/nginx/o/2020/01/22/12886202t1h5157.jpg)
Koos presidendiga Fred Jüssi portreefilmi vaadanud laevameeskonda tabas ootamatult suur koduigatsus – tahaks tagasi puude vahele.
Koduigatsus Antarktikas: tahaks puid näha (1)
Laev merel on nagu väike riik ja kapten on selle kuningas. Nüüd on meie tillukesel Eesti riigil Antarktikas ka oma president! Kersti sobib meeskonda nagu valatult, sest sarnaselt Bellingshausenile ja me ekspeditsioonil rooli hoidvale kolmele kaptenile on temagi juured Saaremaal.
Lapike Eestit Antarktikas sai presidendi saabumise õhtul täis käo kukkumist ja Eesti metsade mahedaid helisid, kui vaatasime üheskoos Jaan Tootseni poolt laevaperele saadetud filmi Fred Jüssist - «Olemise ilu».
Puud ja metsad, tunnistan, et kunagi varem pole puude nägemine sellist emotsiooni tekitanud. Järsku jõudis pärale, et me pole Ushuaiast saadik nainud MITTE ÜHTEGI PUUD ja tekkis meeletu igatsus. Puude järele, see tähendab kodu järele.
Inimene on ikka üks täitmatu loom, küllap hakkame taas kodus olles pingviine, vaalu, jäämägesid ja jäiseid lumevalju igatsema. Filmi peale nägin täna unes, et päris kalda alla tuli hiigelsuur vaal ja vaatas mulle otse silma. Nii palju siis sinililledest ja vulisevatest rabavetest kodus.
Me president tegi juba tublisti esimese vahikorra. Oli natuke ärevil, et kas tegusale inimesena mererutiin, kus madruse ülesandeks on põhiliselt silmapiiri jälgida, viimati üksluiseks ei lähe. Kindluse mõttes olid tulijatel kaasas ka kehakultuuriks vajalikud kummilindid, et kui energiat muidu liiga vähe kulub. Tegevuseta president Kersti pidada pahuraks minema, hoiatas ta ise.
/nginx/o/2020/01/22/12886210t1hb53b.jpg)
Tšiili Eduardo Frei baasi juures, kus on lennujaam ja kus ankrus olime, hakkas öösel tuul tõusma ja me Tšiili sõprade sõnutsi pidi järsult halvenevate ilmaolude tõttu lendudele üle Drake’i väina mitme päevane paus tulema. President jõudis seega kohale üsna viimasel hetkel ja nüüd pageme koos temaga kaugemale lõuna poole, Antarktika poolsaart kaitsvate saarte varju. Meie alanud mereteekonnal lõunasse näitas end isegi päike.
/nginx/o/2020/01/22/12886207t1h429b.jpg)
Esimene maaleminek oli poolkuu kujulisel Half Mooni saarel, kus suurte änni ja valjaspingviini kolooniate seas peitvat end mõned haruldasemad punakate tutikestega macaroni pingviinid. Retk sakilisele ja pisikesele (1,71 km²) kaljusaarele, kus asub argentiinlaste Camara-nimeline teadusjaam, oli meeleolukas, president juhtis mitmesajatuhandelist pingviinide paraadi. Huvi oli märkimisväärne ja vastastikune. Olen ise siin saarel ja mitmes muus kohas, kuhu me nüüdne retk on viinud, mõne aasta eest käinud. Tookordne reis toimus aastavahetusel ja siis oli võimalik vaadata, kuis munadel istuvad pingviinid mune haudusid. Nüüd on pesade juures suured hallid mütakad, kelle kasv vanemate omast enam palju maha ei jää. Ka lund on jaanuari lõpus palju vähem, kui alguses.
Puutumatu loodus, laisalt kaldavees mängiv kotik, lindude hääled ja valged liustikud on imeilusad, aga vana vaalapüügilaeva vrakk ning roostetanud rasvatünnide jäänused meenutasid, et siin on olnud ka teistsuguseid aegu.
/nginx/o/2020/01/22/12886202t1h5157.jpg)
Maris Pruuli, pootsman
62°35′24″S 59°54′36″W