Antarktika-reisipäevik: lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud päev

Copy
Antarktika 200. aastapäeva tordilahti lõikamine.
Antarktika 200. aastapäeva tordilahti lõikamine. Foto: Julius Tarand

Purjelaev Admiral Bellingshauseni salongi hommikulauas, kui ärkavad öövahid oma koidest vastavalt vahtides olemise graafikule järjest saabuma hakkasid, tekitas palju segadust hüüe «PALJU ÕNNE!»

Unise peaga ei saanud algul aru - mille puhul, kellel on sünnipäev?! Ja siis taipasid. Täna oligi SEE päev!

Päev, mille poole oleme pool aastat purjetanud. Täpselt 200 aastat tagasi, samasugusel otsata udusel ja tormisel päeval, nägi Fabian Gottlieb von Bellingshausen esmakordselt Antarktise mandrit. Olime oma teekonna sihtmärgil. Olime Antarktika valevusest, tormidest, jäämägedest, liustikest, pingviinidest ja vaaladest juba ligi kuu aega osa saanud ja seda päeva oodanud. Napilt oleks võinud minna nii, et tujukas Antarktika ilm poleks meid õigeks ajaks planeeritud kohta lasknudki. Viimane ööpäev enne pidustuste keskmesse jõudmist oli kõige raevukam seni kogetuist. Liikusime tormis kahe sõlmega vastutuult. Viimaks ilm siiski halastas.

Teiselt poolt, Punta Arenasest ületas samal ajal Drake’i väina Tšiili sõjalaeval ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli. Sõjaväe transpordilaev Aquiles heitis ankru mõned tunnid enne meid. Lahte sisse sõites lehvitasime tekil suure laeva kaptenisillal seisvale Tiidule ja lootsime kohe kohtuda, kuid võta näpust. Sõjaväelised reeglid on ranged ja kui tuul on tugevam kui 15 sõlme, siis kummipaate välja ei lubata ja kedagi laevast välja ei lasta. Olukord lahenes tänu sõjalaeva kapteni erakorralisele otsusele. Admiral Bellingshauseni kummipaat lähetati öö hakul Tšiili laeva juurde ja Tiit «friend, at your own risk» ehk «sõber, teie omal riisikol» köisredelist kummipaati lubati. Me meeskond oli viimaks koos, et pidulikuks päevaks viimased ettevalmistused teha.

Vihmasel tähtpäeva hommikul suunduti kõigepealt Tšiili Eduardo Frei baasi, kus toimus just selleks puhuks trükitud ja Antarktikasse kaasa toodud kahe eurose juubelimündi esitlus.

Tšiili baasi naabrite juures ehk vene Bellingshauseni baasis olid kokad kolm päeva keetnud ja küpsetanud ning nende suures messiruumis kogunesid naaberbaaside teadlased ja ka meie laevapere kartulisalatit ja hiigelsuurt juubelitorti maitsma. Olime ainsad kutsutud külalistest, kel oma baasi Antarktikas pole. President Kersti Kaljulaid andis oma kõnes lubaduse, et kui see kunagi tulema peaks, siis ainult täiesti kliimaneutraalsena. Kuni meil sellise baasi loomiseks veel täiuslikke lahendusi pole, kannatame selle kiire asjaga.

Kogunemisel esitlesime külalistele tähtpäevaks valminud Antarktika marki, mis kingiti ka Bellingshauseni baasi teadlastele ning kohale lennanud Venemaa loodusressursside ministrile. Antarktika karmides tingimustes hoiavad inimesed kokku rahvusest ja poliitilistest tõekspidamistest hoolimata. Õhkkond oli pidulik ja väga sõbralik. Vene baasi lipumastis lehvisid kõrvuti kõigi esindatute lipud, nii ka meie sinimustvalge. Reidil oli ankrus seitse laeva, meie purjekas nende hulgas.

Pidupäevatordi lõikasid lahti kõikide baaside esindajad ja meie president üheskoos. Admiral Bellingshauseni madrus Kersti Kaljulaid sai austava ülesande tort laiali jagada. President soovis oma kõnes, et Antarktika avastamise kolmesajandal aastapäeval oleks meil alles ja ehk kasvanudki praegused liustikud. Kliimamuutuste ees oleme kõik võrdsed ja nendega tuleb võidelda ühiselt soost, rahvusest, rassist ja kõigest muust sõltumata. Siinne kohtumine andis kinnitust, et kui me tõesti tahame, siis saame koostööd teha küll.

Rannale alles äsja püstitatud Bellingshauseni skulptuuri lähistel asuvale viidapuule kinnitati Vene baasi töömeeste abiga EV100 metalltahvel: EV100 Antarktikas 28.01.2020.

Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni»  pootsman

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles