hcd48.jpg)
Me suund on nüüd põhjapoole, jätame Lõunamandri selleks korraks selja taha. Esmaspäeva keskpäeval väljusime Nelsoni kanali kaudu Nelsoni ja Roberti saarte vahelt taas Drake'i väina.
Lahkumine Antarktikast: tere tulemast Bellingshauseni karussellile!
Kapten Indrek Kivi kallas Neptunile üle pika aja lonksu head magusat rummi, et ta laeva ja meeskonda teel Falklandi saartele hoiaks. Tekile seda tähtsat protseduuri jälgima kogunenud meeskondki sai lonksu, sest edasi ootas neli töist purjetamispäeva. Kui muid kohustusi parasjagu polnud, sai aktiivselt aega veeta enda püsti hoidmisega kreenis ja lengerdavas laevas.
Juba Nelsoni kanalis heiskasime peale genu ja besaanpurje ka groodi, kiirust sai 8 sõlme, ilus purjetamine. Junga Juliuse eestvõttel pandi kerkima pärmitaigen ja küpsetati õhtuks paar värsket saiapätsi. Eelmised päevad olid jõudnud laine Drake’il korralikult üles ajada.
«Ei saa öelda, et ilm on halb, rohkem on ikka hea ilma tunnuseid!» oli kapten optimistlik.
Drake'i kuulsad ristlained, mis loksutavad laeva just sedapidi nagu pähe tuleb, olid kohal. «Tere tulemast Bellingshauseni karussellile!» ütles CJ Kask, kui üle kukkuvate nõude kolina kambusevahtide kirumist kuulsime.
Loopis korralikult, kõik, mis koliseda sai, kolises kõrvulukustavalt. «Kui kedagi magamisel segab, siis pole piisavalt väsinud,» arvas CJ stoilise rahuga, olles suuremad kolinakohad likvideerinud. Roolimajas olid muusika osas uued tuuled. Saaremaa Kadi raadio poolt kaasa antud kettad said puhkust ja Drake’i ülesõidu esimesel ööpäeval kõlas hea džäss. Koduse Kadri Voorandi viimane plaat sealhulgas.
Öö oli küll nagu meeskondlikud harjutused rööbaspuudel, tuli kõvasti vaeva näha, et vahivabal ajal kois püsida. Külmkapi avamine oli nagu hasartmäng, iial ei teadnud, mida ja mis koguses sealt välja võis tuisata. Võipaki välja võtmine oli tõsine kahemehetöö. Õhutemperatuur oli endiselt 2 kraadi, veetemperatuur tõusis aga juba 5,6 °C peale. Tuul oli stabiilselt ca 15 m/s, muutis küll suunda, kuid oli valdavalt meie purjetamist kenasti toetav.
Nägime vaalu ja albatrosse. Nende täpse liigi määramisega jäime hätta. Kas oli siis kulm must või polnud, püüa aru saada, kui laev laperdab nagu mantlisiil tuules ja vihma kallab. Leppisime kokku, et detailsemad määramised jätame linnuteadlastele. Tormilinnud ja tormipääsuksed olid me sagedased saatjad, nendegi eriliike oli targas raamatus lehekülgede kaupa. Lind on lind, hüljes on hüljes ja vaal on vaal. Peaasi, et meeskond määramise vaidlustes tülli ei laheks.
Teise Drake’i päeva südapaevaks jõudsime Shackletoni madalikule, kus vett «ainult» 1,5 km ehk et põhjareljeefi järsk tõus kolmelt tuhandelt meetrilt pooleteisele tuhandele tegi mere korraks segaseks, tohutult pressis siit ja sealt, rool ei jaksanud kurssi hoida. Esimese ööpäevaga läbisime tubli 160 miili. Kui Neptun annab, jõuame sel moel jätkates Falklandile planeeritust varemgi. Praegune ETA on reede õhtuks.
/nginx/o/2020/02/06/12919102t1hfc24.jpg)
Drake’i väin on uhke ja uhke on seda purjetades ületada.
4.02.2020 Drake’i väinas
Maris Pruuli, pootsman