Kuidas reisilised Antarktikas «Toomapäeva» tähistasid
Oleme sarvesaia kujulise Deceptioni saare kaitsvate mägede vahel tormivarjus. Loksutab ka siin ankrus olles, aga võrreldes sellega, mis toimub teispool mägesid avamerel, oleme nagu ema süles.
Jõudsime saare juurde juba päev varem. Matkasime Vaalapüüdjate lahe kallastel ja vaatasime mäemassiivis olevast Neptuni akna nimelisest august Antarktise mandri poole. Raadios kutsus meid välja meie läheduses ankrusse heitnud kruisilaev Le Boreal, kes otsis ekspeditsioonijuht Tiit Pruulit. Viimane oli aga juba tuisanud Tartu Rahu üritustele Eestis. Polaarajaloo fänn Dimitri Kiseljov Kamtšatkalt tuli sellest hoolimata me laevale külla. Ta kirjutab raamatut Antarktikast ja peab ka facebookis blogi, kuhu lubas meistki pilte panna. Ta on me ekspeditsiooni algusest peale suure põnevusega jälginud.
Me siinne juhuslik kohtumine ja meilt saadud infomaterjalid tegi ta äraütlemata rõõmsaks. Kogenud giidina jagas ta lahkesti põhjalikumat infot Deceptioni kohta. Kui siin toime pandud vaalade hävitamise töö numbrites kokku lüüa ja massiivseid rannas roostetavaid õlipresse vaadata, hakkab veel aastakümneid hiljem õudne. Aktiivselt kaldal toimetav merilõvide jõuk viis mõtted paremasse tänapäeva. Vaalu kütitakse kommertseesmärgil aina vähem, piiratud kogustes teeb seda veel vaid Jaapan ning see õigus on antud ka mõnedele Arktika põlisrahvastele. Antarktikas on igasugune jahipidamine keelatud 1959. aastast alates.
Ehkki valdav osa jäisest mandrist ei pea tõenäoliselt iial kartma massiturismi, on pisut pehmema kliima ja rikkaliku elusloodusega Antarktika poolsaarel üha vähem hetki, kui ühtegi teist laeva silmapiiril pole. IATO (International Antarctic Treaty Org) laevadel on suured exceli tabelid, kus turiste vedavad alused on täpselt ära jaganud, kes, millal ja kus liigub. Püütakse iga hinna eest vältida ühel ajal ühte punkti sattumist. Eelkõige muidugi looduse säästmise pärast, aga ega turist taha ka Antarktikasse tulles tunda end kui Mallorca lennuväljal.
Sümpaatne oli meie sabas Deceptionile sõitnud suure laeva suhtumine, kui nad vabandasid, et meid segama tulid. Väike jaht on siinsetel karmidel vetel kuidagi eriliselt hoitud. Mõned peavad sellistel sõitjaid sõgedateks ja eelistavad iga kell hiiglaslike stabilisaatoritega varustatud ja peenimate margiveinide ning valgete laudlinadega kruiisilaevu. Teisalt tuleb meiesuguseid nähes paljude näole unistav igatsus. Kolmandaks oleme küll väikesed, aga kõik on suhteline. Sinivaal, maailma suurim imetaja pole meist kuigi palju pikem ja mis puudutab me elamistingimusi võrreldes ühe tavalise võistlusjahiga, siis ses mõttes me muidugi inimvõimete piire ei kompa.
Õhtul toimus salongis ühine filmivaatamine. Indrek Kasela oli pardale toonud Lõuna-Korea üliheade karakteritega, aga verd tarretama paneva šedöövri, kus sündmused kulgesid stiilis – kui justkui enam hullemaks minna ei saa, siis tegelikult saab ikka küll. Esmakordselt pakuti «Sõpruse» kino Bellingshauseni pardarakukeses junga Juliuse käe läbi popcorni! Pärast filmi laevatekile inimtühja vaikusesse astudes tundsime, kuidas reaalsused olid täielikult nihkes. Keegi madrustest oli hakanud paranoiliselt mõtlema, et kas ja kes meil trümmis elada võiks ja soovitas uksed ööseks kõvasti sulgeda. Peaksime vist jääma oma liistude ehk Antarktika dokkfilmide juurde.
Peegelsile laht ja veelindude hääled meelitasid meeskonda kuuluvad Toomased – Talts ja Luhaäär - välitingimustesse magama. Kuulutasime välja Toomapäeva ja üks magamiskotis mees läks unevahti pidama päris laevalaele, teine jäi roolimaja taha varjualusesse.
Esimese veebruari hommikul laulsime üles meie videograaf CJ Kase. Avati hoolega hoitud šampus ja veedeti üks meeleolukas tund kohvimasinat suristades pidupäeva sisse juhatades. Kapten oli kujunenud olukorra ja meeskonna meelsusega igati rahul, tuvastati vaid üks puudujääk – värsked maasikad. Kambüüsimeeskond isikkooseisus Vetemaa-Kuusk tegid Bellingshauseni esipannkoogimeistri juhtimisel õhtuks pannkoogitordi. Sellega sai Kuuse kuulsatele pannkookidele pidulikult punkt pandud.
Peaaegu terve ekspeditsiooni vältel igal pühapäeval pitsilisi imeõhukesi ja –maitsvaid kooke valmistanud Priit tunnistas, et ausalt öeldes hakkavad need koogid teda jubedalt ära tüütama. Loodetavasti leidub vabatahtlikke, kes järgmisel pühapäeval Priidult teatepulga üle võtavad.
Tuul oli aga tublisti tõusma hakanud. Liikusime Deceptionisse sissesõidu suudmealalt natuke rohkem lahe sügavusse. Esmakordselt Antarktika etapil olid roolimaja aknad poolenisti täis tuisanud. Lumetuisk asendus päeva peale tiheda vihmaga, mille suurtele kardinavoltide sarnased valinguid tormituules mööda lahte vuhisesid. Hilissuvine päris-Antarktika. Matkapäevast asja ei saanud, kaldale kummipaadiga ei sõidetud. Ühise arvamuse kohaselt puhunuks selline tuul pingviinidki pikali. Nii palju kui silm tormis seletas, mõned siiski auravas kaldavees seisid. Sel vulkaanilisel saarel leidub tublisti termilisi allikaid. Käisime aeg ajalt kontrollimas, et ega me kummipaat polnud vett triiki täis saanud, lugesime ja pidasime plaane edasisõiduks, kui ilma paraneb ja saame vööri jälle avamerele suunata. Õhtul ootab meid sünnipäevatort ja uus film! Julius pani just Spotifyst peale Coldplay loo «Paradise» ja teeb arvutis reisimärkmeid, mida ta poole sajandi pärast kavatseb lapselastele lugeda.
Saadame pärastlõunasest Antarktikast mõttes tervitused Tartu Rahu aastapäeva järgsesse rahulikku Eestisse. Ka meie liigume rahuga edasi!